Merevõim. Teejuht 21. sajandisse. Geoffrey Till
palju tööstusspionaaži: luurajad püüdsid välja selgitada konkurentide meresõidusaladusi.
Kindlasti oli nii, et kui Cook ja teised avastasid “uusi” ihaldusväärse kinnisvara killukesi, siis nad mitte üksnes panid kirja nende olemasolu, vaid kuulutasid need ka omaenda riigi omandiks, arvaku siis kohalikud elanikud mida tahes.
Avastatud rahvaste väärtusi koheldi tihtipeale samamoodi. Ühelt poolt olid paljud eurooplased kohalike arusaamade ja huvide suhtes üllatavalt peenetundelised. Puhtjuhuslikult Tahiti leidnud meremehed arvasid, et nad on avastanud paradiisi, ning filosoof Denis Diderot astus üles selle nimel, et Vaikne ookean jäetaks kasutusele võtmata ja rikkumata. Kuid oli ka neid, kes mõistsid otsustavalt hukka kohalikud sotsiaalsed tavad (mis lähtusid ühiskonna türanlikust kihistatusest ning lubasid inimohvrite toomist ja ulatuslikku lapsetappu) ja püüdsid pimedusega lööduid nende enda kasuks reformidele allutada.
Sellise hoiaku võttis üsna hästi kokku Mahan, kirjutades bokserite ülestõusu ajal Pekingisse suundunud päästeekspeditsioonist. Ta toetas lääne merelist õigust “nõuda üldsuse huvides ja vajaduse korral jõudu kasutades, et Hiina jääks Euroopa ja Ameerika elu- ja mõtteprotsesside toimele avatuks”.98 See viib meid loogiliselt edasi mere neljanda omaduse juurde.
See, et paljud rannikukogukonnad on kindlustatud nii mere vastu kui ka merelt, osutab, et mere ääres elades tuleb karta kaugelt saabuvaid marodööre. Iirimaal on teada üle 250 kaldapangale ehitatud kantsi, mis kaitsesid korraga merelt tulevate sissetungijate eest ja toetasid iirlaste endi agressiivseid merelisi ettevõtmisi. Sellist malli kohtab üle maailma.
Euroopas ja Lähis-Idas demonstreerisid foiniiklased, kreeklased ja roomlased selgesti, et meri on strateegiline peatee ehk keskkond, kust üks inimrühm saab tulla ja teise rühma asjades oma ülevõimu kehtestada. Rooma vallutas meritsi Britannia, sest see pakkus varjupaika Rooma mandrialadel pidevalt pahandusi tekitanud poliitilistele põgenikele ja asüülitaotlejatele. Viikingid tulid samuti meritsi, ründasid ja heitsid enda alla suurema osa Britanniast: osalt selleks, et pääseda teiste, neist ida pool maismaal elavate röövlite surve eest, osalt aga ülevõimuga kaasnevaid rikkusi jahtima. Nad liikusid sealt edasi Vahemerele ning Islandi ja Gröönimaa kaudu üle Atlandi ookeani Nova Scotia poolsaarele ja Ameerikasse. Mõni sajand hiljem kordasid seda nende prantsuse keele ja kultuuri omaks võtnud järeltulijad normannid.
Hilisema aja eurooplased – portugallased ja hispaanlased, kellele järgnesid peagi hollandlased, prantslased, britid ja teised – jõudsid meritsi Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse ning India ja Vaiksele ookeanile. Väikeste salkadena (ja sageli äärmiselt metsikult) purustasid nad niisuguseid hiidimpeeriume nagu näiteks asteekide ja inkade oma. Portugallased on hea näide selle kohta, mida kreeklased nimetavad thalassokraatiaks ehk mere valitsemisega loodud impeeriumiks. Portugallased tungisid kõigepealt sõdides mõnda uude piirkonda ja olid seejärel sunnitud oma sealseid investeeringuid kaitsma. Portugali sõdureid ei olnud iial piisavalt, et võtta ette suuremaid sõjakäike mandril, ning seetõttu toetus nende 160 aastat vastu pidanud impeerium India ookeani kallastel vähestele strateegiliselt tähtsatesse kohtadesse paigutatud garnisonidele ja ülekaalukatele merejõududele. Kui teised, iseäranis hollandlased ja inglased, hakkasid mereliselt tugevnema, käis impeerium alla.
Sealses piirkonnas Portugali järeltulijaks saanud Briti impeerium tugines samuti merevõimule. Selle strateegide meelest kujutas impeerium endast tohutu suurt maalahmakat, mille jaotavad osadeks kaheksa veesiilu: Dardanellid ja Bosporus, Kaspia meri, Tigris ja Eufrat, Niilus, Punane meri, Araali meri ja Amudarja, Pärsia laht ja Indus koos Sutlejiga. Nende veealade kontroll tagas ka maa valitsemise. Nende kaotamise tagajärjeks olnuks impeeriumi hukkumine. Impeeriumi turvalisus sõltus järelikult merealade valitsemisele keskendunud kaitse- ja ründestrateegiatest.
