Külma sõja lõpp 1985-1991. Robert Service
target="_blank" rel="nofollow" href="#n33" type="note">33 Presidendi nõunik riikliku julgeoleku küsimustes Richard Allen saatis ärakirja Conquesti kirjast ka Postile.34 Conquest oli tutvunud Reaganiga juba Carteri ajal ja talle jättis sügava mulje Reagani valmisolek esitada küsimusi NSV Liidu kohta ja kuulata hoolega vastuseid.35 Reagan püüdis tõepoolest mõista teisel pool Atlandi ookeani asuvat üliriiki. Ehkki tal oli oma kindel üldine eelarvamus, tahtis ta alati teada rohkem.
Reagan töötas hoolega oma sõnaseadmise oskuse kallal. Ta küll möönis, et tema nõunik Pete Hannaford valdab paremini ajaleheartiklite kirjutamise kunsti, aga samas väitis ta ausalt, et tema ise „kirjutab suulist kõnet paremini”.36 Ta kirjutas mustandi kähku valmis ja lihvis seejärel kõnet tundide kaupa, näidates oma näitlejaoskusi mikrofoni ees.37 Tänu Hollywoodi kogemustele ei olnud tal vaja kuigi palju aega, et otsustada, kuidas tuleb rääkida.38 Ta teadis, kuidas on parem päev õhtusse saata, aga tema komme teha lõunauinak, jäi muidugi ette koomikutele ja satiirikutele, kes süüdistasid teda laiskuses. Ka tema juuste värv põhjustas kommentaare, sest erinevalt teistest seitsmekümnendates eluaastates meestest ei läinud ta kiilaks ega halliks, mis tekitas kuulujutte nagu värviks ta juukseid. Tema pressiesindaja Mike Beaver väitis, et tumeda läike andis tema juustele Brylcreemi juuksehooldusvahend.39
Reagani ülimaid eesmärke kiputi alahindama isegi tema enda kõrgetes valitsusringkondades. Riikliku julgeoleku nõunik Richard Allen püüdis niisugust olukorda parandada, rääkides igal pool, et presidendi eesmärk on tõepoolest teha tuumasõda võimatuks.40 Reagan oli rääkinud kaitsekontseptsioonidest 1973. aastast alates. Ta vihkas mõtet vastastikku garanteeritud hävingust ja otsis teed, kuidas kaitsta Ameerikat tuumaholokausti ohu eest. Nende hulgas, kes olid kursis tema mõtetega, olid füüsik Edward Teller ning president Nixoni juhtimis- ja eelarveameti direktor Caspar Weinberger, ning pärast Valgesse Majja asumist arutas ta võimalusi edaspidigi nii nendega kui ka Ed Meese’i, Martin Andersoni ja Richard Alleniga.41 Meese korraldas mõned mõttetalgud ja juba 1982. aasta alguses andis Reagan riiklikule julgeolekunõukogule suunised välja mõelda, kuidas minna kaugemale, kui näeb ette traditsiooniline kaitsestrateegia. Seda rõhutas ka Teller, nagu president oma päevikus kirjutab: „Ta tuli välja põneva mõttega, et koos laseriga oleks võimalik kasutada tuumarelva ka mitte hävitustööks, välja arvatud juhtumid, kui on vaja tõkestada ja hävitada vaenlase rakette kõrgel Maa kohal.”42 Otsekohe toetas mõtet ka staabiülemate ühendkomitee.43
Siiski tekitas Reagan oma lähikondlastes edaspidigi hämmeldust, ehkki mitte keegi ei kahelnud tema konservatiivsetes seisukohtades. Ta hoidis teiste inimestega psühholoogiliselt distantsi; jäi mulje, et suhtlemisel jätab ta alati midagi vaka alla. Reaganile vägagi lähedasele William F. Buckley nooremale tundub siiski, et „sõprus rajanes alati 90 protsendi ulatuses ideoloogial”.44
