Saladuslik tsaar IV: Kui rumalad surid. Maniakkide Tänav
maskidest summutatud häältel. «Ees on linn!»
Los ajas end jalule ja läks jõnglaste juurde. Seal, metallist varbadega vaaterõdul keksisid kaks marakratti üles alla ja sirutasid nahkkindais käsi ettepoole. Kaugusest metsa vahelt terendasid tõepoolest tuttavad viltused väravad ja kõverad, madalad müürid.
«See on Mustvee linn,» lausus Los lastele. Ta kuulis oma selja tagant raudredelitelt kiired samme ja varsti olid Pörker ning Jürno Losi selja taga. Veel mõni hetk ja ilmus ka Õnnepäev. Lapsed kadusid aga redeleid pidi alla, võisteldes omavahel, kes uudise esimesena teisteni viib.
«Tuu om Mustvee,» lausus Õnnepäev maoljatele. Jürno noogutas, aga Pörker ei teinud teist nägugi. Kogu tema olekust õhkus põlgust vaatepildi vastu. Los pidi tunnistama, et hiilgav ei olnud see tõepoolest. Majad tunglesid ruumi pärast üksteisel seljas nagu hirmunud kärsikud aedikus. Hirmunud olid ka linnavahid, kui nad jõllitasid läbi metsa murdvaid seninägematuid masinaid. Linnas taoti häirekelli ja varsti üürgasid ka suurelabalistelt hiiepuudelt energiat saavad Ippoliti kiriku hädapasunad.
«Pelgavad,» muheles Õnnepäev. Pörker vaatas teda varjamatu sapisusega.
«Kas hakkame seda ka ründama?»
Vägilane naeris.
«Ei, noid mie ep ründa. Vähemalt ku nad põle Lehari põgenenud tütrega mestis ja tunnistavad mind uma pialikuks.»
«Noh, siis tähendab ründame,» urises Pörker, «kes sihukest tölli endale ikka pealikuks tahab.»
Jürno vaatas ärevalt Õnnepäeva poole.
«Ei ründa,» kinnitas vägilane rahulikult, asetades käed rinnale risti. «Ku Õie o siin käind ja rääkinud noile Tarbatu langemisest ja Lehari ja kogu tolle soekarja koolmisest, siss nad tiavad, et siinsel kärsikujunnihunnikul põle mingit jaksu meile vasta panna. Pialegi o Tarbatu rahvas meitega kaasas ja veenab noid omakorda, et mia o tõepoolest Õnnepäev, uma isa poig ja siinsete maade valitseja.»
Los heitis pilgu selja taha. Seal kappasidki juba oma kuuejalgsetel ligi sepp Raudur ja teised tähtsamad Tarbatu ründurid, kes muidu sõitsid tammuriterea taga, nautides laia, sissesõtkutud maanteed, mis aurumasinatest maha jäi.
«Sa, Jürno, mine ütli roolimeestele, et nood aaksid tammuri peris müüri manu, nii et saaksin nendega siitsamast rõdult kõnelda.»
Jürno noogutas ja kadus jooksuga alla roolikambri poole. Tammurite kolonn aeglustas sammu, kui juhtmasin tuure maha võttis. Aeglaselt trampis raudhiiglane päris müüri juurde, jäädes vallikraavi veerele seisma. Masin kõrgus tublisti üle linnamüüri, nii et mustveelased, krampis käed relvade hoidmisest valged, pidid Õnnepäevaga alt üles rääkima.
Kui mustveelased kuulsid, et neid külastab mitte mingi murdõkkide või lätakate armee, vaid Tarbatu seaduslik pealik, veeres üle terve linna kergenduslaine. Nende pealiku ja vanemate häältes helises küll endistviisi kõhklus, aga väravad tehti sellegipoolest lahti. Ja ega neil polnud ka muud valikut, tammurid oleksid nende müüridest vabalt läbi murdnud ja mustveelased oleksid saanud teha väga vähe nende takistamiseks. Tammurid ja tarbatlaste vägi jäid linna lähedale laagrisse, Õnnepäev aga võttis pealikud kokku ja suundus kohaliku pealiku kotta vastuvõtule.
Mustvees oli Los käinud vaid mõned kiired korrad ja siis ka Kultuuri pakilisi ülesandeid täites läbisõiduna, vabalt ringi uidata ei olnud ta siin kunagi saanud. Nüüd viimaks lasi ta rahulikul professionaalsel pilgul üle majade, töökodade ja muude kaitserajatiste käia, ning pidi pettumusega tunnistama, et museoloogilist kraami oli asulas palju vähem kui Tarbatus. Isegi hiie juures asuv Ippoliti koda oli kaunistamata puithoone, mille hiislar piidles Ivani aralt linnavanema selja tagant ega tõtanud sugugi ametivenda tervitama. Ainukesed tehnilised seaded, mida Los märkas, olid kergelt krigisedes pöörlevad elektriuse ristid hiiepuudel. Oma kollektsioonile ei paistnud ta siit erilist lisa saavat. Sellest hoolimata filmis ta kõike, et seda oma kanalile üles panna. Iga infokild, mis maalaste elu valgustas, oli ju Kuul asuvatele entusiastidest uurijatele sama palju väärt kui Losile. Neil ju siia otsene ligipääs puudus. Kuna tal pärast Kali surma ei olnud enam jaksu ega tahtmist tegeleda salvestatu lõikamise ja kommentaaridega varustamisega, nagu ta varem teinud oli, siis striimis ta kõik otse üles. Ka selle, kuidas neid viidi pealiku kotta pika laua taha, kus algas suur sööming-jooming ning poliitilised seletamised, mis Losile erilist huvi ei pakkunud. Ta mõtted kippusid aina uuesti ja uuesti Kali surmale ja sellele, et tema teist poolt ei olnud enam.
