Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil. Seppo Zetterberg

      Piiritu taevavõlv ümbritses reisijat, kes võis kujutleda end niisama pisikeseks kui ahven ookeanis meremeeste naljades. Kuid siis hakkas lõunas silmapiir tumenema ja kallas vähehaaval paistma. Kõrgele kõigist üle paistis püramiidina Oleviste kirik, mis oli juba aastasadu olnud purjetajate maamärk, kirjutas Nordström. Kiriku torn oli kui esimene tervitus vanasse hansalinna saabujatele. Paar penikoormat edasi ja siis tõusid reisija silme ette panoraamina laia lahe kaldal olev Tallinn ja selle eeslinnad ning kaunis ümbrus.

      Inimesed, kes olid käinud nii Napolis kui Tallinnas, võrdlesid neid linnu just imelise asukoha põhjal. „Pole meie otsustada, kumb on kaunim, kuid on kindel, et vaade, mis suveajal avaneb mere poolt Tallinnale läheneja silme ees, mõjub võluvalt ja mitmekülgselt,” kirjutas Nordström. Kaunis maal piirnes idas Viimsi mõisa ja selle parkidega, Pirita (Püha Birgitta) kloostri varemetega ja Katarinenthali pargi ja keiserliku suvelossiga. Läänes kerkis Toompea ja laius suur sadam. Vaadet ei seganud nautimast saared ja laiud, nii nagu Soome rannikul, märkis professor.

      Pärast kiirpilku maastikule tuli lugejatele valgustada Tallinna ajalugu. Nordström kirjutas, kuidas Taani kuningas Valdemar II tuli maale 13. sajandi alguses. Lindanise vana ja tähtsa linnuse kohale rajas ta 1219 linna, mida sel ajal kutsuti üldiselt Revaliks. Selle nime taustana esitab Nordström kaks teooriat.

      Ühe järgi oli Valdemar ajanud taga kaljukitse, kes oli Toompeale joostes vigastanud oma jalga ja jäänud valitsejale saagiks. Pärimuse järgi oli see siis mäe jalamil oleva linna nimeks andnud kitse kukkumist märkiva nime Rehfall, Reval. Teise legendi järgi tuli linna nimi taani sõnast Refwel (ref), mis märkis meres kaugemal olevaid leetseljakuid ja karisid. Eesti keeles oli linna nimi Tallinn ehk Dani-linn, see tähendab taanlaste linn või loss, seletas Nordström.

      Linn oli tähtis nii kaubanduslikult kui ka sõjaliselt ja 14. sajandi alguses hakati selle ümber ehitama Vene ja Saksa naabrite rünnakute kaitseks suurt müüri ja vallikraave, mis nüüdseks ümbritsevad linna maa poolt igast küljest. Ehitustöid rahastasid linna kodanlased ja teisedki elanikud, kuid ka Taani kuningas andis selleks kaks kolmandikku trahvidest, mida kasseeriti linna territooriumil tehtud kuritegude eest, teadis meie professor.

      Algupärasest Tallinnast ei olnud enam palju järel, sest aastal 1433 möllanud tulekahju oli suure osa sellest maha põletanud. Seepärast on suurem osa linna hoonetest rajatud pärast seda, kuid on ju needki aukartustäratavalt vanad.

      Vanad linnamüürid ja kindlus on hoolikalt korras hoitud. Seepärast jätsid vallikraavid, vana ringmüür ja selles 90–100 sülla tagant tõusvad tornid ikka veel mõjuvalt sõjaka mulje. See tuletas meelde, et tsivilisatsioon, hariduse õis, oli maale saabunud aeglaselt ja et siingi oli olnud aegu, kus valitses vägivald ja seadus oli nõrk. Siis mõistis õigust mõõk, mille välkuv tera sundis vaikima sõnad.

      Kaks maailma: ülalinn ja all-linn

      Tallinn koosneb tegelikult kahest linnast, rõhutas Nordström: Toompeast (Domstaden, toomkirikulinn) ehk ülalinnast ja tegelikust kaubalinnast ehk all-linnast. Toompeal oli Toomkirik ja seal olid majad uuemad kui all-linnas. Esile tuleb tõsta härra Alexander Ritterile 1833. aastast kuulunud uhket Stenbocki lossi – praegust Eesti Vabariigi peaministri töökohta – ja seda mitte niivõrd lossi arhitektuuri kui selle kauni vaate tõttu, mis avanes lossi suurelt rõdult kaugele Soome lahele. „Vaade on tõeliselt suurepärane,” kirjutas seda imetlenud professor.

