Vana-Rooma inimene. Andrea Giardina
vabad (kes olid kõik kodanikud) ja orjad (kellel polnud mingeid õigusi). Niisugune „rahva” ja „elanikkonna”, kodanike ja roomlaste samastamine kestis aga vaid 4. sajandi lõpuni eKr, mil Rooma hakkas vallutama Itaaliat. Kuni aastani 272 eKr toimunud vallutused ühendasid Rooma ülemvõimu alla erineva tähtsuse ja seisundiga rahvaid. Üheks pooleks olid nüüd „roomlased” (kes polnud kindlasti kõik algse Rooma linna asukate järglased), täieõiguslikud kodanikud (cives optimo iure), teiseks pooleks aga itaalikud, kes olid (sageli vastu tahtmist) Rooma „liidu” (symmachia) liikmed. Mõnedes küsimustes olid nad roomlastega võrdsed (eelkõige nendes, mis puudutasid sõjalisi ja maksukohustusi), teistes aga mitte (peamiselt selles, et nad ei osalenud riigi valitsemises, kõik otsused suruti neile roomlaste poolt lihtsalt peale); lisaks oli neil suur kohalik autonoomia ning Roomast erinev tsiviilõigus ja riigikord. Vaadeldes seda „liitu” tervikuna (sest vaatamata ajutistele taganemistele Hannibaliga peetud sõja ajal jäid liitlased ikkagi Roomale truuks ning said ka maailma vallutamisest kasu), peame ometi konstateerima, et täieõiguslikud kodanikud moodustasid kogu elanikkonnast vaid ühe osa, kusjuures kindlasti vähemuse. Seda näitavad meieni jõudnud Rooma rahvaloenduste tulemused: kuigi andmed on ebatäielikud ning mõnikord kaheldavad, põhinevad meie teadmised antiikaja rahvastikust peamiselt just neil arvudel. Elanike arv tõusis 165 000-lt umbes aastal 340 eKr 270 000-le Teise Puunia sõja alguses41 ning 325 000-le umbes 150 eKr ja 395 000-le aastal 115 eKr. Need arvud ei peegelda kogu Rooma elanikkonda – tegelikult loeti kokku vaid täiskasvanud ja sõjaväekohustuslikke mehi; päris kindlasti on välja arvatud naised ja lapsed, võib-olla ka vanurid (see pole siiski kindel, sest viimastele ei keelatud kunagi poliitilisi ülesandeid) ning mõnel ajajärgul kõige vaesem kodanikekiht. Seega on võimalik, et kogu rahvastik (vanurid, naised ja lapsed kaasa arvatud) oli tegelikult kolm või neli korda suurem. Sellele lisandus aga hulk Itaalia „latiine ja liitlasi”, kes elasid linnades või piirkondades, mis ei olnud formaalselt kodanike asundused, või olid rännanud Rooma, Rooma munitsiipiumidesse42 või kolooniatesse. Ka latiinide ja liitlaste autonoomsetes kogukondades oli alati üks pidevalt suurenev vähemusgrupp, kellele anti Rooma kodakondsus ning seega võimaldati pääs riigiametitesse. Vaid kaudsete tõendite põhjal võime mõista, kui suur osa oli mitteroomlastest ja seega ka mittekodanikest koosneval elanikkonnal. Seda näitab Rooma nõudmisel välja pandud abivägede suurus. Need väekontingendid moodustasid ligi poole või isegi 2/3 kogu Rooma armeest. Järelikult oli itaalikuid roomlastega vähemalt võrdsel hulgal. Kuid see hinnang ei saa olla päris kindel, sest pole teada, kas roomlased nõudsid liitlastelt sama suurt sõjalist panust kui oma kodanikelt.
