Sume on öö. Френсис Скотт Фицджеральд
paljus Ameerika linnu. Dick viibis siin juba kolmandat päeva ja tundis kogu aeg nagu millegi puudumist, kuni korraga taipas, et siin ei tekkinud seda piiratuse ning lõpetatuse muljet, mille jätsid Prantsuse linnade kitsad tänavad. Zürichis tajus inimene pidevalt sedagi, mis oli väljaspool Zürichit: katused juhtisid pilgu üles karjakelladest kaikuvatele karjamaadele ja need omakorda taamal kõrguvatele mäeharjadele, nii et elu näis lausa püstjoones tõusmisena piltpostkaartliku taeva poole. Siin Alpi nõlvadel, lelude ja köisraudteede, karussellide ja tineda kellahelina kodumaal ei tundnud inimene end nii maadligi olevana nagu näiteks Prantsusmaal, kus viinapuud lidutasid otse jalge ees.
Kord Salzburgi külastades oli Dick tajunud ostetud ning laenatud muusikasajandi rõhuvat imposantsust; Zürichis, ülikooli laboratooriumis ajukoore sagarate vahel ettevaatlikult sorides oli ta end tundnud pigem lelumeistrina kui selle kärsitu tuulepeana, kes kaks aastat varem oli Johns Hopkinsi vanades rusketes ülikoolihoonetes ringi tuisanud, miskiks panemata vestibüüli hiigel-Kristuse iroonilise pilgu manitsust.
Sellegipoolest oli ta otsustanud veel kaheks aastaks Zürichisse tagasi tulla, sest ta oli lelumeistri omadusi – selle piiritut täpsust, piiritut kannatlikkust – hindama õppinud.
Ta läks külastama Franz Gregoroviust, kes elas ja töötas patoloogina Zürichi järve ääres asuvas professor Dohmleri kliinikus. Franz, kes oli Waadti kantonist pärit ja Dickist paar aastat vanem, tuli talle trammipeatusse vastu. Pühakusilmadega sünge Cagliostro nägu tegi ta kuidagi suursuguseks ja salapäraseks. Ta oli kolmanda põlve Gregorovius – vanaisa oli Kraepelini õpetaja olnud, kui aegade hämarusest tõusnud psühhiaatria oma esimesi samme tegi. Loomult oli Franz uhke ning äge, kuid küllalt kergesti mõjutatav, ehkki ta endale ise hüpnotiseerija võimeid ette kujutas. Perekonna omaaegne geniaalsus oli temas mõnevõrra maha käinud, kuid eduka klinitsisti tulevikku võis talle eksimatult ennustada.
Teel kliinikusse ütles Franz:
„Lase nüüd kuulda, kuidas seal sõjas ka oli. Oled sina samuti muutunud nagu kõik teised? Lakk ruskab küll endiselt nagu porgand. Ja nägu on ka seesama vananematu ameeriklase nägu.”
„Ma ei näinud mingit sõda, Franz,” vastas Dick. „See peaks sul mu kirjadest teada olema.”
„Ei see veel tähenda midagi. Meil on siin mitu närvivapustust sees, kes pommitamist kaugelt kuulsid. Ja paar sellistki, kes ainult lehti lugesid.”
„Minu meelest on selline asi täielik jama.”
„Võib ju olla, et ongi, Dick. Aga meie patsiendid on suure rahakotiga ja siin selliseid väljendeid ei kasutata. Ütle nüüd ausalt, tulid sa mind või seda tüdrukut vaatama?”
Mõlemad pöörasid pead ja vahetasid pilgu. Franz muigas salapäraselt.
„Loomulikult lugesin ma tema esimesed kirjad kõik läbi,” ütles Franz, doktori bassihäälega. „Alles siis, kui asi teise suuna võttis, keelas delikaatsus kirjade avamise ära. Õigupoolest sai sellest tüdrukust sinu patsient.”
„Tähendab see seda, et ta on terve?” nõudis Dick.
„Praktiliselt jah. Ta kuulub minu alla, nagu tegelikult enamik meie inglise ja ameerika patsiente. Muide, nad on minu doktor Gregoryks ristinud.”
„Luba ma seletan, kuidas selle tüdrukuga oli,” ütles Dick. „Ma olen teda ainult üks kord näinud. Jah, ainult üks kord. Sel õhtul, kui ma enne Prantsusmaale minekut käisin sinuga jumalaga jätmas. Mul oli munder seljas, esimest korda elus, ja tunne oli hästi loll – käi ringi ja löö reameestele kulpi ja kõik see muu tsirkus.”
„Miks sa täna mundris ei tulnud?”
„Ole nüüd ikka! Demop oli kolm nädalat tagasi. Nojah, selle tüdrukuga sain ma sedaviisi tuttavaks. Kui sinuga oli ilusti-kenasti jumalaga jäetud, läksin ma sellest teie kõrvalhoonest, mis seal järve ääres on, oma jalgratast tooma …”
„Seedrimajast?”
„… imeilus õhtu oli, ja kuu kumas seal selle mäe kohal …”
„Krenzeggi kohal.”
