Külma sõja lõpp 1985-1991. Robert Service
osaks usust Ameerikasse, üksikisiku vabadusse ja turumajandusse.
Nõukogude valitsusringkondades tekitas Reagan alati hirmu ja põlgust. Teda peeti külma sõja eestvõitlejaks ja tähtsaim kommunistlik ajaleht Pravda mõistis teda rutiinselt hukka kui sõjaõhutajat. Moskva kommentaatorid polnud leebemad ka Jimmy Carteri vastu. Häirituna Carteri reaktsioonist nõukogulaste sissetungile Afganistani, ilmutasid nad täielikku ükskõiksust Carteri ja Reagani võitluse vastu presidendikoha pärast. Nõukogude ajakirjandus kujutas mõlemat kandidaati järjekindlalt kui nõukogudevastaseid.
Washingtonist kinnitas 1962. aastast alates saatkonda juhtinud Nõukogude suursaadik Anatoli Dobrõnin oma Kremli isandatele, et ta teeb kõik võimaliku pööramaks Reagani valitsuse tähelepanu ülemaailmset rahu ähvardavatele ohtudele. Ta rääkis Gus Halli ja USA kommunistliku partei propagandategevusest.18 Ta hooples ka, kuidas suursaatkond tähistas Lenini 110. sünniaastapäeva. Dobrõnin teadis väga hästi, et Halli osatähtsus Ameerika poliitikas oli väga väike ja et enamiku ameeriklaste huvi Lenini vastu oli tühine. Tegelikult kandis ta ette lihtsalt seda, mida temalt oodati. Tegelikkus polnud veel poliitbüroo ametlikesse ettekannetesse jõudnud. Poliitbüroo liige Andrei Gromõko oli aastail 1943–1948 ise olnud Nõukogude suursaadik Washingtonis ja New Yorgis ning oleks tänu pikaajalistele Ameerika-kogemustele võinud üritada murda Nõukogude ametimeeste võhiklikkust. Niisugust soovi tal polnud. Tema maailmavaade oli välja kujunenud samasuguse ideoloogilise hoiaku alusel. Iga Moskva juhtiva poliitiku meelest oli kindel, et Reagan hakkab ajama „reaktsioonilist” ja „imperialistlikku” poliitikat. Nõukogulaste eestkõnelejate kinnitust mööda oli Valgesse Majja tulemas ebakompetentne ja hoolimatu mees. Tõsiasi, et nii USA demokraadid kui ka koguni osa vabariiklasi oli samal arvamusel, andis niisugusele seisukohale Nõukogude Liidus veelgi rohkem kandepinda.
Reaganile ei meeldinud mõte kohtuda ükskõik missuguse Nõukogude peasekretäriga niikaua, kui ta polnud kindel, et tippkohtumine võiks anda tema eesmärkidele vastavaid tulemusi. Kui Brežnev novembris 1982 suri, tegi Reagan küll sissekande kaastundeavalduste raamatusse Nõukogude saatkonnas Washingtonis, aga ei nõustunud minema matustele. Reagani riigisekretäri George Shultzi meelest oli see viga, aga president jäi enesele kindlaks.19
Üksnes tema kõige lähemad abilised teadsid, kui kõrgelt hindas Reagan eesmärki saavutada olukord, kus termotuumasõja oht oleks minevik.20 Ta oli püstitanud selle juba teabenõupidamisel, mille korraldas talle Jimmy Carter 1979. aastal. Ükskõik kus ta ka ei kõnelenud külmast sõjast, lükkas Reagan alati tagasi igasugused üleskutsed relvastust piirata: tema nõudis relvastuse vähendamist.21 Tegelikult tahtis ta hävitada kõik tuumarelvad. Hiljem kirjeldas ta oma ametikoha hirmuäratavat võimu nii:
Presidendina ei olnud mul taskus mingit rahakotti, raha, autojuhiluba ega võtmeid – olid ainult salajased koodid, mida kasutades olnuks võimalik hävitada suurem osa maailmast, nagu meie seda tunneme.
