Saladuslik tsaar IV: Kui rumalad surid. Maniakkide Tänav
tema kuritööd mulle meenuvad ja tuju rikuvad,» lausus papp.
Õnnepäev peatus masina lähedal. Selle paokil uksest kumas valgust ja kostis jutukõminat, tundus, et ka siin ei saadud metsade ulgumise tõttu magada. Ta koputas ja piilus kirikutammuri uksest sisse. Papp, kes ei olnud koputust kuulnud, askeldas, mingi seade käes, tammurisse kuhjunud masinapargis ringi ja seletas midagi kahele maoljale ja ühele tarbatlasele, nii et sülge pritsis.
«Näete, see siin on multimeeter, sellega saate vaadata, kas jumalapoja kasti läheb alati piisavalt voolu. Kui aku hakkab tühjaks saama, siis lülitate ta siit ümber varuakule, ronite ratta selga ja laete aku täis.»
Nood kuulasid, silmad suured, ja jälgisid hoolega papi tegemisi.
«See on teie esimene ja äärmiselt oluline kohustus!»
«Jah, isake,» vastasid õpetatavad kooris.
«Ivan, ae, mes teed?»
Papp peatus ja vaatas kurjalt ukse poole. Ta tundis Õnnepäeva ära ja leebus pisut. Andes õpilastele märku iseseisvalt jätkata, tuli ta sõbra juurde.
«Mõtlesin, et kui ma pean kogu selle maoljate kamba püha Ippoliti usku pöörama, siis oleks mõistlik endale paar abilist koolitada. Asutasingi siis Jumalapoja Elektronide Sammuva Kiriku ja need on minu esimesed õpilased.»
«Mehetegu. Meenub, ku mia Kiievis siu kloostrikoolis õpetusi sain. Ilus aeg oli. Tuli moole hiljem tublisti kasuks. See o hää, et jälle õpilastega mässad.»
Ivani seadmekuhjast, mille kallal ta õpilased askeldasid, kostis terav piiks. Papp pöördus sinnapoole nagu nõelatult. Ta tormas õpilaste juurde ja hakkas masinavärkide segadikus midagi uurima.
«Las ma vaatan, siin on sõnumeid ka … oo … päris palju … oo … oo … oo … Ma ei suuda seda uskuda.»
Ivan tõstis pilgu ja põrnitses Õnnepäeva, kuid ta oli nii mõttes, et tundus vägimeest mitte nägevat. Õnnepäev kõõritas masinavärkide poole.
«Ippolit vai?»
Ivan ärkas võpatades.
«Ei, mitte Ippolit. Keegi, keda ma ei osanud oodata, juhuslik signaal. Estonlastelt!»2
Ei usuõpilased ega Õnnepäev saanud sellest targemaks.
«Mäs toonlased?»
«Inimesed, kes kaua aega tagasi Maalt lahkusid.»
Ivan vaatas noviitsidele õnneliku näoga otsa.
«See on ime, mu sõbrad, see on ime!»
Kuid kuna kellelgi ei olnud mingitest toonlastest halli aimugi, ei osanud keegi temaga kaasa rõõmustada. Ivan süngestus.
«Kahju, et Kal seda enam ei kuule.»
Taas vahetasid õpilased ja Õnnepäev imestunud pilgu.
«Kuule, papp,» ütles Õnnepäev ja trügis tammurisse. «Akka parem rääkima. Moa ep soa so pobinast meskit sotti.»
Kui see toonlaste värk pappi nii elevile ajas, siis tuli seda rauda edasi taguda. Vähemalt oli jumalamehel hea tuju tagasi.
«Nad sõudsid ja sõudsid läbi üüratu kosmose tühjuse ja ennäe – jõudsidki kohale. See oli igavese öö planeet ja nad panid sellele nimeks Hämarik3! Siis äratasid nad endi seast need, kes olid juba Maal unne suigutatud, et nood läheksid ja asutaksid uuel planeedil linnu. Nood ärkasidki ja nägid, et sellal, kui nemad magasid, olid lendajad muutunud ja polnud enam samasugused nagu nemad – nad mõtlesid teistmoodi ja reeglid olid neil teised ja paljud ärkajad ei leppinud nende mõtete ja reeglitega ja tõstsid mässu. Kuid nende mäss suruti maha ja karistuseks, kui kõik teised olid planeedile läinud, pandi nad taas laeva ja saadeti tagasi.»
Õnnepäev kratsis kukalt.
«A mesperast nad mässajaid ää ei tapp?»
«Sest lendajate mõtlemine ei lubanud oma hõimlasi tappa.»
«Kas nood ärkajad saadeti meite manu siis?»
«Jah, nad saadeti tagasi Maale.»
«A millal nood seia jõuavad?»
«Sinna läheb veel aega, vast siis, kui sinu lapsed on juba suured.»
«Piaks siis ruttu akkama lapsi tegema, aitaks nood rutem kohale.»
Masina sisemus mürises naerust.
Ootamatult kostis Mustvee poolt müürilt vahimehe hõik. Seejärel teine ja äkki lõikus oma jämeda jorinaga metsa ulgumisse hiiesireen. Justkui ihusse tungiv nuga lõpetas see tammuriseltskonna naeru. Õnnepäev ees ja teised sabas, trügiti tammurist välja.
«Üles, üles! Vanakuri o kallal, vanakuri o kallal,» kisendas vahimees. Telgisuudele ilmusid unised, relvi kobavad tarbatlased ja mustveelased. Lõketest läideti tõrvalondid, musta maoljamasina koldes puhuti tuld üles. Tõrvikute ja Mustvee hiiepuudel süttinud külmade elektrivalgusvihkude paistel avanes õõvastav pilt. Linnamüüri taga, lagendiku serval, seisis tohutu koletis, suur, must, võigas, metalne.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.