„… pargis jalutas õde ühe tüdrukuga. Et see tüdruk patsient oli, seda poleks ma küll osanud arvata. Ma jõudsin neile järele ja küsisin õe käest, mis kell järgmised trammid lähevad, ja siis me läksime üheskoos edasi. Minu meelest oli see tüdruk lausa silmatorkavalt ilus.”
„Ilus on ta endiselt.”
„Ta ei olnud Ameerika ohvitserimundrit varem näinud ja me lobisesime niisama. Muud midagi seal ei olnud …” Ees avanesid tuttavad vaated ja ta jäi viivuks vait, et samas jätkata: „Peale selle, Franz, et mina ei ole – veel mitte – sedavõrd kalgistunud kui sina, ja kui ma mõnd eriti kaunist kesta näen ja tean, mis seal kesta sees on, ei saa ma kahjutunnet maha suruda. Aga see oli ka tõesti kõik – kuni tulema hakkasid kirjad.”
„Midagi paremat ei oleks osanud talle isegi mitte soovida,” sõnas Franz retooriliselt. „See ümberlülitus on suurepärast vilja kandnud. Sestap ma tänasel kibekiirel päeval sulle vastu tulin. Enne kui sa temaga kokku saad, on mul sulle oma kabinetis üks pikem jutt. Muide, ma saatsin ta täna Zürichisse sisseoste tegema.” Franzi hääles kõlas vaimustus. „Ja muide, täiesti ilma hoidjata, kaasas koguni üks teine, vähem stabiilne patsient. Ma olen tohutult uhke selle edu üle, mis mul tema juures on olnud – tänu sinu ootamatule abile.”
Auto, mis jälgis järvekalda iga suuremat kääru, oli nad toonud madalate küngaste ja karjamaade viljakasse orgu, mida siin-seal täpitasid karjuseonnid. Päike ujus pilvevangist sinavasse taevamerre ja korraga näitas too Šveitsi maanurk oma parimat nägu – ümberringi sumises ja helises reibastavalt, lõhnas tervise ning rõõmsameelsuse kosutava värskuse järele.
Professor Dohmleri raviasutus koosnes kolmest vanast ja paarist uuest hoonest, mis paiknesid järve ja madalate küngaste rea vahel. Kui kliinik kümne aasta eest rajati, oli see olnud esimene moodne vaimuhaiguste raviasutus. Juhuslik mööduja ei oleks arvata osanud, et siin on varju leidnud selle maailma heidikud – väetid, murdunud, ohtlikuks peetud – , kuigi kahte hoonet ümbritsevad väänkasvudesse peidetud müürid olid ebaloomulikult kõrged. Väljas päikesepaistel riisusid paar meest kevadist prahti kokku; kui auto kliiniku territooriumile sõitis, tabas pilk siin-seal jalgteel patsiendi kõrval valge alistumisplaguna seisvat õde.
Saatnud Dicki oma kabinetti, vabandas Franz end pooleks tunniks. Üksijäetud Dick käis toas ringi ja püüdis Franzist pilti luua, kasutades selleks kirjutuslaua paberisasi, tema raamatuid, tema isa ja vanaisa raamatuid – nende kirjutatud ja neist kirjutatud –, seda hiigelsuurt punakas toonis isa fotot, mis oli šveitsiliku pietismitundega seinale riputatud. Kabinetis oli suitsulõhna. Dick lükkas rõduukse lahti ja tuppa langes päikesevalgusekoonus. Ja korraga läksid ta mõtted tollele patsiendile, tollele ameerika tüdrukule.
Tüdruk oli talle viimase kaheksa kuu jooksul ligi viiskümmend kirja saatnud. Esimene oli vabandav ja seletav: ta oli kuulnud, et Ameerikas kirjutavat tüdrukud sõduritele, keda nad ei tunne; ta oli doktor Gregory käest kapten Diveri nime ja aadressi saanud ja ta loodab, et seda pahaks ei panda, kui ta mõnikord paar rida saadab ning head käekäiku soovib, ja samas vaimus veel edasi.
Kirja tooni äratundmine ei valmistanud raskusi: seda inspireerisid „Pikakoivaline isa” ja „Teeskleja Molly”, need reibassentimentaalsed epistolaarkogumikud, mis olid Ühendriikides parasjagu moes. Aga seal see sarnasus ka lõppes.
Kirjad võinuks jagada kahte liiki: esimese grupi moodustanud kirjad saabusid enne vaherahu sõlmimist ja kannatasid märgatavate patoloogiliste hälvete all, see-eest teine grupp kirju – umbes vaherahupäevast viimase ajani – olid täiesti normaalsed ja andsid tunnistust kirjutaja rikkast, arenevast sisemaailmast. Neid viimaseid kirju oli Dick sõjalõpujärgsetel igavatel kuudel Bar-sur-Aube’is põnevusega oodanud, ehkki ta oli ka tüdruku esimestest kirjadest tunduvalt rohkem välja lugenud, kui Franz võinuks arvata.
Kui ma Teid mundris nägin, mõtlesin ma kohe et Teie olete ilus mees. Aga siis ma mõtlesin: Je m’en fiche
Mu kapten. (Prants. k.)