Vaadeldes Roomale kuuluva Itaalia kogu elanikkonda, on selge, et keskmise vabariigi ajal olid kodanikud vähemuses. Niisugune olukord püsis muutumatuna kuni Liitlassõja (90–88 eKr) lõpuni – see oli võimas sõda, mille võitsid paradoksaalsel kombel võidetud, sest nad saavutasid võitjatelt selle, mida ei suutnud endale haarata relvaga. Sellest ajast alates – kuigi elanikkonna registreerimise ja tegeliku integreerimise peale kulus veel palju aastakümneid – olid kõik Itaalia vabad elanikud (v.a võõramaalased) Rooma kodanikud. Täiskasvanud meeste arv ulatus 70. aastaks eKr kahtlemata miljonini, samas kui kogu vaba elanikkond oli ilmselt kolm või neli korda suurem.
Keisririigi kehtestamisega muutus nii rahvaloenduse protseduur kui ka eesmärk; alates aastast 28 eKr kuni aastani 73/74 pKr loendati elanikkonda – vanurid, naised ja lapsed kaasa arvatud – nii Roomas, Itaalias kui ka provintsides (viimastes loeti kolooniate ja munitsiipiumide kodanikke ja Rooma kodakondsuse saanud põliselanikke). Aastatel 28 eKr – 74 pKr tõuseb kodanike arv umbes 4 miljonilt ligemale 6 miljonini. Neid muljetavaldavaid arve (mida ei anna võrreldagi teiste antiikaja linnriikidega) tuleks aga kõrvutada impeeriumi tegeliku rahvaarvuga, selle osaga elanikkonnast, kes oli alistunud Roomale ja selle keisrile ning asustas „Rooma rahva provintse”, „vabalinnu” (mis moodustasid provintsides teoreetiliselt iseseisvad enklaavid) või sõltuvaid kuningriike. Vaatamata meie allikate ebakindlusele võib kogu elanikkonna arvuks pakkuda 50–60 miljonit. Taas ilmneb, nagu Itaalias kolm sajandit varem, et võrreldes Rooma „alamate” koguarvuga moodustasid kodanikud vaid privilegeeritud vähemuse, mida võib vaadelda – hoolimata erinevast päritolust ja elutingimustest – teatud mõttes ühtse, iseseisva ja suhteliselt homogeense sotsiaalse kihina. 2. sajandi jooksul pKr tuli aga „võõraid” (roomlaste seisukohast lähtudes „välismaalasi”), s.t naturaliseeritud provintsielanikke, üha juurde. Selle protsessi uhkeks lõppvaatuseks oli kuulus 212. aasta Constitutio Antoniniana, millega anti kõigile impeeriumi vabadele elanikele (välja arvatud pisike vähemus, mille moodustasid dediticii43) Rooma kodakondsus. Seega näib, et taastati põhimõte, mille kohaselt iga „roomlane” on ühtlasi „kodanik”. On siiski selge, et nii pika ajavahemiku jooksul ei säilita terminid sama tähendust. Olla civis Romanus tähendas Hannibali sõja ajal midagi sootuks muud kui kodusõdade ning Tiberiuse ja Caracalla valitsusajal. Erinev ajalooline kontekst avaldub kõige selgemalt ühiskondliku elu vallas, mis andis kodakondsusele tähenduse: sõjas ja sõjaväekohustuses, maksusüsteemis (ja antiikajal väga tähtsas avalike annetuste jagamises), ühistes otsustes, võimus ning selles, millisel määral – otseselt või kaudselt – igaüks sellest osa sai.
