H. J. Palménile 26.5.1824 ja oma vanematele 9.6.1824.
61
H. J. Palmén Helsingist Joh. Ph. Palménile 23.6.1824.
62
Palmén 1915, lk 16–17.
63
Baer 1865, lk 66.
64
Palmén 1915, lk 16–18.
65
Helsingfors Morgonblad 15., 18., 22., 25. ja 29.8.1834 (61–65/1834) („Hvarjehanda Anteckningar under en utflygt från Helsingfors till Reval”) ka 8. ja 12.2.1836 (11, 12/1836) („Schwarzenhäupter-Korpsen i Reval”); [J. J. Nordström], Hvarjehanda anteckningar under en utflygt från Helsingfors till Reval. Ur Helsingfors’ Morgonblad, med några tillägg. Frenckell & Son, Helsingfors 1837.
66
Osmo Jussila, Suomen historian suuret myytit. WSOY, Helsinki 2007, lk 88–89 ja passim. J. J. Nordströmist üldiselt vt näit. Wilh. Lagus, Johan Jakob Nordström. Helsingfors 1877, passim.
67
1767 on ilmselt õigem aastaarv. Vt asja kohta ka Juhan Kreem, Johann von Üxkülli juhtum. Sirp 19.8.2011.
68
Oleviste kiriku ja selle torni kõrguse ja saatuse kohta vt eriti: Ants Hein. Linna auw ninck illo. Olevistest ja tema tornist. Tuna 4/2014, lk 33–49. Torni on peetud kõrgemaks, kui see tegelikult on. Jutud sellest, et Oleviste kiriku torn oli keskajal Euroopa või koguni maailma kõrgeim, on puhas legend. Keskaja lõpus oli selle kõrgus 115–125 meetrit ja näiteks aastal 1799 oli torn 118,9 meetrit kõrge. Pärast tulekahjut ja remonti aastal 1931 mõõdeti aastal 1957 ristist torni tippu torni kõrguseks täpselt 123,72 meetrit. Nii on torn läbi sajandite olnud üsna ühekõrgune.
69
1870 lõpetati muumia näitamine ja hertsog maeti 1897 – keisri korraldust järgides vaikselt. Muumia suurt tähendust Tallinna külaliste jaoks näitab ka see, et esimeses Tallinna reisijuhis (1833) kirjeldatakse põhjalikult hertsogi karjääri ja tema surnukeha saatust. Rudolf Heinrich von Reutlinger, Manuel-Guide de Reval et des Environs. Orné de vues. Reval 1833, lk 34–35. Vene keeles ilmus teos 1839. Kaasaegset pilku vahendab ka J. H. Rosenplänteri maakeele päevaraamat 30.5./11.6.1833. Faksiimiletrükk keeleliselt redigeeritud rööpteksti, kommentaaride ja saatesõnadega, koostanud Vello Paatsi ja Kristi Metste (Litteraria. Eesti kultuuriloo allikmaterjale. Vihik 25). Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu 2012, lk 72–73; Johann Christoph Brotze, Estonica. Koostanud Ants Hein, Ivar Leimus, Raimo Pullat, Ants Viires. Estopol OÜ, Tallinn 2006, lk 209–211.
70
Nordströmi sõnul oli Mihkli klooster asutatud 1093, juba sada aastat varem kui Tallinn. Ka mõnel muul juhul on tema paarsada aastat tagasi esitatud andmed teistsugused kui kaasaegsed uurimused näitavad. Vt näiteks Jaan Tamm, Eesti keskaegsed kloostrid. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 2002, lk 44–49.
71
Ka siin esitab Nordström andmeid, mis erinevad praeguse uurimise seisukohtadest.
72
Kaasaegseid andmeid vt Anu Mänd, Suurgildi teke, põhikiri ja liikmeskond. Rmt-s Ivar Leimus, Rein Loodus, Anu Mänd, Marta Männisalu, Mariann Raisma, Tallinna Suurgild ja gildimaja. Eesti Ajaloomuuseum, Tallinn 2011, lk 30–53.
73
Praeguseks hävinenud tammepuust nikerdatud tahvleid tuntakse vaid Carl von Ungern-Sternbergi 1826 tehtud seepiajoonistuste järgi. Selle oli tellinud apteeker ja kollektsionäär Johann Burchard, seesama härra, kelle kogusid Nordström soovitas Tallinnas vaatama minna. Anu Mänd, Ivar Leimus, Sisustus ja vallasvara. Rmt-s Ivar Leimus, Rein Loodus, Anu Mänd, Marta Männisalu, Mariann Raisma, Tallinna Suurgild ja gildimaja. Eesti Ajaloomuuseum, Tallinn 2011, lk 339–341.
74
Helsingfors Morgonblad 8. ja 12.2.1836 („Schwarzenhäupter-Korpsen i Reval”).
