Merevõim. Teejuht 21. sajandisse. Geoffrey Till
keerukamaks muutuvad vastastikused suhted.”50
Postmodernsed mereväed ei looda hõlmata merejõudude vikerkaare kõiki värve, kuid nad on ideaaljuhul pidevalt veendunud, et seda teeb keegi teine, kes on sama usaldusväärne. Nad ei pruugigi pidada teretulnuks sellist asjade käiku ega säärast liitlastest sõltumise määra, kuid eelarvele näkku vaadates lepivad nad selle paratamatusega.
Kuna sellist postmodernset joont mõjutavad oluliselt ressursipiirangud, tuleb selliseid valikuid teha just väiksematel laevastikel. Nende jaoks võib küsimuse tuum seisneda mitte otsustamises, kas osaleda, vaid kuidas osaleda. Kas sõjaliselt ja/või poliitiliselt on tõhusam anda oma panus autonoomse üksuse näol, mida on võimalik niisugusel kujul integreerida suuremasse koalitsiooniorganisatsiooni, või nišivõimekuste kogumikuna, millel ei tarvitse omaette suurt mõtet olla?
Samalaadne justkui resigneerunud realismitunne võib tugevdada turu mõjul tekkinud eelistust, mis peab õigeks, et riik ei säilita kodumaist kaitsetööstust iga hinna eest. Seda iseloomustab mereväe või valitsuse rahulik suhtumine, kui mereväevarustust tarnitakse teistest riikidest ja/või kodumaise tööstuse ostavad ära välismaised kontsernid.
Postmodernsed mereväed võivad saada neile vajaliku teiste riikide tarnijatelt kiiremini ja odavamalt kui omamaistelt tootjatelt ega tarvitse lasta ennast kuigivõrd häirida nendest teoreetilistest strateegilistest haavatavustest, mida selline sõltuvus avatud kaitseturust võib endaga kaasa tuua. See pragmaatiline lähenemine sobib kenasti vastastikuste sõltuvustega seotud ja piirideta maailma ning avatud majanduse kontseptsioonidega, mille koht on sügaval globaliseerumise südames.
Teemat kokku võttes: globaliseerumine ergutab postmodernseid riike pilku majanduslikus, poliitilises ja sõjanduslikus mõttes endast väljapoole suunama. Mõndagi sellest on lühidalt kirja pandud Singapuri valitsuse 2000. aasta kaitseavalduses, mille sõnastust saab vaevalt et paremaks muuta:
“Majanduskriis Aasias on näidanud, kui tihedasti on riikide huvid piirideta maailmas üksteisega läbi põimunud. Selline väike ja avatud maa nagu Singapur on rahvusvaheliste ettenägematute muudatuste suhtes eriti tundlik. Meie edasisel integreerumisel maailmamajandusse niisugune haavatavus suureneb. Maailma mõnes teises osas toimuv võib meie majandust ja julgeolekut otsekohe ja ulatuslikult mõjutada. Me sõltume endale elatise teenimises maailmamajandusest. Me peame teistega aktiivsemalt koostööd tegema, et kaitsta rahu ja stabiilsust siinses piirkonnas ja kaugemal ning soodustada sotsiaalset ja majanduslikku arengut edendava keskkonna tekkimist.”51
Sääraste ideede tõukel avavad postmodernsed riigid rahumeeli oma majanduse teistele ja vajaduse korral hoolitsevad tootva tööstuse ja just üldise metallitöötlemise teisale paigutamise eest. Rahvusliku majanduse kaitsmisel harrastavad nende valitsused võimalikult suures ulatuses klassikalist mittesekkumispoliitikat ega pane ilmtingimata suurt rõhku täiesti sõltumatu kaitsetööstusbaasi loomisele või säilitamisele.
Nad tunnevad siiski uhkust selle üle, et arendavad välja uusi, läbipaistvaid valitsemisvorme, mille puhul informatsioon kui jätkuva innovatsiooni alusmüür on takistamatult kättesaadav.
Niisugused postmodernsed riigid rakendavad sellist kaitsepoliitikat, mille tulemuseks on tõenäoliselt mitte rahvuslikule, vaid rahvusvahelisele julgeolekule keskenduvad mereväed. Nad võtavad merealasid kontrollides omaks pigem kaasava kui välistava hoiaku, mille puhul peetakse võimalike rivaalidega võistlemist palju vähem tähtsaks kui modernsetes riikides. Liberaalset interventsionismi selgelt eelistades näitavad selliste merevägede vorm ja ülesehitus teistega koostöös teostatavate lähetusoperatsioonide kõrget prioriteetsust. Tajudes teravalt merealade üldise julgeoleku tähtsust globaliseerunud merepõhisele kaubandussüsteemile, tagatakse see korra kaitsmisega merel.
Ja lõpuks hindavad nad ka kõrgelt häid, püsivaid ja konstruktiivseid merealaseid vahekordi teistega. Need koostööeeldused soosivad sellise mereväevõimekuse arendamist, mis peab toime tulema süsteemi ähvardavate ohtudega. Niisugused mereväed on seisukohal, et koalitsioonioperatsioonides osalemine on nende jaoks tõenäolisem kui katse tegutseda iseseisvalt.
