Vana-Rooma inimene. Andrea Giardina
järgi. Nad nõudsid ka seda, et seaduseelnõude autoreid kuulataks, ning et seaduseelnõu avaldataks mõni päev enne koosolekut ja pandaks välja rahvale tutvumiseks ning alles koosoleku päeval võetaks see vastu või lükataks tagasi. Seevastu Kreeka linnriike juhiti üksnes teatri trepiastmetel istuva rahvakoosoleku läbimõtlemata tahtega. Ärgem rääkigem tänapäeva Kreekast, mis on oma otsuste tõttu alla käinud ja hävinud. Muistne Kreeka, mis oli kunagi oma jõukuse, võimsuse ja mõjukuse tipul, käis alla vaid üheainsa pahe tõttu – rahvakoosoleku liiga suured volitused ja ohjeldamatus. Ebakompetentsed, harimatud ja ignorantsed inimesed tulid teatrisse kokku, otsustasid pidada kasutuid sõdu, panid mässulised valitsust juhtima ja saatsid pagendusse kodanikke, kes olid osutanud isamaale suurimaid teeneid.”
Roomas püüti lihtsalt arvamuste väljendamist ja otsustamisprotsessi hierarhiseerida. Rooma rahvakoosolekul olid tegelikult väga laiad volitused, mis hõlmasid kõiki ühiskondliku elu valdkondi, kuid mida rakendati peamiselt kahes valdkonnas – need olid, nagu kirjutas Polybios, „autasud ja karistused”. See tähendas ühiskondlike koormiste jaotamist, suurema osa ametnike valimisi ja kriminaalasjus langetatavaid kohtuotsuseid (teatud kuritegude puhul). Teisalt töötati välja „reegleid” ja „otsuseid”, mis võisid puudutada kõiki valdkondi: avalik ja eraõigus, diplomaatia, sõda ja rahu jne. Põhimõtteliselt ei piiranud rahva kompetentsust ja suveräänsust mitte miski (peale tavade, kuid neid võis ümber hinnata). Roomas ei tuntud ühtegi ainult ametnikele või senatile reserveeritud valdkonda. Et niisugust näilist kõikvõimsust pehmendada, säilitasid Rooma valitsejad piinliku täpsusega algset keerulist ja hierarhiseeritud komitsiaalsüsteemi. Tsentuuriate koosolek oli timokraatlikum kui triibuste oma: esimese kompetentsi kuulus ka kõrgema sõjaväelise võimuga ametnike valimine ning sõda, rahu, lepinguid ja surmanuhtlust puudutavad seadused. Triibuste koosolekul valiti ülejäänud ametnikud (kaasa arvatud tribuunid) ning otsustati ülejäänud seadusandluse ja kohtuasjade üle. Põhimõtteliselt ei toimunud komiitside skeemis kuni vabariigi lõpuni ühtegi suuremat ajaloolist muutust.
Seega eksisteerisid vähemasti teoorias piirid, mille raames Rooma kodanik võis oma arvamust väljendada ja tahet teostada ning mis määrasid ära iga üksikisiku ainuvõimaliku koha selles keerulises ja ebavõrdses struktuuris. Kuid samuti tuleks meenutada teisi Rooma komiitside süsteemi põhilisi omadusi, et paremini mõista iga üksikisiku konkreetset rolli.
Vaatamata oma universaalsele kompetentsile ei tulnud Rooma rahvakoosolekud kunagi kokku mingitel seadusega määratud kindlatel aegadel, vaid vastupidi, alati kindla „päevakorra” alusel ning koosoleku võis kokku kutsuda ainult selline ametnik, kes seaduse järgi selle „päevakorra” eest vastutas. Rahvas polnud võimeline lihtsalt iseenesest kogunema. Vahel juhtus (tõsi küll, harva), et koosolekut kokku ei kutsutudki. Samas ei maksa arvata, et erinevad magistraadid võisid koosolekule otsustamiseks esitada kõike, mida nad iganes tahtsid ja kuidas nad tahtsid. Oli olemas püha „komitsiaalseadus”, mis reguleeris astmeliselt rahva kokkukutsumist. See seadus määras kindlaks ajakava ning osalt komiitside ruumilise jaotuse, mis mõjutas suurel määral nii arutelu käiku kui ka hääletuse protseduuri ning piiras ametnike kuritarvitusi, mida võinuks muidu aeg-ajalt ette tulla. Lühidalt öeldes ei saanud rahvas lihtsalt niisama kokku tulla, koosoleku toimumine sõltus jumalatest, pärimusest ja tavadest.
Rahval polnud võimalik koosolekul ka vabalt rääkida. Olenemata koosoleku liigist – kas tegemist oli valimis-, seadusandliku või kohtumõistmise koosolekuga – vastas rahvas ja iga üksik kodanik oma „komiitsis” talle esitatud küsimusele (rogatio) ainult binaarsel viisil („jah” või „ei”). See kehtis isegi valimiste puhul. Seega jäeti tavakodanik ilma mitte üksnes eelnõude algatusõigusest, vaid ka arutelus osalemisest, õigusest esitada küsimusi, arutleda ja parandada ettepanekuid. Teatavasti anti talle sõna – kui tummale kohtunikule või tunnistajale – alles protsessi lõpus, ning tingimustel, mis tema vabadust üsnagi suurel määral piirasid.
