Sume on öö. Френсис Скотт Фицджеральд
väga veetlev. Ja meeldib mulle. Aga mida sa minust tahad – et ma kaoksin temaga mägedesse eedelveisse korjama?”
„Ei, ma mõtlesin, et kuna sa teaduslike raamatute kirjutamise peale oled üle läinud, et võib-olla on sul mõni idee tärganud.”
„… pühendada oma elu temale?”
Franz hüüdis köögis toimetavale naisele: „Du lieber Gott! Bitte, bring Dick noch ein Glas Bier.”11
„Ei maksa enam tuua – ma pidin ju Dohmleri juurest läbi minema.”
„Meie leiame, et tingimata tuleks ühise tegevuskava suhtes kokku leppida. Sa oled juba ligi kuu aega siin Zürichis elanud ja kõigi märkide järgi on tüdruk sinusse armunud. Normaalses olukorras see meid loomulikult ei puudutaks, aga kuna ta on ikka veel meie kliiniku patsient, siis ei saa me kõrvaltvaatajaks jääda.”
„Ma teen seda, mida doktor Dohmler ütleb,” nõustus Dick.
Aga tal ei olnud suurt usku, et Dohmler suudaks lõplikku sõna öelda selles loos, kus tundmatu suurus oli tema, Dick, Ilma et ta oleks seda teadlikult soovinud või tahtnud, sõltus asja edasine käik temast. Talle meenus, kuidas ta kord poisina oli lauahõbeda kapi võtme peitnud ema kummuti ülemisse sahtlisse taskurätikute alla ja missuguse ainuteadja üleolekuga oli ta jälginud kogu pere asjatuid otsinguid, et kadunud võtit üles leida. Umbes samasugust filosoofilist enesekindlust tundis ta nüüdki, kui nad Franziga professor Dohmleri kabinetti astusid.
Sirge põskhabe raamis professori kaunist nägu, mis tuletas meelde ilusa vana maja ronitaimedest piiratud verandat. Ilme sellel näol võttis Dickilt relvad. Dick oli kohanud teadusemehi, kes professor Dohmleri kaugele maha jätsid, kuid kellelgi polnud olnud nii aukartust sisendavat nägu.
… Sedasama mõtles Dick, kui ta pool aastat hiljem Dohmlerit kirstus lebamas nägi, valgus verandal kustunud, põskhabeme väänkasvud valge tärgeldatud krae vangis, need paljud lahingud, mille tunnistajaks olid tema pisut hiinlaslikud silmad olnud, paberõhukeste laugude taga igavesti vaikinud …
„Tere päevast, sir.” Ta tardus sõjaväest külgejäänud valveseisangusse.
Professor Dohmler ristas oma rahulikud sõrmed. Franz, kes esines üheaegselt nii sideohvitseri kui ka sekretäri rollis, kõneles, kuni ta poole sõna pealt katkestati.
„Me oleme mõningat edu saavutanud,” ütles professor lahke häälega. „Ja palume nüüd teid, doktor Diver, et teie meid abistaksite.”
„Mul ei ole endal asjad veel kaugeltki selged,” tunnistas Dick, tundes end lõksu püütuna.
„Teie isiklik suhtumine asjasse mind ei huvita,” ütles Dohmler. „Mind huvitab hoopis muu: sellele nõndanimetatud ümberlülitamisele …” – ta heitis põgusa, kuid iroonilise pilgu Franzile, kes samaga vastas – „tuleb lõpp teha. Miss Nicole on hästi paranenud, aga tema seisund ei ole veel kaugeltki selline, et ta suudaks midagi niisugust üle elada, mida ta ise võib tragöödiaks pidada.”
Uuesti üritas Franz rääkima hakata, kuid doktor Dohmler sundis ta käeviipega vaikima.
„Ma mõistan, et teie olukord on raske.”
„Jah, on küll.”
Professor nõjatus vastu toolikorju ja puhkes naerma. Kui ta oma naeru naerdud sai, küsis ta, väikestes hallides terastes silmades kelmikas sära:
„Aga võib-olla olete siia ka oma tundeid seganud?”
Dick, kes mõistis, et vastusest polnud pääsu, puhkes samuti naerma.
„Ta on ju ilus tüdruk – päris külmaks ei saa tema puhul keegi jääda. Aga igatahes ei ole mul vähimatki kavatsust …”
Uuesti katsus Franz suud avada ja uuesti katkestas Dohmler teda küsimusega, mis oli otseselt Dickile esitatud:
„Olete Zürichist lahkumise võimalust kaalunud?”
„Ma ei saa praegu lahkuda.”
