Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil. Seppo Zetterberg
kui inimene elas, tegutses ja mõtles, niimoodi ta ka ehitas ja tuleb küsida, kas peegeldab miski muu rahva hinge paremini kui arhitektuur. Kui vaadelda Tallinnas vanu võlvitud maju oma eeskodade ja neist kõrgematele korrustele juhatavate puutreppidega, suurte saalide ja väikeste kambritega ja välisseina kinnituvate raudrõngastega, majade trellitatud akendega ning vaadata looklevaid ja kitsaid tänavaid, tundus, nagu oleksid uurinud kivist dokumente, kirjutas Nordström. Kõik need jutustasid nendes hoonetes elanud ja neid tänavaid pidi kõndinud sugupõlvede elust.
„Inimene! Siin elab Jumal!”
Uus aeg oli toonud palju muutusi ja ajakohaseid parandusi majade sisemuses, kuid nende välimus oli jäänud samaks ja peegeldas niiviisi ajastut, millal majad oli ehitatud. Niisugused ehitised olid näiteks kirikud, kirjutas Nordström, mida linnas oli mitu: kaks sakslastele (Niguliste ja Oleviste), üks rootslastele ja soomlastele (Püha Miikaeli kirik), kaks venelastele (Kristuse Muutmise kirik ja Püha Nikolai Imetegija kirik), üks eestlastele (Püha Vaimu kirik) ning veel katoliku kirik. Veel oli Toompeal Toomkirik ja linnas mõni väike pühamu venelastele ja luterlastele. Tallinnas oli ka hernhuutlaste kogudus ja sünagoog sõjaväes teenivaile juutidele.
Oleviste kiriku põleng aastal 1820. Oleviste kirik oli keskaegse Tallinna kõige suurem ehitis. 1625. aastal välgust sündinud tulekahju oli kahjustanud kiriku torni. 1820. aasta suvel taas välgust süttinud tulekahju tegi suuremat kahju ja selle kuma ulatus Helsingini. Foto: Eesti Ajaloomuuseum
Nordström arvas, et vanim linna kirikutest oli Püha Vaimu kirik: asjatundjate arvates oli selle arhitektuur vanem kui gooti stiil. Kirikus peeti jutlusi eesti keeles, kuid pidulikumal puhul võis teha seda ka saksa või isegi ladina keeles.
Oleviste oli linna kirikutest suurim. See oli mitu korda põlenud, koledaim tulekahju oli olnud 1820. aasta juunis. Välgust süttinud tulekahju oli hävitanud imelise katedraali, mida eesti talupoeg oli kutsunud linna uhkuseks. Peaaegu kogu kiriku sisustus oli hävinud ja kõige suuremaks kaotuseks peeti 1771. aastal ehitatud oreli kaotust. Kui Aleksander I käis Tallinnas 1825, annetas ta suure summa kiriku taastamiseks ja kaks aastat hiljem uus valitseja, Nikolai I, suurendas seda summat veel. Ka Lüübeki linn andis raha, teadis Nordström, ja nii, eri allikatest kogutud poole miljoni rublaga ehitati kirik jälle üles.
Tööd olid läinud nii hästi, et 1834. aastal Tallinnas käinud Nordström pidi tunnistama, et katus ja seinad on valmis ja Euroopa kõrgeimate hulk kuuluv torn oli peaaegu sama kõrge kui enne. Lõplikult sai kirik valmis 1836. aasta suvel.
Nordströmi andmetel oli Oleviste torn 429 Pariisi jalga kõrge ja näiteks Peetri kirik Roomas oli kõrge 487 Pariisi jalga68 ning Strasbourgi katedraal jälle 445 Pariisi jalga.
Nordströmi sõnul oli Oleviste kirik oma kõrguse, laiuse ja õilsate proportsioonide tõttu imponeeriv ja majesteetlik. Oma vormilt oli see umbes samasugune kui Turu toomkirik. Nordströmi tekstis on pikalt ülistatud kiriku vormide õilsust, mis tipneb hüüatusega: „Inimene! Siin elab Jumal!” Kirikus oli ka Rootsi võimu tippu kuulunud Lars Ivarsson Flemingi haud, kus puhkas 1562. aastal katku surnud Tallinna käsknik ja Eestimaa esimene Rootsi-aegne kuberner.
Tallinna turismiikoon: muumia klaaskapis
Suuruselt järgmine oli Niguliste kirik. Seal oli arvukalt vanu ja kõrgetasemelisi kunstiteoseid, nii skulptuure kui ka maale. Kiriku torni viis 311 trepiastet ja sealt oli uhke vaade üle linna.
Selle järel esitles Nordström lugejatele Niguliste kõige suuremat vaatamisväärsust, mis oli kogu Tallinnas üks imelikumaid asju. Jutt on muumiast, mida ei olnud loonud inimese käsi, vaid loodus oma protsesside kaudu.
Kui vana hallipäine köster oli näidanud ära kiriku teised vaatamisväärsused, avas ta ühe hauakabeli ukse. Seal ootas mustvalge marmoriga ümbritsetud puukirst, kus lamas pikka musta sametmantlisse keeratud inimkeha. Tema pead peitis suur lokkidega parukas ja ümber kaela oli valge pitsiga kaunistatud rätt. Kadunukese käed oli risti rinnal ja jalas olid tal valged siidisukad. Tema nägu oli hallikas ja ninots natuke vigastatud, huuled olid õhukesed ja kokku pigistatud. Keha oli pruunikaskollane ja nahk kõva kui kamar.