Oli see siis hea või halb, kuid eurooplased lõid uusi impeeriume ja muutsid maailma. Nad tegid seda mere kaudu. Selleks arendasid nad välja mereväed ja strateegia ehk mereväe kasutamise kontseptsiooni, millest tulenevad kõik merevõimu klassikalised funktsioonid: merealade valdamine, merelise jõu kuvamine kaldale rahu ja sõja ajal, kaubanduse ründamine ja kaitsmine ning korra säilitamine merel.
Ehkki eurooplased on küllap suurimad mereülevõimu kasutajad, ei ole nad sugugi üksi. Islamimaailmas India ookeani ümber järgnevad kaupmeestele misjonärid ja sõdurid ning edasi tekivad impeeriumid. Osmanite 17.–19. sajandi impeerium on veel üks näide hilisemast ajast.
Selliste riskantse mereliste ettevõtmiste motiivid olid mitmekesised, kuid kindlasti oli neil jõuline majanduslik mõõde. Uusajal oli laialt levinud (olgu siis õige või väär) vaade, et kui riik soovib kasvu säilitada, siis vajab ta uute ressursside ja turgude saamiseks juurdepääsu teistele piirkondadele, mida ta eelistatavalt ka kuidagi kontrollib. Mitte ainult marksistid ei jõua järeldusele, et selline mere kõiki nelja omadust ühendav rahvusvaheline konkurents viis välja imperialismini. Mahan ütles, et kolooniad andsid “tugipunkti võõral maal, uue turu sellele, mida [koloniaalvõimul] oli müüa, uue tegevusvaldkonna tema laevandusele, rohkem tööd tema inimestele ning rohkem mugavust ja jõukust talle endale”.99 Viimane näide oli Jaapani rünnak Ühendriikide laevastikule Pearl Harbouris ja eurooplaste valdustele Kagu-Aasias – meeleheitlik katse panna nad šoki abil leppima jaapanlaste kavandatud Suure Kagu-Aasia Ühisõitsengu Sfääri loomisega.
Muidugi tuli ette ka “mitteametlikke” versioone, kus suurriik rakendas piirkonnas tugevat ärijõudu ja kauge silmapiiri taga terendas arvatavasti ka sõjajõud, kuid impeeriumi formaalsed ja kulukad institutsionaalsed rekvisiidid puudusid, näiteks Briti kaubanduse tugevus Lõuna-Ameerikas 19. sajandil. Teine näide on üleilmastumise tänapäevaste arvustajate meelest globaliseerumine ise.
Joonis 2.3 Omaani mereteed Kaug-Itta ja Aafrikasse 8. sajandil (allikas: Casey-Vine, 1995)
Tugevus merel oli otsetee domineerimisele ja võimule, seega püüdsid riigid merd oma kontrolli all hoida iga hinna eest. Nad püüdsid merd ennast oma valdusse saada. Sellest johtusid Tordesillase leping, mis jagas maailma ookeanid kaheks, andes ühe poole Portugalile ja teise Hispaaniale, ja otseselt välistav mõtlemine John Seldeni 1635. aasta “Mare Clausumis”, samuti territoriaalmere ja merepiiri kontseptsioon ning mööduvatelt meresõitjatelt andami ja lugupidamise nõudmine.
Mahan märkis: “Mere valitsemine merekaubanduse ja mereväe üleoleku abil tähendab domineerivat mõju maailmas … [ning] on rahvaste võimsuse ja jõukuse pelgalt aineliste elementide hulgas esikohal.”100 Paljude jaoks oli valdavalt mittemerelise ja maismaaga seotud Nõukogude impeeriumi lõplik kokkuvarisemine 20. sajandi lõpus kõige värskem merevõimu eeliste tõestus. Lisaks vähenes sellal ka õpetlaste lugupidamine revisionistliku koolkonna vastu: ajaloolane Paul Kennedy väitis, et Mahan liialdas merevõimu ajaloolise tõhususe ja tulevase tähtsusega.101
Merevõimu omavate riikide majandus õitseb niivõrd, kuivõrd nad suudavad lõigata kasu merest kui ärivedude ja kaubitsemise keskkonnast. Nende strateegia on edukas niivõrd, kuivõrd hästi neil õnnestub kasutada strateegilisi eeliseid, mida pakub otsustav sõjajõud merel ja selle järgnev kuvamine kaldale maismaariikide vastu. Seega kuna merevõimu omavad riigid on üldjuhul jõukad rahu ajal ja tugevamad sõja ajal, muutuvad nad paratamatult suurriikideks. Nii arvataksegi, et see on sääraste väikeste ning piiratud pindala, elanikkonna ja ressurssidega riikide nagu Portugal, Madalmaad ja Inglismaa – lisada võiks ka Veneetsia, Omaani ja veel mõned teised – edukuse ainus selgitus.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив
Mahan (1900), p. 174.
Tsiteeritud Jane (1906), lk 179.
Tsiteeritud Livezey (1981), lk 281–282.
Freedman (2000a), lk 402 jj; Tangredi (2002), lk 127.