Saladuslik tsaar IV: Kui rumalad surid. Maniakkide Tänav
sind määrati Kali asemele? Said ülendust?»
Jomka noogutas.
«Palju õnne!» Aliena kallistas Jomkat. Mees naeratas, kuigi ta ei olnud kindel, et Kali surm mingi eriline õnn oli.
«Aitäh.»
«Ma pean Losi ära tooma, ja siis ka Kali jäänused.»
Aliena ohkas.
«See oli niigi teada, aga ära nimeta Kali surnukeha jäänusteks.»
«Kuidas ma seda siis nimetan?»
Aliena ohkas uuesti ja toetus vastu Jomkat.
«Ma ei tea.»
Jomka ei teadnud samuti. Ta oli saanud Kultuuri välisluurelt ülesande, millel ei olnud Kaliga erilist pistmist, kuid ei teadnud veel, kuidas seda kõige paremini täita. Tuli ühendust võtta Kultuuri siinse agendiga, kelle varjunimi oli Prunks. Ja siinse agendi all pidasid nad silmas, et Kultuuri välisluure heaks töötas üks ekshumaanidest! Ekshumaanidest! Raghavanka kurtis, et side temaga oli siiani olnud vaevaline ja harv. Jomka pidi selle vea parandama.
«Lisaks sain ma veel ühe ülesande, mida ma ei saa ilma sinuta täita.»
«Tõesti?»
Aliena tundus meelitatud.
«Vaata,» lausus Jomka. «See sinu suur avastus, et e-Eesti on ikka veel alles…»
«Jah?»
«Kultuur on Viru Katastroofikaitsekeskuses olevast e-Eesti Vabariigist teadnud aastasadu ja me oleme nendega juba ammu mitteametlikus sõjas.»
«Mida?»
Aliena nägu kiivriklaasi taga tundus kivistuvat. Jomka võttis tal käest.
«Kindral Raghavanka just äsja teatas seda mulle.»
«Mitteametlikus sõjas? Kuidas see võimalik on? Miks sellest avalikult ei teata?»
Jomka pigistas Aliena kätt. Oma vaimusilmas nägi ta endiselt enda ees Maa missioonide juhtimiskeskuses istuvat kindral Raghavanka holokuju, tõsist, kindlailmelist, uuriva pilguga. «Me sõlmisime nendega kunagi koostöölepingu, kus Kultuur toimetab orbiidil, e-Eesti maa all ja Maa pinnal teeme koostööd. Kuid sel esimesel kontaktil Jaan Kallose poolt üles kihutatud revolutsioon1 lõi meie suhted sassi. Sellest ajast on kumbki pool suhelnud teisega minimaalselt, vaid läbi luurevõrgustike. Tehti mitmeid edutuid katseid suhete parandamiseks ja e-Eesti kapselduski maa alla. Sellest oli kahju, kuid pigem neile kui meile. Maapinnal oli nii palju tööd, et ajapikku me peaaegu unustasime nad. Eraalgatusel mingeid kokkupuuteid vahel oli, kuid nendel põgusatel andmetel maa-alused mandusid ja surid ajapikku peaaegu välja. Meil puudus nii soov kui ressurss nendega tegeleda ja keegi nende saatusele tähelepanu ei pööranud. Sadakond aastat tagasi kaotasime aga ootamatult ühe küberrünnaku tagajärjel Ippoliti satelliidikompleksi üle kontrolli. See oli e-Eesti, viimaks oli neil maa all kitsaks läinud ja ilmnes, et nad nii mandunud ei olnudki. Koostööst nad huvitatud ei olnud, küll aga kontrollist Ippoliti üle. Loomulikult ei saanud me seda lubada. Sellest ajast oleme nendega olnud üsna laisas kübersõjas satelliidisüsteemide pärast.»
Jomka saatis oma jutuajamise faili kindral Raghavankaga Alienale edasi ja ootas, kuni naine selle läbi vaatas. Ta vaikis ja lasi Alienal kuuldut seedida.
«Ja mis on minu ülesanne?»
«Tegelikult seesama, mida sa teed. Lihtsalt nüüd on sul üks infoallikas juures. Võta ühendust agent Prunksiga ja pumpa temalt nii palju infot, kui saad. Sa võid vabalt jätkata ja kunagi ka avaldada oma uurimistöö. Üsna pea. Kultuur kavatseb sellele pikaleveninud Laisale sõjale lõpu teha.»
Aliena seedis kuuldut. Lõpuks ta noogutas.
«Kui nii, siis nii. Kuigi ma ei saa ikkagi aru, miks seda varjati.»
«Et paanikat vältida.»
«Mitusada aastat?»
«E-Eesti on digitaalne riik. Kui oleks saadud teada, et me võitleme digitaalidega, oleks hirm digitaalse ründe ees võinud kogu meie infotehnoloogilise sektori halvata.»