Viimaks piirati ja kontrolliti kodanike sõnavabadust ka hääletustehnika abil, vähemalt algselt. Binaarne hääletamine (kas „jah” või „ei”) toimus vähemalt kuni 2. saj lõpuni eKr suuliselt ning viidi läbi aeganõudva ja üksikasjalikult kindlaks määratud protseduuri kohaselt. Hääletamise ajaks kutsuti kodanikud nende üksuste (triibuste, tsentuuriate) kaupa kokku ning neil tuli järjekorras, mis põhines ilmselt enam seisusel kui tähestikul, linna ametnikest või oma üksuse funktsionääridest (triibuste kuraatorid, tsentuuriate tsentuuriod, rogaatorid jne) koosneva komisjoni eest läbi minna ja anda kõigi teiste pilgu all suuline vastus. Selle protseduuri pidulikkus muutis suulise hääletamise olukorraks, kus oli täiel määral nähtav hierarhiline kontroll ning kõrgemate seisuste osatähtsus ja autoriteet. Ei puudunud ka juhused, kus võimukandjad panid juba tehtud otsuse uuesti hääletusele – nii juhtus näiteks aastal 167 eKr, kui hääletusel otsustati Aemilius Pauluse triumfi üle.
Niisugune timokraatlik süsteem kogu oma raskepärasuses ja suurejoonelisuses sobis linnriigile, mille algupära oli ruraalne, vooruslik ja oligarhiline. On see aga sellisel ideaalsel kujul üldse kunagi toiminud, näiteks kodanikukeskse vabariigi kuldajastul? Jääksin ise kahtlevale seisukohale: vähemalt Dionysios Halikarnassosest, Cicero ja Livius kirjeldavad seda pigem põhimõtte kui tegelikkusena.
Seevastu peame aga esitama küsimuse komiitside süsteemi reaalse kestvuse ning ulatuslike tagajärgede kohta, mida see kodanike ellu tõi. Vaadelgem kõigepealt ühiskonda tervikuna: põhimõtteliselt ebavõrdse korraldusena ei puudutanud ega huvitanud rahvakoosolekutel osalemine kõiki kodanikke võrdsel määral, see ergutas ja soosis suuri erinevusi rikaste ja vaeste, sünnilt vabade kodanike ja vabakslastute, Rooma linna ja maapiirkondade elanike, linna- ja maainimeste vahel ning eelkõige, nagu selgub, „poliitilise klassi põhikoosseisuliste” liikmete (kõrgemate riigiametite kandidaadid) ja teiste vahel. Tsensussüsteem, mis pidi tagama linnakogukonna ühtsuse, toimis rolle jaotades tegelikkuses linnriigi lõhestajana. See tingis ka süsteemi arengu ja 2.–1. sajandil eKr toimunud muutused, mis lõppesid tsensuse peaaegu täieliku kadumisega, kuid olid ühtlasi ajendiks teatavate asendusprotseduuride tekkele ning tõelise mõjuvõimu ja ametikohtade ümberjagamisele.
Kõigepealt tuleks rääkida kalendrist. Sellega püüame hinnata kohustuste hulka ja tihedust, mille korral nõuti Rooma kodanike linnas viibimist. Meenutagem, et iga viie aasta järel tuli ilmuda tsensusele: kuni Liitlassõja lõpuni toimus see enamiku ager Romanus’t asustavate kodanike puhul Roomas endas. 18 kuud kestva aeganõudva (ühe tööpäeva jooksul suudeti läbi vaadata ehk umbes tuhat deklaratsiooni) ja ülitäpse protseduuriga võeti läbi triibus triibuse järel. Siin oli kohalolek kohustuslik ja vältimatu, vastasel korral ähvardati raskete karistustega. Mõnedel hästi organiseeritud ager Romanus’e kogukondadel (need, kes moodustasid munitsiipiumid ja Rooma kolooniad) õnnestus need protseduurid kohapeal läbi viia ning saata dokumendid osaliste tulemustega Rooma. Nii toimus see igatahes Itaalia latiinidest mittekodanike puhul. Praktiliseks eeliseks oli siin Rooma sõidu vältimine, puuduseks või lausa sanktsiooniks aga see, et aluseks tuli võtta Rooma eeskirjad. Kuni aastani 89 eKr pidi aga enamik kodanikest, kes tahtsid kasu saada kõigist tsensuse eelistest, Rooma reisima.
Kuni nekruteid värvati Roomast endast, seega vähemalt kuni Polybiose ajani (2. sajandi keskpaik eKr) oli kohustuslik Roomas viibida dilectus’e46 puhul. Iseenesestmõista puudutas see nõue vaid sõjaväekohustuslikke klasse, seega vähemust.
Jääb veel „osalemine” komiitsidel, s.t poliitikas. Tegelikkuses tähendas see eelkõige valimisi. Igal aastal valiti vähemalt 40 regulaarset ametnikku, peale selle veel 24 sõjatribuuni. Need protseduurid, millest esimene toimus tsenturiaatsetel ja teine tribuutsetel komiitsidel, olid sageli pikad ja keerulised. Iga kolleegiumi valimine (konsulid, preetorid, tribuunid) võis aega võtta terve päeva. Kodanik ei saanud hääletada siis, kui ta tahtis, vaid kindla korra järgi oma üksuse raames ning alles siis, kui teda kutsuti. Nimepidi kutsumine, mida kontrolliti rangelt, võttis kaua aega. Isegi kui hääletusel ei osalenud kõik kodanikud – 2. sajandil eKr 300 000–400 000, 1. sajandil eKr 1 miljon inimest – oli ikkagi tegemist lõputute ja korduvate toimingutega, mis kestsid vähemalt kümmekond päeva aastas.
Siia juurde tuleb mõistagi arvestada seaduste vastuvõtmine ja
Sõjaväkke kutsumine. – Toim.