Vana-Rooma inimene. Andrea Giardina
on rikas, siis ta ei saa karistada; kui ta on aga vaene, saab ta karistada või sureb enne kohtumõistmist pika ja kuluka protsessi käigus.”
Hilisantiigis ei olnud niisugused elulood nagu sellel endisel kaupmehel sugugi mitte haruldased. Kuid meile tuntud juhused on vaid jäämäe tipp. Tegelikult jutustab Marseille’ preester ja Priscuse mitmetest roomlastest, kes läksid mässuliste keltide, gootide või teiste barbarite juurde, sest nad „eelistasid elada pigem näilises vangipõlves, kui olla vangid näilises vabaduses”. Nad otsisid humanitas Romana’t barbarite seast, kuna „ei suutnud enam välja kannatada roomlaste seas lokkavat ebainimlikkust”. Maksukogujad, kes lõikasid teiste inimeste võlgadest isiklikku kasu, kuritarvitasid isegi ühiskonnaelu aluspõhimõtteid: urbes (linnad), municipia (munitsiipiumid), vici (külad), s.t civilitas’e kandvad struktuurid, mille olemasolu õigustab nende normide mõõdukus, muudeti kuriaalide (maksude eest vastutavate kõrgete ametnike) poolt türanlikeks institutsioonideks.27 Seega pakub Salvianus ajaloolise illustratsiooni Augustinuse teesile („Juhul, kui kaugenetakse õiglusest, siis mis muud on kuningriigid kui vaid suured röövlijõugud? Sest eks ole ka suured röövlijõugud omamoodi väikesed kuningriigid?”)28 ning läheb isegi nii kaugele, et samastab võimukandjaid röövlitega.
Ei olnud lihtne vastata neile barbarite sekka elama asunud Rooma kodaniku süüdistustele, sest 5. sajandi keskpaigaks pKr olid tema poolt kritiseeritud nähtused Rooma ühiskondlikus elus juba liiga sügavalt juurdunud. „Selles vastanduses,” nagu kirjutab tabavalt Santo Mazzarino, „peitub lõputu kurbus: inimesed eelistavad metsikut elu kõrgema tsivilisatsiooni koormale.”29
Priscuse vastus koosneb stereotüüpidest ja konventsioonidest, see on põiklev ning pigem väitev kui veenev. Vaevaga õnnestub tal, eelkõige analüüsides riiklike ülesannete jagamist, taaselustada Platoni utoopilise linnriigi ideaal, kuid seejuures ei püüagi ta kummutada kreeklase kriitikat. Kõik tema argumendid on nõrgad ja kulunud. Kõik peale ühe.
Priscus ütleb: „Mis puutub vabadusse, mille sa saavutasid, siis selle eest pead sa tänama pigem saatust kui oma isandat. Ta saatis sind sõtta ning oli väga tõenäoline, et oma kogenematuse tõttu oleksid sa võinud surma saada; pealegi oleksid sa saanud karistada, kui oleksid võitlemast keeldunud. Roomlased kohtlevad oma orje palju paremini. Roomlaste juures on palju võimalusi vabaks saada. Vabadust võivad anda mitte üksnes elavad, vaid ka surnud oma testamendi kaudu. Ning kõigel sellel, mille inimene on oma viimse tahtega kehtestanud, on seaduse jõud.”30
See argument oli küll vana, kuid mitte kasutamiskõlbmatu. Oma kuulsas, aastal 48 pKr senati ees peetud kõnes31 tahtis keiser Claudius (kes oli väga haritud mees, muu hulgas kirjutas ta etruskide ajaloo pealkirjaga Tyrrhenika) veenda Rooma senaatoreid, et nad lubaksid saada senaatoriteks ka Gallia aristokraatidel ning nende rahvaste esindajatel, kes olid juba kaua aega seotud Roomaga ning omaks võtnud Rooma kultuuri. See polnud sugugi lihtne: seisuslik uhkus, hirm eksklusiivsete eesõiguste kaotamise ees ning kadedus silmapaistvate isikute vastu viis selleni, et senaatorid olid järjekindlalt ettepaneku vastu.
Keiser läks oma kõnes väga kaugele, keskendudes seejuures Rooma ajaloo „stiilile”. Juba kõige kaugematest algusaegadest peale olevat Rooma ajalugu iseloomustanud avatus võõramaalaste suhtes. Isegi paljud kuningad olid väljastpoolt tulnud. Numa isa oli korintoslane ja ema Tarquiniuste suguvõsast. Niisugune avatus naaberkogukondade suhtes puudutas ka orje, kes võisid tõusta kõige kõrgematesse seisustesse. Parimaks näiteks on siinkohal Servius Tullius, kellest kujunes vanu traditsioone austavate roomlaste jaoks müüt: „ Rooma pärimuse järgi oli tema ema vangistatud naine Ocresia, „ent ta sai kuningaks ühiskonna suurimaks hüvanguks.”