Kes oli see muumia ja missugune oli olnud tema elu enne lõppu seal klaaskapis? See oli hollandlasest Croy hertsog, Püha Saksa-Rooma keisririigi vürst, Monte Corneto ja Renti markkrahv, parun ja suurte maavalduste ning ühe linna isand. Nordström uskus, et tema lugejad tahavad kuulda kadunukese elust ja sellest, kuidas ta sattus kiriku kabeli klaaskappi.
Suurimaid Tallinna vaatamisväärsusi oli Niguliste kirikus säilitatav 1702. aastal surnud Croy hertsogi muumia. Foto: Tallinna Linnamuuseum
Charles Eugène de Croy kuulus väga vanasse Madalmaade aadlisuguvõsasse. Meie professor jutustab, et 1651. aastal sündinud hertsog oli teeninud Taani kuningat ning nimetatud kindralleitnandiks ja Helsingborgi komandandiks. Kui 1679. aastal sõlmiti rahu Rootsi ja Taani vahel, läks hertsog Austria teenistusse ja keiser ülendas ta marssaliks. 1693. aastal nimetati de Croy Ungaris asuva keiserliku armee ülemjuhatajaks. Armee oli just türklasi maalt välja löömas. Selles operatsioonis sai hertsog mitmeid võite ja tegi keisrile suuri teeneid, kuid sattus lõpuks ebasoosingusse ja läks üle Poola kuninga ja Saksimaa hertsogi teenistusse.
Koos Venemaa Peeter Suurega kuulutas Saksimaa hertsog sõja noore Rootsi kuninga Karl XII vastu, et saada tagasi Rootsi poolt vallutatud Liivimaa. Kui Peeter hakkas Põhjasõjas piirama rootslaste valduses olevat Narva linna, kutsus ta kohale Croy hertsogi ja määras ta ülemjuhatajaks. Novembris 1700 peetud Narva lahingu Croy juhitud Vene väed kaotasid ja hertsog sattus rootslaste kätte vangi. Ta viidi Tallinna ja seal ta 1702. aasta jaanuaris ka suri. Paljusid majesteete võidukalt teeninud hertsogi elus algas nüüd uus periood, sõna-sõnalt surmajärgne elu. Räägiti, et hertsog oli veetnud Tallinnas luksuslikku elu ja teinud suuri võlgu. Sõjakangelase surm ehmatas võlausaldajaid: aga kui tema pärijad ei maksagi võlgu tagasi ja nad jäävad kõigest ilma?
Et seda vältida, ei andnud Tallinna raad luba hertsogi surnukeha matta. Seisusekohaselt siidi ja sametisse riietatud kadunuke viidi kohe 1702. aasta jaanuaris ajutiselt ühte Niguliste kiriku kabelisse otsekui pantvangiks. Talv oli haruldaselt karm ja surnukeha jäätus enne, kui mädanemisprotsess algas. See seletas, kinnitab Nordström, laiba mumifitseerumise.
Kuid ei sugulased ega valitsus ei hoolinud hertsogist ja ta unustatigi sinna hauakabelisse. Alles 1819. aastal tuli ta meelde. Siis saabus Tallinna Läänemere provintside kindralkuberner itaallane markiis Filippo Paulucci, kes oma kuludega laskis kadunukesele teha sarkofaagi. Ja nii ta jäigi uudishimulike rändurite jaoks, nagu oli Nordström 1834. aastal, vaatamisväärsuseks.69
Aadlivapid ja marmormausoleum
J. J. Nordström jätkas oma rännakuid Tallinnas ja nagu korralikule reisijuhile kohane, valgustas lugejaid oma tähelepanekute ja teadmistega. All-linnast Niguliste kirikust oli aeg ronida üles Toompeale ja astuda sisse Toomkirikusse. Neitsi Maarjale pühendatud kirik sai reformatsiooni järel esimese luteri piiskopi aastal 1565, kui ametisse õnnistati Peter Folling (Petrus Nicolai Follingius) Uppsalast.
Aadlike vapid ja hauaplaadid kaunistasid kiriku seinu, orvasid ja sambaid. Igavest und puhkavatest nimetas Nordström kõigepealt Pontus De la Gardied, Eesti- ja Liivimaa asevalitsejat, kes oli abielus Rootsi kuninga Johan III tütre Sofia Gyllenhielmiga. 1586 uppus De la Gardie oma laevaga Narva jõkke. Tema ja tema abikaasa mälestuseks oli Toomkirikusse püstitatud Arent Passeri loodud valgest marmorist hauamonument.
Teine tähelepanuväärne kadunuke, keda Nordström Toomkirikus nimetab, oli Kaarle Horn, Kankaiste mõisahärra, kes hertsog Karli ajal pidas sõda Liivimaa ja Poola vastu ja oli lühikest aega Eesti asevalitseja. 1601 surnud Horn sai samuti oma haua ja mälestustahvli Toomkirikus.
Vene keisrinna Katariina II võimaldas Venemaa teenistuses olevale ja 1788 surnud Šoti päritolu admiralile Samuel Greighile viimase puhkepaiga Toomkirikus ja laskis püstitada tema hauale annetaja väärilise
Oleviste kiriku ja selle torni kõrguse ja saatuse kohta vt eriti: Ants Hein.
1870 lõpetati muumia näitamine ja hertsog maeti 1897 – keisri korraldust järgides vaikselt. Muumia suurt tähendust Tallinna külaliste jaoks näitab ka see, et esimeses Tallinna reisijuhis (1833) kirjeldatakse põhjalikult hertsogi karjääri ja tema surnukeha saatust. Rudolf Heinrich von Reutlinger,