Vana-Rooma inimene. Andrea Giardina
on leidnud kinnitust juba tubli kaheksasada kolmkümmend aastat. Teisal kinnitab Plinius, et seda rituaali võiks kasutada teistegi rahvaste puhul ka tema ajal (etiam nostra aetas vidit).15 See, mis oli Liviuse jaoks kummaline ning kõigile Rooma religioossuse aspektidele võõras rituaal, oli Pliniuse jaoks (ning tuleb lisada, et täiesti õigustatult) avalikus elus juurdunud praktika. Mitte alati ei piisa otse roomlaste poole pöördumisest selleks, et teha kindlaks, mis siis ikkagi oli roomlastele omane.
Ükskõik millisele nimisõnale me lisame omadussõna „Rooma” (Rooma maailm, Rooma inimene…), on tulemus ikka üks ja sama: me loome abstraktse, kõikehõlmava ning seega ebaobjektiivse mõiste, millel on ideaaltüüpiline iseloom. See kehtib mõistagi kõigi komplekssete kultuuride kohta, mis, nagu Rooma, hõlmasid suurt ajalist ja geograafilist ruumi. Kui Rooma ajaloo minimaalseks ulatuseks on 1300 aastat (mõeldavad on veelgi laiemad Rooma ajaloo määratlused16), kuidas saaksime rääkida roomlasest, kelle olemus on jäänud samaks nii Tarquiniuste, Augustuse ajal? Geograafiliselt ulatus Rooma impeerium pealegi üle igasuguste rahvuslike piiride, moodustades kultuuride ja inimtüüpide pulbitseva segu, samas kui Kreeka-Rooma kultuuri ja valitsevate kihtide ühendav jõud ning humanitas mõjutas vaid kindlaid paiku – linnu ja neid piirkondi, mis olid vahetult linnade kontrolli all.
Kui Vegetius visandas oma roomlase kuvandi, siis vastandas ta selle teistele rahvustele, kes kuulusid kõik ühel või teisel viisil Rooma impeeriumisse. Seejuures ei samastanud ta roomlasi otseselt Rooma impeeriumi kodanikega. Samamoodi olid käitunud enne teda ka paljud teised autorid. Võtame näiteks Cicero. Ajal, mil kõikidele Itaalia kogukondadele oli juba mitu aastakümmet tagasi antud Rooma kodakondsus, ei kohanud Cicero kusagil ühesugust pilti; erinevate paikade iseloom kujundas Cicero arvates erinevad etnilised tüübid. Kartaagolased on tavaliselt fraudulenti et mendaces (‘petlikud ja valelikud’), sest nende sadamaid külastab liiga palju „kaupmehi ja võõraid”; kampaanlased on muutunud aga oma maa viljakuse ja ilu tõttu uhkeks; liguurid on seevastu duri atque agrestes (‘karmid põllumehed’), nagu kõik rahvad, kes võitlevad selle eest, et mägede pinnast viljakandvaks muuta.17
Kui keiser Caracalla laiendas aastal 212 pKr Rooma kodakondsuse kõigile vabana sündinud impeeriumi elanikele,18 pidi ta arvestama sellega, et Rooma riigi piirides elas suur hulk talupoegi – nn dediticii (‘alamad’) –, kes olid jäänud romaniseerimisest puutumata; nende kohta see seadus ei kehtinud.19 Üldiselt räägiti veel püha Hieronymuse ajal (umbes aastal 400 pKr) roomlaste asutatud Trieri ümbruses keldi keelt.20 Sama võis täheldada ilmselt ka paljudes teistes impeeriumi osades. Alates Caracalla otsusest peeti niisiis rangelt juriidilise kriteeriumi alusel roomlasteks kõiki neid, kellel oli Rooma kodakondsus. Kuid sellest kriteeriumist ei piisanud, et lükata tagaplaanile inimeste teadvusesse kinnistunud erinevusi käitumistavades, sotsiaalsetes seisustes ja väljanägemises. Ka pärast Caracalla aega leidus Rooma kodanikke, keda üks keskmiselt haritud roomlane poleks ilmselt roomlasena tunnustanud. Linlastel oli raske pidada endaga võrdseks inimesi (ja neid oli suurem osa), kes elasid maal, karjamaadel ja metsades ning jäid seega eemale kõigest sellest, mida peeti tsivilisatsiooniks. Füüsiliste määratlustega nagu agrestis, rusticus, montanus tähistati tahumatut inimest, kellel olid mustad hambad ning kes haises kitsede, küüslaugu või supi järele. Selle inimtüübi võis esmapilgul ära tunda riietuse, liiga pikkade juuste (mis polnud kunagi „vooruslikkuse tunnusmärgiks”, vaid lähendasid teda barbaritele), või siis hoopis kiilaksaetud pea järgi; teda tundis ära naeruväärse kõnemaneeri, liiga valju hääle ning eriti tema kehahoiaku järgi (näiteks liikus ta ebakorrapäraselt, erinevalt korralike kodanike vaoshoitud ja aeglasest kõnnakust); teda võis ära tunda ka istumisviisi ning kohmakate käte kummaliste žestide järgi.21
Kõigist neist psühholoogilistest erisustest võib järeldada vähemalt üht: roomlase tundmaõppimiseks tuleb tundma õppida linna. Kuid kõik pole siiski nii lihtne. Kui kaugus urbanitas’est (linnaelust) soodustas barbaarsust,22 siis ka äärmuslikud urbanitas’e vormid (peame siin silmas kodanliku elu tõelise mandumise ilminguid) väljendusid niivõrd vulgaarses käitumises, et lõid lausa uusi barbaarsuse vorme. Ammianus Marcellinus (Antiookiast pärit kreeklane, keda loetakse üheks suuremaks Rooma ajalookirjutajaks) väljendab ühes kuulsas kirjelduses oma täielikku põlgust Rooma lihtrahva vastu, kes on otiosa et desides (laisad ja apaatsed): enamikul Rooma inimestel on tema arvates paljuütlevad nimed, mis viitavad häbitegudele ja kulinaarsetele kalduvustele (Messor, Statarius, Semicupa ja Serapinus, Cicymbricus, Gluturinus, Trulla, Lucanicus, Porclaca, Salsula23); neile inimestele tähendab Circus Maximus kõike – templit, kodu, kogunemispaika. Oma aega veedavad nad kaarikujuhtide ettevõtmistest lobisedes; ning kui vaatemängu päev kätte jõuab, kiirustavad inimhulgad juba koidu ajal tsirkusesse, veel kiiremini kui võistlevad vankrid ise. Jutustus tipneb kirjeldusega õgardlusest, mis iseloomustavat pealinna lihtrahvast; seda sümboliseerib grupp inimesi, kes jälgivad haiglase tähelepanuga ühe jälestusväärse lihatüki keetmist: „Demokritos oleks siinkohal tegelenud anatoomiliste uuringutega järeltulevate põlvede heaoluks!”24 Pole vähimatki kahtlust, et see Antiookiast pärit ajaloolane pidas end seejuures palju roomalikumaks kui Rooma roomlased.