      Toompeal oli ka loss, kus asus tsiviilkuberner ja toimisid ametkonnad. Selle lähedal oli Eestimaa aadelkonna rüütelhoone, kus pidas istungeid kõrgeim kohus ja kuhu aadelkond kutsus kokku iga kolme aasta tagant oma maapäeva. Rüütlisaali seinu kaunistasid Eestimaa aadlisuguvõsade vapid. Seinal oli ka Vene keisri Peeter Suure elusuuruses portree. Raudrüüsse varjunud keisri hoiak oli ülev ja suursugune. Maali ees graniitalustel olid Peeter Suure ja Aleksander I marmorbüstid.

      Rüütelkonna arhiiv oli kuulu järgi päris suur. See oli saanud tähelepanuväärset lisa, kui Tallinnas elanud saksa kirjanik August von Kotzebue leidis Preisi ajalugu kirjutades Königsbergi Saksa rüütelkonna arhiivist terve hulga Läänemere provintside ajalugu puudutavaid tähtsaid dokumente. Ta annetas provintside aadelkonnale tähelepanuväärse rahasumma nende kopeerimiseks.

      Suurem osa Toompea hoonetest olid ikka kuulunud Eestimaa aadlikele, kirjutas Nordström. Ka Tallinnas olid kodanluse ja aadlike erimeelsused viinud selleni, et linna ei ümbritsenud mitte ainult ringmüür, vaid kodanlaste all-linna ja aadlike ülalinna vahel oli samuti müür. Oli ainult kaks väravat, Lühike jalg ja Pikk jalg, kust pääses kodanlaste linnast aadlike linna. Lühike jalg oli vaid jalakäijatele, Pikast jalast pääses läbi ka hobusega. Toompeal oli ka kolmas värav. See viis Toompea eeslinna ja maale ning oli tugevasti kindlustatud vallikraavi ja bastionidega.

      Need, kes elasid Toompeal, aadlikud, kodanlased ja käsitöölised, ei olnud all-linna valitseva rae alamad, vaid aadlikele kohandus Eestimaa õigusekord ja teisi Toompea elanikke valitses kindlusefoogt (Schlossfogt).

      Selle järel kirjeldas Nordström „tegelikku” linna ehk all-linna. Sinna pääses läbi kuue linnamüüris oleva värava. Ta loetles nende kõikide nimed ja kirjutas, et Seppade väraval (Schmiedepforte) ehk Harjuväraval oli omapärane ajalugu.

      1535. aasta paiku, kui vana orduriik oli lähenemas oma lõpule, oli värava ümbruses sündinud ägedaid kokkupõrkeid aadlike ja linnakodanluse vahel. Oma kaubavahetuses aadlike võimu tõttu kannatavad linlased otsustasid siis näidata kõrgestisündinuile oma võimu.

      Linna raad oli saanud kõrgematelt võimukandjatelt õiguse pidada kohut ka nende aadlike üle, keda oli tabatud rikkumistelt all-linna territooriumil. Juhtus nii, et Tallinnast paraja vahemaa kaugusel läänes oleva Riisipere mõisa härra, parun Johann von Üxküll tappis oma mõisast linna põgenenud talupoja. Kui parun julges jälle tulla linna, määras raad, et ta tuleb kinni võtta ja mõõga läbi hukata. Kohtuotsus viidi läbi Harjuvärava võlvide all. Müüris olev süvend näitab hukkamispaika ja kadunukese hauda, seletab Nordström.

      Hukkamisest tõusis tüli aadlike ja kodanlaste vahel, kuid lõpuks lepiti lahendustega, mille üks osa oli see, et Harjuvärav müüriti kinni. Nii peideti inimeste eest koht, kus kodanlaste kohus oli valanud aadliku verd. Värav oli suletud kuni aastani 1794.67

      Kui võõras astus mingi värava paksude võlvide alt läbi linna, pani ta kohe tähele, et tänavaid ääristavad kõrged majad oma treppide, seinaorvade