cultura nel „Basso impero”. – Antico, tardoantico ed era costantiniana, I. Bari, 1974, lk 74–98.
21
Vrd A. Giardina. Gli uomini, gli spazi aperti. – Storia di Roma. Koost A. Momigliano ja A. Schiavone. IV kd: Caratteri e morfologie. Torino, 1989, lk 76 jj. Samasse keskkonda kuuluvad ka antiikaja röövlid: vt selle kohta B. D. Shaw uurimust peatükis Röövel; talupoja kohta J. Kolendo uurimust peatükis Talupoeg.
22
Ühest tsitaadist piisab üldistuseks: Quintilianus kirjutab, et isegi niisugustel inimestel nagu rustici ja barbari on ettekujutus sedavõrd olulisest voorusest nagu õiglus; Institutio oratoria, 1, 11, 6.
10. sajandist pärit mahukas kreekakeelne ajalooline entsüklopeedia, mis kirjeldab antiikset Vahemere piirkonda.
27
Salvianus, De gubernatione Dei, 5, 17; 18; 21 ja 22. Translatio humanitatis’e kohta roomlastelt germaanlastele vt C. Leonardi. Alle origini della cristianità medievale: Giovanni Cassiano e Salviano di Marsiglia. – Studi Medievali, III, 18, 1977, lk 491–608.
28
Augustinus, De civitate Dei, 4, 4. Sama kujund leidub ka Seneca teoses Naturales Quaestiones, 3, eessõna 5.
29
S. Mazzarino. La fine del mondo antico. Milano, 1988, lk 68.
30
FHG IV 8 = R. C. Blockley. The Fragmentary Classicising Historians of the Later Roman Empire, II. Liverpool, 1983, lk 266–272; või ka G. Dragon. „Ceux d’en face”. Les peuples étrangers dans les traités militaires byzantins. – Travaux et Mémoires, 10, 1987, lk 229–232.
31
ILS 212; vrd Tacitus, Annales, 11, 24.
32
Plutarchos, Romulus, 2, 4–8. Plutarchose jutustusel on etruski-itali tuum, mille põhjal S. Mazzarino oletab, et Promathion elas umbes 500. a paiku eKr: Antiche leggende sulle origini di Roma. – Studi Romani, 8, 1960, lk 389 jj; samas Il pensiero storico classico, I. Bari, 1966, lk 197 jj; II, 1. Bari, 1966, lk 477. Uuem kriitiline uurimus selle teema kohta on: C. Ampolo. Le vite di Teseo e di Romolo. Milano, 1988, lk 272–276 (autor kinnitab, et vaatamata hilisematele lisandustele on sellel legendil väga arhailine tuum).
33
Syll(3) 543.
34
Ph. Gauthier. „Générosité” romaine et „avarice” grecque: sur l’octroi du droit de cité. – Mélanges Seston. Paris, 1974, lk 212 jj; A. Fraschetti (A proposito di ex schiavi e della loro integrazione in ambito cittadino a Roma. – Opus, I, 1982, lk 97–103) mainib aga mõnedele tekstidele tuginedes, et Roomas oli olemas „kodakondsuskadedus”; see ilmneb ka 122. a eKr konsul Gaius Fanniuse peetud kõne de sociis et nomine Latino mõnest fragmendist. Fannius kinnitab tõsiasja, et kodaniku ülesandeks on osaleda rahvakoosolekul (contio), vaatemängudel (ludi) ja pidustustel (dies festi); kohtades ja sündmustel, mis kuulusid vaid latiinidele ning millest orjad olid rangelt eemaldatud. Rooma kui antiikaja „avatud linna” ja selle motiivi „strukturaalse iseloomu” kohta Rooma ajaloos vt uuematest uurimustest C. Ampolo. La nascita della citta. – Storia di Roma (koost A. Momigliano ja A. Schiavone), I. Torino, 1988, eriti lk 172–177.
35
Ph. Gauthier, „Générosité” romaine samas, lk 214.
36
Vabakslastute piiratud kodanikuõiguste ja üldse nende integreerimise raskustest Rooma ühiskonda vt J. Andreau uurimust peatükis Vabakslastu.
37
Selle ja muude orjade rõhumismeetmete ning orjade „integratsiooni” võimaluste kohta vt Y. Thébert’i uurimust peatükis Ori.
38
Tacitus, Annales, 13, 27. Vt ka C. R. Whittakeri uurimus peatükis Vaene.
Antiikaja Itaalia omavalitsuslik linn, mille elanikud võrdsustati kas osalt või täiesti Rooma kodanikega. Pärast Liitlassõda (90–88 eKr), kui Rooma kodanikeks said kõik itaalikud, olid munitsiipiumid kõik Itaalia (hiljem ka provintside) linnad peale Rooma. – Toim.
Kodaniku avalik põlustamine ja pagendamine kodusõdade ajastul. Proskriptsiooninimekirja kantud isiku tapmise või väljaandmise eest oli ette nähtud tasu, hukatu varandus konfiskeeriti. Proskriptsioone kasutasid oma poliitiliste vastaste hävitamiseks ja nende vara omastamiseks 82–81 eKr Sulla ja 43 eKr II triumviraadi liikmed. – Toim.
46
Sõjaväkke kutsumine. – Toim.
47
See, kes käib foorumitel ja koosolekutel (ld k).
48
Juuniorid – kuni 46-aastased kodanikud; seeniorid – vanemad kui 46-aastased kodanikud. – Toim.