Doktor Dohmler pöördus Franzi poole:
„Siis tuleks meil miss Warren ära saata.”
„Nagu te paremaks peate, professor Dohmler,” möönis Dick. „Neetult keeruline olukord.”
Professor Dohmler ajas end upakile nagu jalutu mees, kes püüab karkudele tõusta.
„Arsti ülesanne on neid keerulisi olukordi lahendada!” kärgatas ta, ehkki mitte eriti valjusti.
Samas vajus ta ohates tugitooli tagasi ja jäi ootama kabinetis raksatanud pikselöögi kõma kustumist. Dick nägi, et Dohmler oli end ammendanud, kuid ta ei olnud sugugi kindel, et ta ise on siit terve nahaga pääsenud. Kui piksemürin vaibus, õnnestus lõpuks ka Franzil sõna sekka öelda.
„Doktor Diver on mõistlik ja arusaaja mees,” lausus Franz. „Ma olen kindel, et olukorra objektiivsele hinnangule tema poolt järgnevad otsekohe ka õiged sammud. Minu arvates saab Dick meid juba täna aidata, ilma et keegi peaks lahkuma.”
„Mida teie sellest arvate?” küsis professor Dohmler Dickilt.
Dick tundis end äärmiselt ebamugavalt: Dohmleri kärgatusele järgnenud pingelises vaikuses oli talle saanud selgemaks kui ealeski varem, et see kahe tooli vahel istumine ei saa lõputult kesta. Ja äkki pahvatas ta välja:
„Ma olen temasse poolest saati armunud – koguni temaga abiellumise võimalust kaalunud.”
„Mis!? Mis!?” hüüatas Franz.
„Oodake, palun,” manitses Dohmler, kuid Franz keeldus ootamast.
„Mis jutt see on! Tahad oma elu temale pühendada, tahad surmatunnini teda tohterdada ja passitada ja ei tea mis kõik veel! Ei! Ma olen temasuguseid küll ja küll näinud. Üksainuke väike tõuge ja kõik variseb jälle kokku. Parem, kui sa teda ealeski enam ei näe!”
„Mida teie arvate?” küsis Dohmler Dickilt.
„Loomulikult on Franzil õigus.”
SEITSMES PEATÜKK
Päev hakkas õhtusse kalduma, kui nad oma arutlused lõpetasid ja Dicki edaspidise käitumise suhtes kokku leppisid: ta peab olema endiselt tähelepanelik ja sõbralik, kuid samal ajal ennast temast vabastama. Kolm vaimuhaiguste eriteadlast tõusid püsti ja Dicki pilk langes aknale, mille taga tibutas peenikest vihma – kusagil seal väljas vihmas ootas Nicole. Ja kui ta seejärel peahoonest lahkus, käigul vihmamantlit kurgu alt kinni nööpides ja kaabuserva silmadele tõmmates, sattuski ta kokku Nicole’iga, kes ukse taga varikatuse all kannatlikult seisis.
„Ma tean ühte uut kohta, kuhu me minna võime,” ütles ta. „Kui ma haige olin, polnud mul midagi selle vastu, et õhtuti teistega koos toas istuda, ja mul oli täiesti ükskõik, mida keegi rääkis. Aga nüüd ma näen loomulikult, et nad on haiged inimesed ja see … see …”
„Te lahkute siit ju varsti.”
„Jah, üsna varsti. Mu õde Beth − või õigemini Baby, nagu kõik teda kutsuvad – tuleb paari nädala pärast mulle järele ja siis me läheme koos kuhugi ja pärast tulen ma veel üheks kuuks siia tagasi.”
„On ta teie vanem õde?”
„Jah, tükk maad minust vanem. Juba kahekümne nelja aastane – ja väga inglaslik. Ta elab Londonis isa õe juures. Ta oli ühe inglasega kihlatud, aga see inglane sai surma. Minul jäigi ta nägemata.”
Nicole’i näol, mida vihmast läbipürgiv ähmane õhtupäike elevandiluukollaseks kuldas, oli tõotus, mida Dick ei olnud seal varem märganud: kõrged põsenukid, karged näojooned, pisut kahkjas, kuid mitte haiglane jume lubasid oletust teha, missugune on see nägu aastate pärast – nagu hea kehaehitusega sälg toob silme ette täiskasvanud traavli. Oli selge, et elu, mis ees seisab, ei ole nooruse pelk projektsioon hallil ekraanil, vaid pidev kasvamine ja küpsemine: see nägu on ilus ka keskeas, see nägu on ilus ka vanas eas, kinnitasid näo kuju ja selle karskus.
„Mida
Taevane arm! Palun too Dickile veel üks klaas õlut. (Saksa k.)