Külma sõja lõpp 1985-1991. Robert Service
kujunesid Ogarkovi ja Ustinovi suhted ikkagi väga teravaks.63
Ogarkov ja Ahromejev olid sama meelt, et mis tahes tuumasõda oleks hukatuslik. Kogu 1970. aastate jooksul keelitas Kuuba liider Fidel Castro Nõukogude juhtkonda võtma ameeriklaste vastu jäigemat hoiakut. Ta kutsus Moskvat olema valmis andma Ameerikale otsest ennetavat lööki. Kindralstaap lükkas tema argumendid ümber, näidates, kui katastroofiliselt mõjub radioaktiivne kiirgus tema väikesele saarele. Castro lasi end vastu tahtmist maha rahustada.64 Ogarkovi ja Ustinovi suhted aga halvenesid veelgi ja septembris 1984 sai Ustinov poliitbüroolt nõusoleku saata Ogarkov pensionile ja edutada Ahromejev kindralstaabi ülemaks. Ahromejev langetas otsekohe erakordselt tähtsa otsuse. Nõukogude sõjatööstus oli asunud välja töötama süsteemi Perimetr, mis võimaldanuks anda Nõukogude mandritevahelistele rakettidele automaatselt stardikäsu, kui Ameerika alustab sõda ja hävitab NSV Liidu poliitilise ja sõjaväe juhtkonna. Süsteem pidi reageerima valgusele, maavärinale ja radioaktiivsele kiirgusele. Kui Oleg Baklanov partei keskkomitee riigikaitse osakonnas kiitis selle projekti heaks, siis astus Ahromejev vahele ja keelas selle: temas tekitas õudu üksnes mõte, et võidakse välistada subjektiivne käsk ning seada riik ja kogu maailm olukorda, kus sõda võib puhkeda üksnes elektroonikaseadme rikke tõttu. Süsteemi Perimetr „ei tehtudki kunagi täielikult teoks”.65
NATO plaanid 1980. aastatel rajanesid teadmisel, et Varssavi pakti riikidel „võib Euroopas olla vähemalt üheksakümmend diviisi ja 13 000 tanki” – peamiselt mudelid T-64 ja T-62.66 See andis NSV Liidule ja selle liitlastele suure kvantitatiivse ülekaalu ning liitlasvägede ülemjuhataja Bernard Rogers tunnistas saladuskatte all, et tema jõud suudavad pidada tavarelvastusega edukaid kaitselahinguid ainult väga lühikest aega.67 Varssavi pakti vägede vastas seisvatel NATO jõududel oli laskemoona ainult kolmekümneks päevaks. Seda varu kavatseti vajadusel täiendada, tellides seda umbes kümnest suurest laskemoonatehasest Ameerikas, ning Rogers andis enesele aru, et selle tootmine ja transport võtab aega.68 Mõlemal poolel oli komandöre, kes mõistsid kehtestatud korra mõistusevastast olemust. Vähe või üldse mitte pöörati tähelepanu raskustele seoses hävingu käigus laastatud aladel liikumisega. Kõik kohad on täis sõjapõgenikke. Talvel on maastik lumine, sügisel ja kevadel aga vihmane ja porine. Kiire transport muutub võimatuks.69 Asja tegi iga võimaliku erakorralise juhtumi puhul veelgi halvemaks aeg, mis oleks NATO-s enne sõtta minekut kulunud konsultatsioonideks liikmesriikidega.