Kuid vaatamata neile äärmustele oleks kahtlemata viga samastada pikemalt mõtlemata mõisted urbanitas ja Romanitas. Küsimus, mille esitab Jean-Paul Morel oma uurimuse alguses („Kas on võimalik olla käsitööline ja samal ajal ka tõeline roomlane?”)25, kehtib samamoodi kõigi teistegi Rooma ühiskonnakihtide kohta.
Roomlase olemuse kirjeldused, mille roomlased ise on meile antiikkirjanduse kaudu pärandanud, on väga erinevad. Üksmeelel ollakse vaid humanitas’e suhtes, mis omakorda piirab nende inimeste arvu, keda võis pidada tõelisteks roomlasteks, vaid mõnele tuhandele.
Aastal 449 pKr ootas üks Rooma saadik, et Attila võtaks ta vastu oma peakorteris, mis asus kusagil Tisza ja Doonau jõe vahel. Öö lähenes ning mees otsustas kindlustuste ümbruses jalutada. Seal astus ta juurde barbari välimusega mees, kuid otsekohe järgnes üllatus. Barbar tervitas teda kreeka keeles: Khaire!
Nii algab üks kuulsamaid (ja samas vähem teadlaste tähelepanu pälvinud) jutustusi, mille antiikaja ajalookirjutus on meile pärandanud. Jutustajaks on seesama hunnide pealiku juurde läkitatud saadik Priscus, keisri ametnik, kes oli sündinud 30 või 40 aasta eest Traakias Panionis ning osalenud mitmetel Ida-Rooma keisri missioonidel Rooma, Egiptusesse ja hunnide juurde. Tema ajalooteos, mis on säilinud fragmentidena Bütsantsi autorite teostes, on erakordne selle poolest, et autor pööras suurt tähelepanu roomlaste ja barbarite suhetele. See klassikalistest eeskujudest nagu Herodotos mõõtu võttev ajaloolane oli ühtlasi kõnemees, kes Suda26 leksikoni andmetel avaldas ka oma kõnesid. Pole siis üllatav, et tema teoses leidub palju „kõnelusi”, fiktiivseid, kuid siiski tõepäraseid, nagu kõik teised antiikaja ajaloolaste kirjutatud „kõnelused”.
„Mispärast sa räägid kreeka keelt?” küsis Priscus mehelt, kes oli teda tervitanud. Seepeale jutustas „barbar” talle oma seiklusrikkast elust. Ta oligi kreeklane ning oli tulnud äriasjade pärast Doonau lähedal Möösias asuvasse Viminaciumi linna. Seal oli ta elanud palju aastaid, saavutanud kõrge ühiskondliku positsiooni ning abiellunud rikka naisega. Kuid piiriäärsetel aladel elamisel olid ka omad riskid: kui barbarid linna vallutasid (aastatel 441/442), sai mehest ühe tähtsa hunni väepealiku ori. Nagu hunnidel kombeks, oli ta koos oma isandaga sõtta läinud. Seal oli ta vapralt võidelnud, muuseas ka roomlaste vastu, ning saanud osa sõjasaagist, mille abil ta ostis end vabaks. Seejärel abiellus mees uuesti ühe barbari naisega, kellega tal olid lapsed, ning nüüd elas ta palju õnnelikumalt kui varem.
Barbarite seas, jätkas kreeklane, on parem elada
Livius, 22, 57, 6; Plinius Vanem,
Ühe periodiseeringu järgi lõpetab Rooma ajaloo alles Konstantinoopoli langemine aastal 1453. Seda suunda pooldas ka siin sageli tsiteeritud Rooma ajaloo uurija E. Gibbon. – Tlk.
Cicero,
S.t kõigile meessoost elanikele. – Tlk.
S. Mazzarino. La democratizzazione della cultura nel „Basso impero”. –
Vrd A. Giardina. Gli uomini, gli spazi aperti. –
Ühest tsitaadist piisab üldistuseks: Quintilianus kirjutab, et isegi niisugustel inimestel nagu
Ammianus, XXVIII, 4, 28–34.
Vaata edaspidi ptk Käsitööline.
10. sajandist pärit mahukas kreekakeelne ajalooline entsüklopeedia, mis kirjeldab antiikset Vahemere piirkonda.