Inauguratsioonipäeval, kui mind oli paar päeva varem teavitatud, mida pean tegema, kui peaks olema vajalik saata välja Ameerika tuumarelvad, võtsin enesele suurima vastutuse oma elus: vastutuse kõikide inimeste elu eest. 22
Tema eesmärk oli tugevam Ameerika. Ja kuigi ta otsustas rahastada Ameerika sõjalise võimsuse kasvu, pühendus ta viimsepäeva ärahoidmisele.
Presidendivalimiste kampaania ajal põikas ta sisse ka Colorados Cheyenne’i mägedes paiknevasse tuumavarjendisse. Nii nagu enamik tema kaasmaalasi, oli ka Reagan eeldanud, et ameeriklastel on usaldusväärne süsteem kaitseks Nõukogude raketirünnaku vastu. Tema tehnikaalased nõunikud – Richard Allen, Fred Iklé ja William Van Cleave – olid alati olnud teisel teadmisel. Nende sõnumid ei jõudnud aga pärale enne, kui Reagan asja ise uurima asus.23 Ta sai oma õuduseks aru, et Ameerika ei suuda esimest tuumalööki ära hoida. Ameeriklastel oli võimalik ainult samaga vastata, mis tähendas, et nad võisid teha Moskva maatasa: niisugune oli „vastastikuse garanteeritud hävitustöö” loogika. Probleem seisnes selles, et kannatada saab kogu maailm, kuna lööklainete, tule, radioaktiivse kiirguse ja suitsu tõttu hukkuks sadu miljoneid, võib-olla miljardeid inimesi. Ka Ameerikat tabaks häving ja Reaganile ei pakkunud kuigivõrd lohutust mõte, et venelasi tabavad samasugused kannatused. Esimese maailmasõja alguses ütles Briti välisminister krahv Grey, et tuled kustuvad kogu Euroopas. Reagan nägi ette, et kogu maailm kaob täielikku pimedusse, kui peaks puhkema kolmas maailmasõda. Ta tundis kogu olemusega, et peab üritama midagi – midagi drastilist – ette võtta, et niisugune konflikt ei oleks võimalik.
Reaganil oli vaja tõestada end kui asjatundlikku riigijuhti. Valgesse Majja tulles oli ta juba kuuekümne üheksa aastane ja pidi näitama, et ta pole selleks tööks liiga vana. Ta kasutas küll kuuldeaparaati, aga oli muidu heas vormis.24 Talle meeldis viibida värskes õhus ning oma California rantšos puid saagida ja lõhkuda. Ükskord, kui Valge Maja töötajad võtsid hoone lõunaküljel maha mõnd puud, ütles Reagan Kenneth Adelmanile: „Küll ma tahaks teha just seda, mida need sellid praegu teevad, selle asemel et istuda tundide kaupa kõikidel nendel tobedatel koosolekutel.” Adelman tähendas, et kuigi leidub palju metsamehi, kes on tahtnud saada presidendiks, on Reagan küll ainus president, kes ihkab saada metsameheks.25 Näitlejakarjäär oli teda juba üldsusele tutvustanud, aga kinnitanud ka eelarvamust, et tal jääb vajaka presidendile nii vajalikust vaimujõust. Talle endale ei meeldinud põrmugi mõte, et teda võidakse pidada suureks intellektuaaliks – või isegi lihtsalt intellektuaaliks. Ta eelistas käituda rahvamehena ja olla üldse nagu tavaline mees. Kui erimeelsused hakkasid pingeid üles kruvima, hajutas ta need mõnega oma arvukatest iiri naljadest. Ta kasutas lihtsaid väljendeid ja vältis pikki sõnu.
