Sume on öö. Френсис Скотт Фицджеральд
Teil on ikka veel see ülbe ja nurjatu nägu ees, kus ei ole mitte jälgegi džentelmenist nagu mulle õpetati et üks mees peab olema, siis läheb Teil küll kehvasti. Ehkki Te paistate olevat teistest tükk maad tagasihoidlikum, hästi soe ja pehme nagu suur kass.
Minule meeldivad niisugused naiselikud mehed üldiselt rohkem. Kas Teie olete naiselik mees? Neid pidi kusagil ikka olema.
Vabandage, mis ma olen siia kokku kirjutanud. See on minu kolmas kiri Teile ja kui ma seda kohe ära ei saada, siis jääbki see saatmata. Mina olen kuuvalguse üle samuti palju mõelnud ja ma võiksin hulgaliselt tunnistajaid tuua, kui mind ainult siit välja lastaks.
Mulle öeldi, et Teie olete doktor, aga et Te olete samal ajal kass, siis on lugu teine. Mu pea valutab koledasti, seepärast vabandage ehk see jalutamine seal nagu tavaline inimene valge kassiga seletab siiski midagi. Ma oskan kolme keelt, inglise keelega kokku nelja ja minust võiks tõlgina kindlasti kasu olla kui Te seal Prantsusmaal mulle koha vaatate ja ärge kartke küll ma nende tüüpidega hakkama saan, kellel on rihmad ümber keha tõmmatud, nagu möödunud kolmapäeval. Täna on laupäev ja Teie olete kaugel, võib-olla koguni langenud.
Tulge minu juurde tagasi, tulge ükskõik kunas, sest ma jään igavesti siia sellele rohelisele künkale. Või olgu et mind lubatakse isale kirjutada, keda ma palavalt armastasin.
Vabandage, mis ma olen kirjutanud. Ma ei ole täna mina ise. Ma kirjutan Teile uuesti, kui ma paremini tunnen.
Vabandage.
Ma tean, et selles väga närvilises seisundis, mis mul praegu on, ei ole hea ega õige iseendas urgitseda, aga ma tahaksin, et Teil oleks minust selge pilt. Kui see asi aasta või ma ei mäleta enam täpselt kui palju aega tagasi seal Chicagos algas ja ma ei saanud enam teenijatele midagi öelda ega välja tänavale minna, ootasin ma kogu aeg, et keegi tuleks ja seletaks ära, mis mul viga on. Keegi, kes oleks mõistnud. Kui pime ei näe minna, siis tuleb ta käekõrvale võtta ja talutada. Aga keegi ei tulnud ja kui mulle midagi ka räägiti, siis mitte kunagi kõigest, mitte kunagi lõpuni ja minus endas valitses juba nii suur segadus, et ma ei teadnud enam, kui palju on kaks pluss kaks. Ainult üks mees oli kena, üks Prantsuse ohvitser, tema mõistis. Ta andis mulle lille ja ütles, et see on pius petite et moins entendue5. Me olime sõbrad. Siis ta võttis lille tagasi. Ma
jäin veel haigemaks, aga mitte keegi ei tulnud, kes oleks mulle seletanud. Jeanne d’Arcist on tehtud üks laul, mida igaüks mulle laulis, aga see oli neist alatu ja ma puhkesin nutma, sest siis oli mu pea veel korras. Ka soovitati mul spordiga tegelda, aga sport mind enam ei huvitanud. Ja siis ühel päeval hakkasin ma mööda Michigan Boulevardi minema ja läksin ikka edasi ja edasi ei tea kui palju miile ja viimaks tuldi mulle autoga järele, aga ma ei läinud autosse. Ja siis viimaks rebiti mind väevõimuga autosse ja
pärast olid juba õed. Seejärel hakkasin ma asjast vähehaaval aru saama, sest nägin, kuidas see teistes toimus. Niisiis on Teil minust pilt. Aga mis head saab sest tulla, et ma siin nende tohtrite juures olen, kes hommikust õhtuni ainult neid asju pärivad, millest ma pidin siin lahti ja vabaks saama. Sellepärast kirjutasin täna isale, et ta tuleks ja viiks
mu ära. Mul on hea meel, et Teile meeldib inimesi läbi vaadata ja koju saata. See peaks tõesti huvitav ja tore olema.
Ja jälle, ühest teisest kirjast?
Te võiksite ühe läbivaatuse vahele jätta ja minule kirja kirjutada. Mulle saadeti paar grammofoniplaati seks puhuks kui ma oma õppetunni peaksin unustama aga mina lõhkusin kõik ära nii et õde ei räägi minuga. Need olid inglise keeles ja siinsed õed ei oleks neist nagunii aru saanud. Üks Chicago tohter ütles et ma olen simulant, aga tegelikult mõtles ta et ma olen kuu pealt kukkunud ja ta pole niisugust varem näinud. Aga sel ajal oli mul peas suur segadus ja mul oli täiesti ükskõik mis ta ütles, sest kui mul on peas suur segadus ei ole mul teiste jutust peaaegu kunagi asja, peetagu mind või ei tea mis suureks ilmamaaimeks.