Modernne merevägi
Vastupidi äsjakirjeldatud postmodernsetele riikidele suhtuvad modernsed riigid ettevaatlikumalt globaliseerumisse ja selle mõjusse nende endi turvalisusele ja suveräänsusele. Nende majanduspoliitika on protektsionistlikum ja nad näitavad üles väiksemat valmidust maailma kaubandussüsteemi säilitamise nimel teistega koostööd teha. Nad valmistuvad võimaluseks, et pärast globaliseerumise kokkuvarisemist või selle ajutise allakäigu perioodil tuleb neil seista silmitsi kõledama, karmima, palju vähem “ühise” ning konkurentsirohkema maailmaga, milles naasevad sõjaline sund ja võimupoliitika. Maailma ootaks sel juhul ees sõjakas tulevik.
Mereväe teine – traditsiooniline, konventsionaalsem ja “modernsem” – tiib vaatab mereväe rolli ja vajalikku võimekust hoopis teisiti, pidades rahvuslikke ülesandeid koostööülesannetest tähtsamaks. Seetõttu erinevad need paljuski postmodernistide mereväe omadest ja on mõnikord koguni viimaste täielikud vastandid. Esimene silmanähtav erinevus seisneb modernistide kalduvuses koondada tähelepanu mitte süsteemi, vaid riigi ja tema vahetute huvide kaitsmisele. See aga mõjutab mereväe missiooniprioriteete.
Tuumaheidutusjõudude ja kõige selle juurde käiva – kaasa arvatud mitmesugune merel baseeruv kaitse tiib- ja ballistiliste rakettide eest – merel hoidmine on mõttekas riikidevahelise konflikti kontekstis, sest tavaliselt omavad sedalaadi vastasseisus osalemiseks vajalikke ressursse ainult riigid. Hezbollah’ rünnak Iisraeli korvetile 2006. aastal ning perioodilised tulevahetused Sri Lanka mereväe ja (Tamili) Meretiigrite vahel näitavad siiski, et kõnealune erinevus võib olla vähenemas. Seetõttu suureneb niisuguste laevastike arv, kes arendavad aegapidi välja selliseid ründe- ja/või kaitsevõimekusi.
Modernsel mereväel on teistsugused, märksa traditsioonilisemad arusaamad mereala valdamisest. Põhiliselt lähtutakse mereväe ettevalmistamisel analüüsist, mida teevad teised võimalikest rivaalidest mereväed. Tähtsustatakse rohkem n-ö mahanlikku arusaama mereala valdamisest ja selleks vajaliku mereväevõimekuse omamist.
Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas eksisteerib tõepoolest tendents koondada naabrite ettevalmistustele sama palju või vahel rohkemgi tähelepanu kui mitmesuguste valitsusväliste organisatsioonide omadele. Tegemist on samasuguse “sarnane sarnase vastu” ehk sümmeetrilise konkurentsiga omataoliste vahel, nagu see oli valdav 20. sajandil. Siin valmistutakse “laevastik laevastiku vastu” kokkupõrgeteks, nagu neid nimetas admiral Gorškov.
Niisugused võimekused on kallid ja tõenäoliselt optimeeritud mitte maismaale suunatud rünnakute, vaid avaookeanil toimuvate operatsioonide jaoks. Allveelaevade tõrjerelvade ja sensorite kombinatsioonid, õhutõrje- ja laevatõrjeraketid jne on kaitse selliste võimekuste vastu, mida eeldatavasti valitsusvälistel osalejatel ei ole.
Sellist lähenemist illustreeris selgesti Austraalia valitsuse 2000. aasta kaitseavalduse arutelu seoses Kuninglikule Austraalia Mereväele merealade kontrollimisel esitatavate nõuetega. Avalduses öeldakse: “Austraalia kaitsmise võti seisneb meie mandrit ümbritsevate õhu- ja merealade kontrollimises nii, et neid ei saa kasutada vaenulikud laevad ja õhusõidukid, ning meie jõududele maksimaalse tegevusvabaduse tagamises. See tähendab, et me vajame põhimõtteliselt merelist strateegiat.”52
Ehkki teiste riikide mereväevõimekuste orientiiriks seadmine või koguni ühemõtteline valmistumine tegutsemiseks nende vastu on erialases mõttes arukas ja aitab potentsiaalseid vastaseid heidutades tõepoolest konflikte ära hoida, võib selline suhtumine tuua kaasa ka täiesti vastupidiseid tagajärgi. Kui mõned riigid viivad oma mereväe moderniseerimise programme ellu juhtumisi korraga, võib relvastuse arendamine hõlpsasti muutuda märksa ohtlikumaks relvastuse võidujooksuks. Selle ärahoidmiseks peavad modernsed
“New Zealand Military Doctrine” (2004), osad 10.22 ja 8.11.
Singapuri kaitseministeerium (2000), lk 35.
Tsiteeritud Ritchie (2002), lk 9.