Juba Rooma algusaegadest peale on meil teateid orjadest. Plutarchos jutustab, et ühe Promathioni-nimelise tundmatu autori järgi (kes elas ilmselt 500. a paiku eKr) ei pärinenud Rooma rajajad kaksikud Romulus hoopiski mitte kuninglikust soost (nagu väidab üldtuntud pärimus), vaid nende ema oli orjatar:
„Alba iseäranis ebaõiglasele ja julmale kuningale Tarchetiusele sai tema enda majas osaks kummaline ilmutus: kodukoldest kerkis mehe suguliige ning jäi sinna mitmeks päevaks. Tol ajal oli Etruurias Tethysi oraakel, kelle käest kuningas nõu küsis. See andis vastuse, et üks neitsi peaks selle liikmega ühinema ning et sellest vahekorrast sündinud laps saab väga kuulsaks, paistes silma vapruse, õnne ja jõu poolest. Tarchetius rääkis ennustusest ühele oma tütrele ning ütles, et see laseks end meheliikmest viljastada, kuid tütar keeldus ja saatis enda asemel teenijanna. Kui Tarchetius sellest teada sai, vihastas ta ja tahtis mõlemad naised tappa, kuid unes ilmus talle jumalanna Vesta ja keelas naisi surmata. [-] Kui teenijanna sünnitas fallose eostatud kaksikud, andis Tarchetius need kellelegi Teratiusele ja käskis nad surmata. Mees viis lapsed jõekaldale ja jättis sinna maha; sealt leidis nad emahunt ja toitis neid, ning linnud tõid vastsündinutele teri ja toitsid nendega vastsündinuid, kuni viimaks karjus, kes oli toimuvat imetlusega jälginud, söandas laste juurde minna ja nad endale võtta. Niiviisi lapsed päästeti, nad kasvasid suureks, ründasid Tarchetiust ja võitsid teda.”32
Kummaline linn see Rooma, kus vähemalt teatud ajajärgul jutustati, et linna müütilised rajajad ei olnud mitte jumalikku päritolu – nagu olnuks loomulik eeldada –, vaid hoopis orjatari järeltulijad.
Ka välismaalastele tundus, et roomlastel on eriline suhtumine orjusesse. Kreeklastele avaldas see väga sügavat muljet. Ühes kuulsas dokumendis, Makedoonia kuninga Philippos V poolt aastal 214 eKr Larissa elanikele kirjutatud kirjas33 käsitletakse seda teemat kreeklase vaatepunktist suure imetlusega ja roomlasi tuuakse isegi eeskujuks.
Kuningas Philippos muretses õigustatult oliganthropia (inimeste vähesuse) üle Kreeka linnriikides ning püüdis veenda Larissa elanikke, et need annaksid kodakondsuse ka metoikidele, alaliselt kohal elavatele võõramaalastele. „Mõelge roomlaste peale,” kirjutas Philippos, „nad annavad kodakondsuse isegi orjadele. Kui orjad on kord juba vabaks lastud, antakse vabakslastutele kodakondsus ning nad võivad saada riigiametisse. Sel viisil pole nad üksnes oma isamaad suurendanud, vaid asutanud ka umbes seitsekümmend kolooniat.” Jätame kõrvale ebatäpsused (tegelikult võisid riigiametites olla vabakslastute pojad, mitte nad ise; mis aga puutub kolooniatesse, siis aastal 214 oli neid veel tunduvalt vähem kui seitsekümmend): tähtis on see, et siin nähakse roomlaste iseärasuses üht nende elujõulisuse ja võimu tagatist, kuna võõramaalased ja orjad assimileeriti paindlikult ning eelarvamusteta oma ühiskonda.
Sarnaselt Philippos V-le on ka tänapäeva ajaloolased vastandanud roomlaste „suuremeelsusele” kreeklaste „ihnsust” kodakondsuse küsimuses. Roomlaste „polis” oli kreeklaste omast tunduvalt avatum ning selles erinevuses peituvatki roomlaste edu ja kreeklaste läbikukkumine. Faktid on järgmised: Kreekas võis vaid kodanike rahvakoosolek uutele inimestele kodakondsust anda. See oli keeruline protseduur, millega tegeles linna kõrgeima võimu kandja (s.t rahvas) ning mida ei saanud teha ülesandeks ühelegi ametnikule ega eraisikule. Roomas oli olukord aga täiesti teistsugune: siin tegutses ametiisik rahvast sõltumatult. Veelgi tähelepanuväärsem on Rooma puhul see, et üksik dominus (‘isand’) võis tegutseda omaenda initsiatiivil: piisas tema tahtest koos lihtsa rituaali ning magistraadi formaalse heakskiiduga, et lasta ori vabaks või teha temast kodanik. Ehk teiste sõnadega – Roomas võis kodakondsust anda kodanik.
Kas võib siis sellest jäikuse ja paindlikkuse, avatuse ja suletuse vastandamisest teha Rooma ajaloo kohta üldistavaid järeldusi; ehk – nagu juba keiser Claudius üritas – leida Rooma ajaloo „stiili”?
Nii mõnedki oleksid ägedalt niisuguse küsimuseasetuse vastu. Ühes tuntud uurimuses kinnitab Philippe Gauthier vajadust viia sellised arutlused tagasi tollaste poliitiliste tingimuste konteksti; ta märgib, et Rooma linn oli tolerantne seni, kuni oli tegemist kodakondsuse andmisega üksikisikutele, mitte aga siis, kui seda jagati tervetele kogukondadele; sel juhul oli nõutav hääletamine
Salvianus,
Augustinus,
S. Mazzarino.
FHG IV 8 = R. C. Blockley.
ILS 212; vrd Tacitus,
Plutarchos,
Syll(3) 543.