Te lubasite tol õhtul mind mängima õpetada. Teate, mina leian et elus ei ole midagi suuremat kui armastus või
vähemalt peaks olema. Igatahes on mul hea meel et läbivaatused Teile huvi pakuvad ja tegevuses hoiavad.
Oli neidki kirju, mille tsesuurides kõlas abitus ning meeleheide otseselt.
Ma kirjutan Teile, sest mul ei ole kellegi teise poole pöörduda, ja kui juba minusugune haige inimene praeguse olukorra jantlikkust tajub, peaks see Teile seda selgem olema. Vaimne häda on kohutav ja peale selle olen ma ka täiesti murdunud ning jalge alla tallatud – või tahetigi just seda. Minu lähemad omaksed häbenevad mind ja on mu maha jätnud, nendelt abi või kaastunnet paluda on asjatu. Ma ei jaksa enam ja see on üldse üks ajaraiskamine
ja lõpuks ka tervise rikkumine et ma siin edasi pean olema, sest pead ei saa nad mul ealeski korda.
Siin selles poolhullude varjupaigas tuleb mul ainult sellepärast olla, et mitte keegi ei pidanud tarvilikuks mulle tõtt rääkida. Kui ma oleksin kohe algusest peale kõike nii mõistnud nagu ma praegu mõistan, oleksin ma ehk vastugi pidanud, sest ma olen tegelikult üsna tugev tüdruk, aga need, kes oleksid mu silmad avama pidanud, ei pidanud seda tarvilikuks. Ja nüüd, kus ma tean ja olen oma teadmise eest ränka hinda maksnud, on neil seal vesi ahjus ja
kõik tahavad, et ma oleksin samasugune nagu ma vanasti olin. Eriti üks, aga nüüd ma tean.
Ma olen kogu aeg nii üksi, kõik mu sõbrad ja omaksed on kaugel Atlandi ookeani taga. Ma käin siin nagu poolunes ringi. Kui te saaksite mulle tõlgikoha muretseda (ma oskan prantsuse keelt ja saksa keelt nagu prantslane või
sakslane, küllalt hästi itaalia keelt ja natukene hispaania keelt) või panna mind mõne Punase Risti auto peale või laatsaretti halastajaõeks, kuigi ma peaksin siis vist enne kursustel käima. See oleks Teist hiiglama tore.
Ja teisal:
Kuna Te minu seletustega nagunii nõus ei ole, siis olge vähemalt nii kena ja seletage mulle milles on Teie arvates asi, sest Teil on ilus lahke kassinägu, aga mitte selline imelik pilk millega siin majas igaühte tunnistatakse. Dr. Gregory andis mulle Teie foto, kus Te ei ole küll nii ilus nagu Te mundris olete, aga noorema näoga.
Suur tänu postkaardi eest. Mul on väga hea meel, et Teile meeldib õdesid eksamil läbi põrutada – olge mureta, ma sain Teie vihjest väga hästi aru. Ainult et siis kui ma Teid nägin, pidasin ma Teid teistsuguseks.
Ma mõtlen täna ühte asja ja homme hoopis teist. Selles kogu minu häda tegelikult on ja muidugi ka selles, et ma olen seda lolli trotsi täis ja et mul puudub mõõdutunne. Kui Te teaksite mulle mõnd närviarsti soovitada, oleksin ma väga tänulik. Siin ei tehta muud kui aga lastakse vannis liguneda ja loetakse sulle sõnad peale: mine, lapsuke, ja mängi oma liivakastis, just nagu mul oleks oma liivakast kus mängida, või minevikust või tulevikust mõnd lootust leida millest võiks kinni haarata. Eile üritas jälle üks
mees seda ja jälle kommipoes ja ma oleksin teda äärepealt kaaluvihiga löönud, aga enne haarati mul kätest kinni.
Ma ei kirjuta Teile enam. Ma olen liiga kõikuv.
Ja siis terve kuu ei ühtegi rida. Ja siis äkki pööre paremusele.
– Ma pöördun pikkamisi ellu tagasi …
– Täna märkasin lilli ja pilvi taevas …
– Sõda on möödas, aga mina ei teadnudki õieti, et maailmas käis sõda …
– Kui hea ja kena Teie olete! Mulle meenutate ikka veel suurt valget kiisut, kuigi Te olete arvatavasti väga tark ja sellel pildil,
Veel väiksem ja lihtsam.