Kui juba valitsusametnikel oli raske Reaganit mõista, siis seda suurem oli segadus väljaspool valitsust. Reagani enda silmis ajas ta otsekohest poliitikat ja ütles George Shultzile: „Oma meelest järgin karmi joont ja ei lase ennast lepitada, aga tahan siiski üritada ning neile näidata, et maailm saab paremaks, kui nad tõestavad tegudega, et tahavad vaba maailmaga hästi läbi saada.”45 Probleem oli selles, et ta oli põristanud oma kommunismivastast trummi väga valjusti. Ikka ja jälle tegi ta avaldusi, et Nõukogude Liit on Ameerikast sõjalise võimsuse poolest mööda läinud. Brežnevi väide, et nõukogulased on saavutanud kõigest võrdse taseme, olevat suitsukate varjamaks NSV Liidu ründerelvastuse kiiret kasvu. President kasutas võimalust rääkida NSV Liidust halvustavalt seoses ükskõik millega. Ta ei jätnud kunagi rõhutamata, kui väga ta jälestab leninlikku õpetust ja praktikat. Lisaks püüdis ta suurendada Ameerika rahalisi kulutusi relvastuse arendamisele ja tootmisele ning kehutas Ameerika Kongressi toetama teda, et Ameerika relvajõud saavutaks otsustava ülekaalu. Ta valis oma valitsusse inimesi, keda läänes nn Nõukogude ohu üle käivas vaidluses peeti veendunud pistrikeks. Enamik inimesi nägi ja kuulis ainult seda Reagani külge ning ei märganud üldse tema kõige suuremat soovi teha kolmas maailmasõda võimatuks.
Presidendi esimesed sammud näisid lähtuvat just eelöeldust, sest ta kiitis heaks USA sõjaliste kulutuste järsu tõusu. Uskudes, et Ameerika on võidurelvastumises jäänud NSV Liidust maha, andis ta käsu suurendada tuumaarsenali ja eraldas vahendeid uut tüüpi relvastuse väljatöötamiseks. Ta hakkas propageerima „strateegilist moderniseerimist”. Tema soov oli, et ameeriklaste surmatoovate relvade võimsus jätaks nõukogulaste oma varju. Pärast majanduslangust, mille põhjustas Saudi Araabia initsiatiivil 1973. aastal maailmaturul tõusnud naftahind, olid Fordi ja Carteri valitsused kiitnud Ameerikas heaks programmi töötada välja uudsed relvatüübid kasutamiseks nii maal, merel kui ka õhus. Suurel määral tehti seda soovist aidata kaasa tööstuse taastumisele. Oma valimiskampaanias oli Reagan rõhutanud vajadust toetada neid tööstuskorporatsioone, mis soovisid veelgi ulatuslikumaid lepinguid niisuguse relvastuse väljatöötamiseks ja tootmiseks, mida relvajõud nõudsid. Teda polnud vaja tagant tõugata, et ta asuks oma lubadust täitma.46
Reagani valitsusaeg oleks kaks kuud pärast ametisseastumist märtsis 1981 võinud ootamatult lõppeda, kui John Hinckley teda Washingtonis Hiltoni hotelli ees tulistas ja haavas. Kiiresti haiglasse toimetatud president oli peaaegu et surmasuus. Kõikidele jättis sügava mulje tema külmaverelisus: kui teda sõidutati operatsioonituppa, helistas ta Nancyle ja ütles talle: „Kullake, ma unustasin alla kummarduda.”47 Ehkki ta oli võitnud valimised kindla ülekaaluga, näitasid arvamusuuringud, et küllalt paljud kahtlesid temas. Atentaadikatse ja tema südikas reaktsioon sellele aitasid tema reitingut tõsta. Reagan ise mõtles läbi, kuidas tuleb asju edasi ajada, kui ta jõuab Valgesse Majja tagasi ja asub teoks tegema oma ambitsiooni vähendada maailmasõja ohtu. Mingil juhul ei loobunud ta relvajõudude moderniseerimise mõttest, aga samas kavatses ta astuda samme pingete vähendamise suunas NSV Liiduga. Talle torkas pähe mõte, et ta oleks peaaegu surnud saamata teada, kas poliitbüroo on üldse nõus pidama tõsiseid läbirääkimisi, ja nii otsustas ta teha asjaga algust täiesti ühemõtteliselt arusaadavas keeles. Tal ei olnud mingit kindlat kava, ainult soov teha katset.