Siinkohal võis väita, et idabloki relvastuse kvaliteet oli viletsam kui läänel. Kvantiteet ei tähendanud veel kõike ja Lääne-Saksamaa kaitseministeeriumi sellekohane ettekanne tuli 1983. aastal avalikuks.70 NATO tehnikaalane luure üritas kätte saada relvade jooniseid ja võimalusi, andmeid vägede suuruse ning nende liikumiste kohta. Arusaadavalt lootis kõrgem väejuhatus, et ei lase end ootamatult üllatada. Murekoht oli see, et Nõukogude peasekretär võis võtta endale pähe – või lasta end veenda – alustada ootamatult rünnakut. Kuigi Varssavi pakti vägede paigutuse kohta oli õnnestunud päris palju teada saada, alahindas ka Lääne-Saksamaa ettekanne Nõukogude armee valmisoleku nõrkusi. Kui rääkida NSV Liidust endast, siis teadis kindralstaap liigagi hästi, et paljudel garnisonidel on puudus põhilistest relvastuse ja varustuse komponentidest. Hoolimata relvajõududele eraldatavatest suurtest summadest, ei suudetud kunagi täielikult rahuldada nõudmist nüüdisaegse tavarelvastuse järele. Komandörid kurtsid samuti, et neil pole küllaldaselt hästi välja õpetatud sõdureid.71
Niisugustes oludes oli peaaegu kindel, et mõlemad pooled võivad kiiresti jääda lootma oma tuumarelvadele. See kehtis nii NATO kui ka Varssavi pakti kohta. Lääne-Saksa kindral Leopold Chalupa ütles otse: lääneriigid on tavarelvastuse poolest vähemuses ja biorelvi neil pole, väejuhid pidid paratamatult paluma paigutada nende aladele Ameerika kontrolli all olevad raketid.72 Sõjalise võimsuse tasakaal saavutati ohtlikul viisil 1970. aastate keskpaiku, kui mõlemad pooled tõid Euroopasse oma keskmaaraketid. NSV Liit oli hakanud paigutama sinna rakette SS-20. Isegi paiknedes Nõukogude territooriumil võisid need jõuda Lääne-Euroopasse minutitega. Ameeriklased asusid vastuseks veenma oma liitlasi, et nad tunnistaks raketid Pershing-2 heaks heidutusvahendiks. Suurbritannia ja Lääne-Saksamaa andsidki loa tuua need sealsetesse Ameerika baasidesse. CIA töötaja William Odom ütles julgeolekunõunik Zbigniew Brzezinskile, et võib-olla oleks parem paigutada raketid kuhugi kaugemale nagu näiteks Portugal või Shetlandi saared.73 Jäi mulje, nagu arvaks poliitikud, et kui relvad on kord toodetud, ei saa jätta neid kuhugi paigutamata hoolimata ka teise poole reaktsioonist.74
Nõukogude juhtivad poliitikud lõi tummaks avastus, mida nende rahaeraldised toetavad. Brežnev ja peaminister Aleksei Kossõgin jälgisid mõlemad 1972. aastal Nõukogude sõjaväemanöövreid ja said teada, missugused tõenäolised tagajärjed on tuumarünnakul, kui ameeriklased NSV Liitu esimesena ründavad. Kindralstaabi oletuste kohaselt oleks relvajõududest veel tegutsemisvõimeline tuhandik osa selle rahuaegsest koosseisust. Kaheksakümmend miljonit inimest haihtuks otsekohe. Nõukogude Liidu tööstusvõimsusest jääks järele kõigest viisteist protsenti. Kogu selle Euroopa-osa oleks saastatud surmaval tasemel radioaktiivse kiirgusega. Kui Nõukogude mandritevahelised raketid vastavad samaga, siis ennustuse kohaselt tabaks Ameerikat veelgi suurem häving. Rakettide stardilüliti anti Brežnevi kui aukülalise kätte. Ehkki ta teadis, et rakettidel on kõigest õppelõhkepea, ometi lõi ta araks, kui oli vaja nupule vajutada. Tema käsi hakkas värisema ja ta uuris mitu korda marssal Andrei Gretško käest, kas kõik toimuv on ikka täiesti ohutu: „Andrei Antonovitš, kas olete kindel, et tegu on ikka kõigest õppusega?”75
Brežnevi reageering tegi kindrastaabi vägagi murelikuks, mistõttu poliitbüroo juhtidele selgitati leebelt, et kõik korraldatakse nendele võimalikult väheste ebameeldivustega.76 Poliitikud omalt poolt ei soovinud siia üldse oma nina toppida. Neil polnud tahtmist kuulda midagi liiga häirivat.