Reagani lähikondsed teadsid, et tegelikkus on välisest kuvandist erinev. Chicago majanduskooli asutaja Milton Friedman nautis tema seltskonda ja vestlust temaga.26 Valge Maja asepersonaliülem Mike Deaver on meenutanud, et kui üldsuse silmad ei ulatunud nägema, luges Reagan meelsasti tõsiseid raamatuid „välispoliitikast, majandusest, ühiskonna probleemidest”.27 Nõunik Pete Hannaford veendus Reagani õpihimus juba enne kui too sai presidendiks, kui nägi teda neelamas niisuguseid väljaandeid nagu National Review, American Spectator ja Human Events. Lugemisharjumuse säilitas ta ka presidendina, kusjuures talle hakkasid meeldima Tom Clancy külma sõja ainelised romaanid, nii jäi ta üles kogu ööks, et lugeda lõpuni „Jaht Punasele Oktoobrile”. President nautis teisitimõtlejast nõukogude luuletaja Irina Ratušinskaja poeesiat, mida ta õppis tundma, kui keegi Briti kirikutegelane saatis talle Ratušinskaja raamatu. Ta oli lugenud ka ülejooksikust Nõukogude suursaadiku Arkadi Ševtšenko mälestusi.28 Samas aga kaitses ta oma ausa ja otsekohese tavainimese kuvandit igati. Mõne abilise meelest oli tal keerulisi asju lihtsam mõista nende üle asjatundjatega nõu pidades, mitte aga omaette uurides.29 Reagan säilitas austuse Nixoni vastu ka pärast seda, kui viimane 1974. aastal presidendiametist tagasi astus, sest ajakirjandus paljastas tema valed seoses sissemurdmisega demokraatliku partei peakorterisse. Kuna mõlemad asusid Ameerika poliitikaspektri paremal tiival, vahetasid nad sageli kirju, kui Reagan tahtis järele proovida mõnd mõtet, enne kui rääkida sellest oma abilistele.30
Reagan pidas nõu Ameerika suursaadikuga Moskvas Arthur Hartmaniga, kes kinnitas tema oletust, et Nõukogude majanduses valitseb segadus ja et Venemaa rahvas suhtub kommunistlikku võimu ja selle mõtetesse skepsisega.31 Ta oli kirjavahetuses aktiivselt kommunismivastase Briti ajakirjaniku Brian Crozier’ga.32 Räägiti, et Reagan ignoreerib informeeritud sovetoloogide nõuandeid. Ta talitas tõepoolest vastupidiselt Ameerika politoloogide soovitustele. Ajaleht
A. F. Dobrõnin L. M. Zamjatinile (NLKP Keskkomitee sekretariaadi rahvusvahelise informatsiooni osakond), 27. jaanuaril 1981: Venemaa sotsiaalpoliitilise ajaloo riiklik arhiiv, Moskva (edaspidi RGASPI), fond 89, nimistu 76, säilik 70, lk 7.
Hiljem muutis Shultz meelt:
M. Deaver, HIGFC (HIA), säilik 1, toimik 13, lk 37.
P. Hannaford, samas, säilik 2, toimik 2, lk 4.
R. Reagan,
Richard V. Allen (intervjuu), 28. mail 2002: Ronald Reagan Oral History Project, Miller (edaspidi RROHP), lk 71.
S. Massie,
Kenneth Adelman, 30. septembril 2003: RROHP, lk 50.
M. Friedman, intervjuu P. Robinsoniga, 21. märtsil 2002: Peter Robinson Papers (HIA), säilik 29, lk 24.
M. Deaver, HIGFC (HIA), säilik 1, lk 23.
R. Reagan R. Rodgersile, 12. novembril 1986: Ronald Reagan Presidential Library (edaspidi RRPL), Presidential Handwriting File: Presidential Records, säilik 17, toimik 263; Massie,
F. Carlucci, HIGFC (HIA), säilik 1, toimik 10, lk 6.
E. Meese, samas, säilik 2, toimik 11, lk 32–33.
Samas, lk 331 (29. mail 1985).