Haigevoodis Brežnevile isiklikku kirja kirjutades pani Reagan ette alustada ühiselt jõupingutusi selle nimel, et tagada rahu maailmas. Ettepanek edastati kommenteerimiseks ametlikke kanaleid mööda Moskvale, kus kõiki jahmatas selle emotsionaalne toon. Aga kas see on ikka siiras? Poliitbüroo leidis, et tegu on järjekordse sammuga Washingtoni propagandamängus. Kui üks abi püüdis poliitbüroo liikmekandidaadi Mihhail Solomentseviga sellest juttu teha, nähvas viimane: „See kõik on jama! Demagoogia! Kas te siis tõesti ei näe, et ta ajab demagoogiat ja tahab meid lihtsalt petta?”48 Reagan palus vabastada Anatoli Šaranski sunnitöölaagrist. Ta lubas, et ei hakka teavet sellest avalikult levitama, ja vihjas, et aitaks igati kaasa relvastusläbirääkimiste taasalustamisele NSV Liiduga.49 Järgmisel päeval tühistas ta Carteri kehtestatud embargo teraviljamüügile. Sellega täitis Reagan valimislubaduse, mille andis 1980. aasta kampaania ajal Ameerika Kesk-Lääne farmeritele, et saada nende toetust. Tema väitel ei olnud nisu väljaveo keeld kunagi mõjutanud tõhusalt Kremli poliitikuid ja ta lisas, et kuna nõukogulased on äsja vähendanud survet Poolale, aitas see tema otsusele veelgi kaasa. Samas hoiatas ta Moskva juhte, et „reageerib jõuliselt agressiooniaktidele, ükskõik kus need ka aset ei leia”. Kui Poolasse peaks sisse tungitama, oleks tagajärjed rängad.50
18. novembril 1981 võttis Reagan ette katse näidata oma
R. Conquest, eraviisilised meenutused, 14. augustil 2011.
M. Deaver, HIGFC (HIA), säilik 1, lk 20.
Vt näiteks käsitsi tehtud parandustega mustand presidendi kõneks evangelistide assotsiatsioonis Orlandos, 8. märtsil 1983, lk 1–17: Ronald Reagan Presidential Papers; L. Nofziger, HIGFC (HIA), säilik 2, toimik 12, lk 8.
Autorite jutuajamine ühe presidendi kõnedekirjutaja Peter Robinsoniga, 6. septembril 2013.
M. K. Deaver,
R. V. Allen R. Reaganile, soovitused telefonikõneluseks Paul Nitzega, 25. novembril 1981: Richard V. Alleni dokumendid (HIA), säilik 45, toimik: Memoranda for the President, august–november 1981.
C. Weinberger (intervjuu), HIGFC (HIA), säilik 3, toimik 4, lk 35–36.
E. Meese III,
P. Robinsoni meenutused (William Buckley noorema kommentaari kohta) intervjuust M. Friedmaniga, 21. märtsil 2002, lk 8: Peter Robinson Papers (HIA), säilik 29.
Vt G. Arrighi, ‘The World Economy and the Cold War, 1970–1990’, väljaandes M. Leffler ja O. A. Westad (toim),
V. A. Aleksandrov, HIGFC (HIA), säilik 1, toimik 2, lk 15.
Samas, lk 15, 24. aprillil 1981; R. Harris (Reuters), 24. aprillil 1981.