Lõpuks hakkasid ka mustveelased mõistma, et vägilasekasvu pealik ja tema kummalistes vammustes ja maskides sõdalased ei kavatse siiski neid rüüstata ega mõrvata, ja muutusid aegamööda lahkemaks.
«Jah,» teatas Mustvee vanem Väetõiv Õnnepäeva küsimise peale. «Lehari tütar käis siit läbi neh ja kõneles, mes Tarbatus juhtus. Kutsus meid appi, a ma ütsi talle nõnna: ku Õnnepäev o tõeste tagasi, siis o ju õite imelik, et te teda linna ei last. Siis oles mia ka jõuga üle müüri trügind. Selle pääle vingutas ta mokki ja lasi Kiievi poole jalga.»
Selle teate peale elavnes Pörker.
«Kiievisse?» mõmises ta. «See on hea.»
Väetõiv vaatas maa-alust imestades, kuid kui Õnnepäev talle selgitas, et nende lõplik siht on niikuinii Kiiev ja selle rüüstamine, ilmus nii mõnegi kohaliku palgele suisa naeratus. Ebasobiva asukoha tõttu olid nad sagedasti Kiievi vürstide malakat maitsta saanud ja neile andamit maksma pidanud, eks sellepärast oligi neil nõnda vähe vara.
«Kiievisse tules mie ise koa kaasa,» teatas Väetõiv ja teised paremad mehed toetasid teda kõlavalt. Isegi hiislar soostus viimaks Losi juurde astuma ja mõned kombekohased tervitused pomisema. Iga kord, kui kiievlased olid Mustvee alistanud, olid nood siin oma papid ametisse pannud ja kohalikud hiislarid hukanud. Nood teenisid ju Ippoliti valesti ja kuigi ka Los kandis papirüüd, mis alguses tema suhtes umbusku tekitas, siis nüüd oli ta «õige» papp.
3. PEATÜKK:
Kus keegi saab valgustatuks ja on sellest segaduses
Vaid mõned üksikud hologrammekraanid kumasid ümber leitnant Joma Sipelga. Oli hiline öö, kogu baas magas ja vaid tema ise ning arvutiprogrammid olid ärkvel. Jomka naaldus toolis tagasi ja põrnitses segaduses enda ette. Liiga palju oli talle praegu kaela valatud. Jomka tundis, et vajab enda ümber avarust, sest ta ei suuda muidu seda kõike läbi mõelda ja enese jaoks selgeks analüüsida. Ta ajas end aeglaselt, sügavais mõtteis olles püsti ja hakkas minema lüüsiruumi poole. Tühjades koridorides nahistasid vaikselt hooldusbotid, see oli päevase kiire askeldamise kaja. Oli tunda kerge tolmu ja uute materjalide lõhna segu. Paljud seadmed olid veel laiali, paljud vajasid alles installeerimist, ruumid korrastamist. Iidne sidebaas kasvas ja uuenes iga päevaga, rekonstruktsiooni- ja uuendustööd käisid täie hooga. Sellest paigast siin pidi saama uus oluline Kultuuri eelpost Maa kaitses. Või tagasivõitmises?
Jõudnud välislüüsi juurde, tõmbas Jomka sealtsamast kapist skafandri selga. Liigutused olid tal aeglased ja järelemõtlikud. Raske uks avanes ja sulgus, seejärel teine ja nüüd oligi ta lageda taeva all. Siinsamas kõrval oli välja kaevatud iidne pink. Jomka istus, toetas end seljatoele ja lasi pilgul ringi käia. Sidebaas asus siinse kõige kõrgema mäe sees. Mägi ise ja selle ümbrus oli tulnukloodusest raketimootoritega puhtaks põletatud, kuid laiguti juba taas värvilise alieenitaimestiku kihiga kattunud. Siinsamas lähedal kerkisid mutukatornid, suured, mustad, kõrged, kaetud õlise vedela kirmega. Miski tundus kõrgemal üleval, peaaegu nähtavuse piiril, ühe torni pinnal liikuvat. Jomka lasi skafandrikiivril suurendada. Üksik ekshumaan sibas mööda peaaegu püstloodseid seinu ühe kühmu juurest teise juurde, ajades seal mingeid oma putukaasju.
Lüüsi uks avanes ja Sidebaasist väljus veel üks skafandris kuju. Kõnnaku ja pikkuse järgi tundis Jomka temas ära Aliena isegi enne, kui rinnas nimesilti nägi. Naine lehvitas ja tuli istus Jomka kõrvale.
«Logi teatas, et sa olid välja tulnud?»
Jomka noogutas. Luuretöös ei saa kunagi kindel olla, keda ja kui palju võib usaldada, oli kindral öelnud. Kui palju võis Jomka uue teadmise valguses usaldada Alienat?
«Mis