Kindralpolkovnik Andrian Danilevitši andmetel jättis poliitbüroo Brežneviga alustades ja Gorbatšoviga lõpetades kõikide praktiliste asjade lahendamise kindralstaabile ja ei sekkunud sinna üldse: „Nad ei küsinud tõesti kunagi, millega me õigupoolest tegeleme.” Tagajärg oli see, et poliitikutel polnud kuigi palju aimu, kuidas käsuliin eriolukorras käivitub.77 Koguni kaitseminister Dmitri Ustinov oli tõenäoliste purustuste ulatusega üksnes üldjoontes tuttav.78 Pealegi ei tahtnud Nõukogude Liidu juhid oma rahvast sõja õudsetest tagajärgedest rääkides hirmutada. Avalikud arutelud olid partei juhtkonna karmi kontrolli all. Kogu jutt piirdus üldiste sõnadega „tsivilisatsiooni hävingust”. Üldse ei kommenteeritud võimalike inimkaotuste suurust või hävitatud linnade arvu. Mitte midagi ei avaldatud ega isegi kirjutatud sellest, kuidas korraldatakse pärast sõda elanikkonna arstiabi, toiduainetega varustamine, põllumajandus ja transport, küll aga olid ette valmistatud meetmed hoolitsemaks riigi eliidi eest. CIA salajastel andmetel olid nõukogulased 1980. aastate keskpaigaks rajanud kesk- ja kohaliku taseme juhtidele 1500 varjendit. Šarapovos ja Tšehhovis olid maa-alused varjendid kõrgeimate juhtide jaoks.79
NSV Liidu kindralstaap ja kõrgem väejuhatus sai luure peavalitsuselt (GRU)80 salajase ettekande, mille kohaselt sõjaga kaasnev reostus tähendaks ülemaailmset katastroofi. Varssavi pakti riike tabaks üleüldine häving hoolimata sellest, kui suurt kahju suudavad nad tekitada Ameerikale ja Lääne-Euroopale. See info oli nii häiriv, et peeti paremaks jätta see edastamata isegi enamikule kindralitest. Esmatähtsaks peeti, et nad ei kaotaks enesekindlust. Varssavi pakti vägede ülemjuhataja
Samas, G. V. Batenini intervjuu, 6. augustil 1993, lk 8–9; samas: A. A. Danilevitši intervjuu, 9. detsembril 1994, lk 68–69 ja 13. detsembril 1992, lk 57.
Samas, A. A. Danilevitši intervjuu, 21. septembril 1992, lk 28.
Samas, V. M. Surikovi intervjuu, 11. septembril 1993, lk 135.
N. Creighton (tunnistus), väljaandes J. Hoffenaar ja C. Findlay (toim),
Samas, lk 54.
Samas, lk 89 ja 102.
Samas, G. Johnsoni (lk 86) ja M. Zachariáše (lk 91) tunnistused.
S. F. Ahromejevi märkused väljaandes O. Grinevsky ja L. M. Hansen,
L. Chalupa (tunnistus), väljaandes
W. Odom (tunnistus), samas, lk 133.
A. L. Adamishin Papers (HIA), säilik 1: Diaries 1980, 9. detsembril 1980.
Samas, A. A. Danilevitši intervjuu, 21. septembril 1992, lk 28.
Samas, A. A. Danilevitši intervjuu, 9. detsembril 1994, lk 68–69.
Samas, V. N. Tsõgitško intervjuu, 20. detsembril 1990, lk 145.
‘Soviet Capabilities for Strategic Nuclear Conflict through the Mid-1990s: Key Judgements’, lk 23: CIA National Intelligence Estimate, 25. aprillil 1985: CIA Papers.
Venekeelne lühend ГРУ – Главное разведывательное управление.