Kuigi kodakondsus oli algselt eluviis ja teatud ajajärkudel ilmselt ka omamoodi „elukutse”, jäi see eelkõige siiski juriidiliseks staatuseks, mida ladina keeles tähistatakse terminiga ius. Veelgi enam – see oli ius par excellence, mida kõigile laiendades nimetati ius civile’ks, „kodanike õiguseks”. Ei tohiks aga unustada, et ladina keeles ei tähendanud see sõna lõpuks enam poliitilisi kohustusi ja õigusi, vaid lihtsalt era- ja kriminaalõigust. Põhimõtteliselt tähendas Rooma kodakondsus seda, et selle valdajate isiklikke, perekondlikke, pärimis- ja ärisuhteid reguleeris ühtne õigus ning et nende kohtuvaidluste ja kuritegude puhul lähtuti just sellest. Võrdsus seaduse ees oli seega niisuguse ühenduse alus (või isegi eesmärk). See aga ei tähendanud, et kõik oleksid elanud täpselt ühesugustes tingimustes või et kõigil oleksid olnud täpselt samad õigused. Inimese omadustest või varandusest tulenevad vältimatud erinevused kohandusid väga hästi linna ehk õigusliku kogukonnaga. Kuid need erinevused ei puudutanud põhimõtteliselt eraõiguslikke suhteid: abielu, perekonda, suhteid lastega, pärandamist; viimaks kadusid erinevused karistatavate tegevuste puhul (välja arvatud poliitilised kuriteod). Siit arenes üksteisele järgnevate kihistustena ius civile, mis pürgis iga üksikisiku iura’t arvestades siiski üldisele kehtivusele. Selles seisnebki tegelikult Rooma „klassikalise” õiguse suurejooneline ajalugu, mistõttu Cicero ja Pomponius, rääkimata Liviusest, Tacitusest ja keiser Tiberiusest, kirjeldavad Roomat kui „õiguse linna”. Niisugune areng mõistlikuma õigusliku võrdsuse poole oli aga näiline. Kodanike õiguslik võrdsus, mida poliitilises või isegi riiklikus mõttes pole kunagi olnud, ei kestnud kaua ka eraõiguse valdkonnas: kuni 3. sajandi alguseni eKr eraldasid plebeisid ja patriitse veel ranged keelud; kohtumõistmises kehtisid isegi keskmise vabariigi ajal suured erinevused vastavalt sellele, kas süüdistatav oli assiduus või proletarius (kõrgemast seisusest või lihtrahva hulgast). Kõige võrdõiguslikum periood oli (üldises plaanis) vabariigi viimane sajand, mil vähendati näiteks tunduvalt vabakslastute kohustusi. Keisririigi kehtestamisega tekkis aga tugev vastupidine suundumus, mis sai edaspidi üha hoogu juurde. Poliitilises ja sotsiaalses korralduses taastati ebavõrdsus, mis lähtus seisuste (ordines) hierarhiast, laienedes ka eraõiguse valdkonda. Senaatorite ja ratsanike jaoks – kelle seisus oli ametlikult pärilik – kehtis eriline abielu- ja pärandiõigus. Mis veelgi tähtsam – neil olid õiguslikud privileegid (näiteks võis nende üle kohut mõista vaid senatikohus) ja kohtumenetluse privileegid (nende puhul ei tohtinud rakendada piinamist, mille Augustus oli plebeide jaoks kehtestanud) ning viimaks kasutati nende puhul teistsugust kriminaalõigust kui alamast soost inimeste (humiliores) puhul. Alates 2. sajandist pKr kehtisid õilsatele (honestiores) mitmesugused vabastused ja kergemad karistused ning alamatele (humiliores) raskemad koormised ja karistused. Uues kodakondsuse süsteemis eristusid silmanähtavalt kaks klassi, kelle õiguslikku erinevust toonitas see, et neisse kuulumine oli pärilik. Ius civile oli lakanud olemast aequum ius (võrdne õigus).
„Linnriik”
218 eKr. – Tlk.
Antiikaja Itaalia omavalitsuslik linn, mille elanikud võrdsustati kas osalt või täiesti Rooma kodanikega. Pärast Liitlassõda (90–88 eKr), kui Rooma kodanikeks said kõik itaalikud, olid munitsiipiumid kõik Itaalia (hiljem ka provintside) linnad peale Rooma. – Toim.
Vt eespool – Toim.