«Ja teadmatus oli parem?»
«Jah, sest mingit ohtu ei olnud, nad ei üritanud kunagi Kuud rünnata, jagelemine käis ainult Ippoliti pärast.»
«Nõmedus.»
Jomka ei saanud täpselt aru, kas naine pidas nõmeduse all silmas Kultuuri vaikimist või e-Eesti rünnakuid. Tal oli ükskõik, ka tema meelest olid need mõlemad nõmedad.
«Ma lähen teen Losi äratoomiseks mõned ettevalmistused,» lausus ta lõpuks ja hakkas tõusma. Aliena haaras tal käest.
«Istume veel hetke.»
Jomka vajus pingile tagasi. Nad silmitsesid endi ees laiuvat maastikku. Aliena kiiver kõikus vaevumärgatavalt vasakule ja paremale, ilmselt kuulas ta mingit muusikat ja elas sellele kaasa.
«Mis sa arvad,» küsis naine hetke pärast, «kui me jääkski siia Sidebaasi elama?»
«Me elamegi siin, kuni ülesande lõpuni.»
Aliena naeratas.
«Aga kui me jääks siia ka pärast ülesande lõppu. Mina uuriksin e-Eestit ja ekshumaane, sina juhiksid siinset baasi.»
«Mul ei oleks selle vastu midagi, vähemalt esimesed viiskümmend kuni sada aastat. Pärast seda võiks juba miskit muud teha.»
«Oh, seda muidugi, aga enne sadat aastat selle pärast ei muretseks. Praegu ei suuda ettegi kujutada, mis siin kõik saja aasta pärast on. Äkki oleme suutnud alieenid kuhugi teise maakera otsa tagasi suruda ja siin on õitsev lilleaed. Kahju, et Ippolit alla lasti.»
«Ära muretse, meie omad panevad uue kesksüsteemi püsti.»
Jomka tõusis ja silitas Aliena skafandriõlga. Naine haaras tal käest, kuid Jomka vabastas end õrnalt.
«Ma ei saa kauem siin istuda, kallis. Lähen toon Losi ära, Raghavanka käsk. Lisaks tahab ta Kali kiipe. Seal on peal üsna palju infot Lennart Mere üksuse kohta, mida mina kui uus ülem teadma pean, ja üsna palju Pluuto asunduse kohta käivat kraami, mis Raghavankat huvitaks. Hoia mind Prunksi asjaga kursis, Raghavanka tahab, et ma talle uudistest pidevalt ette kannaks.»
«Hästi.»
Jomka suundus Kastani angaari poole. Aliena jäi veel istuma.
4. PEATÜKK:
Kus toimub hirmus taplus ja alustatakse verejanuliselt jahti suurele loomale
Õnnepäev vähkres telgis asemel ning ei saanud kuidagi und. Ümber Mustvee laius Ulguv Mets, ning see polnud säärast nime teeninud ilmaasjata. Kohalikud olid selle huilgamisega juba ammu harjunud ega pannud seda rohkem tähele kui maoljad oma tammurite mütsumist. Nii kui päike loojus, hakkasid jämedad lillakastriibulised puumürakad tegema veidrat kiledahäälset vilinat. See tungis läbi nii luust kui õhukesest telgiriidest ja pani oma kimedusega hambad valutama. Paar eelmist päeva oli taevast mitu korda kerget sabinat tulnud ja puudel kurku kastnud, nii et vilin ja inin kogus aina tuure. Viimaks ei pidanud kangelane enam vastu, ta heitis nahad kõrvale, kargas vihaselt püsti, haaras telgi keskmise tugipuu külge riputatud mõõga ja astus välja. Ööõhk oli karge ja jahe, siin-seal põlesid telkide vahel üksikud tarbatlaste laagrilõkked, nende taustal kõrgus lähim maoljate agregaat. Kõige kohal irvitas kollane täiskuu, mille ümber vilkusid kuunõidade tuled. Õnnepäev kohendas villast keepi õlgadel ja otsustas teha väikse jalutuskäigu.
Tee viis mööda maoljatammurist, kus elas papp Ivan. Pärast Tarbatu võtmist oli Ivan muutunud mees. Varem nii lõbus ja alati naeru täis, jändas ta nüüd mornilt ringi ja oli ülepeakaela sukeldunud Ippoliti teenimisse. Kui ta ei ajanud kirikuasju, siis istus ta morni näoga tammuri katusel, ja kui ei istunud, siis ehitas ta Pörkeri kirumise ja Jürno leebete vastuväidete kiuste masinat ümber välikirikuks. Kuigi maoljatele see ei meeldinud, pani väide, et see on Ippoliti
Selle kohta on täpsemalt kirjas Maniakkide Tänava loos «Au ei olegi vaja», kogumikus «Saladuslik tsaar 2».