Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil. Seppo Zetterberg

      Wenngren pidas tingimusi heaks, sest nii oleksid tema ja Janne saanud olla Eestis veel aasta. Kuid Holmbergi pere ei olnud saksakeelne, vaid rootsikeelne. Samas majas elas aga kaks saksa perekonda ning Holmbergide kodus oli pansionis noor sakslane, nii et Janne ja Atte võiksid vabal ajal seltsida omaealise saksa poisiga. Tallinnasse võiks kolida maikuus. Wenngren soovitas tungivalt Janne isale seda lahendust, mida ka pastor Wehrmann pidas heaks.

      Isa oli nõus poiste kolimisega Tallinnasse. Isa meelest oligi poistel kasulikum olla Tallinnas kui maal, sest linnas oleks võimalik õppida ka vene keelt, mida isa pidas tähtsaks. „Algus võib tunduda raske ja tüütu, kuid ükski asi ei ole ülesaamatu, kui teada, et see on vältimatu, sest usinuse ja kannatlikkusega võidetakse kõik raskused,” õpetas isa targasti. Ta lubas asjast kirjutada pastor Holmbergile, et see ei annaks korterit ära. Veel peeti plaani, kuidas poisid saaksid veeta mõne nädala puhkust Soomes.

      Isa andis ka loa Wenngrenile tellida Jannele uusi riideid Tallinna jaoks, nii et ta oleks samamoodi riides nagu teised poisid ega peaks häbenema.22 Liiguti ju nüüd maalt kubermangulinna.

      Praktilise naisena tuletas ema Amalia meelde, et kui poisil on riided katki läinud, peab ta sellest rääkima Wenngrenile; kindlasti leitakse keegi, kes nõeluks katkiseid sokke. Ja pidi vaatama, et ise oleks puhas! Kuid kõige tähtsam oli ikka: „Ära unusta oma Jumalat, sest kui unustad Jumala, unustab Jumal ka sinu.”23

      Lihavõtted veedeti veel Harju-Madise pastoraadis Janne meelest kõige toredamal viisil. Ta sai kingiks üheksa muna, millest kuus olid värvitud. Teisel pühal mindi kalale lähedasele jõele ja saadi saakigi: pastor sai kolm väikest linaskit, magister kaks, Atte samuti kaks ja Janne ise ühe. Maakohas ringi liikuvalt rändjuudilt ostis Wenngren sulenoa ja Atte taskunoa.

      Sündmusrohked ja õnnelikud päevad Harju-Madise pastoraadis olid aga lähenemas paratamatu lõpuni. „15. mail jätsime pisarsilmi hüvasti pastoriga, kes tegi veel selle teene, et lubas meil sõita oma tõllaga Tallinnasse,” kirjutas Janne kurvalt.24

      Tallinn saab tuttavaks

      Nii nagu oli plaanitud, asuti Tallinnas elama pastor H. J. Holmbergi kahekorruselisse pastoraati. Turus sündinud ja Turu Akadeemia lõpetanud Holmberg oli olnud A. J. Wenngreni isa surma järel 1814. aastal Kökari kaplan, kuni Tallinna magistraat oli ta 1821. aasta oktoobris kutsunud rootsi-soome Püha Miikaeli koguduse õpetajaks ja linnakonsistooriumi assessoriks. Kogudusel oli pikk ajalugu. Oma kiriku sai kogudus aastal 1630 endise Püha Miikaeli kloostri kohale, mis asus praegusel Suur-Kloostri tänaval majades 14–16. Ka kirikut hakati kutsuma Püha Miikaeli kirikuks. Kui venelased Põhjasõja ajal 1710. aastal Tallinna vallutasid, võtsid nad kiriku 1716. aastal kasutusse õigeusu kirikuna ja rootsi-soome kogudus jäi pikaks ajaks ilma oma pühakojata. Alles 1733 sai kogudus oma kiriku, praeguse Rüütli tänaval asuva keskaegse hospidali, mis oli otse Niguliste kiriku kõrval.25

      Ka selle Püha Miikaeli kiriku – praegu on selle nimi Rootsi-Mihkli kirik – juured on sügaval. Maja oli ehitatud 16. sajandi alguses umbes saja kohaga vaestemajaks ja haiglaks ehk hospidaliks. Järgmise sajandi lõpus olid teisele korrusele ehitatud kinnipidamisruumid naistele. Alumise korruse suur haiglasaal anti 1733 kodutuks jäänud Püha Miikaeli kogudusele kirikuks ja ülemise korruse vangla lõpetas pärast tulekahjut tegevuse.

      Pastor Holmbergil oli kaks poega ja üks tütar: Henrik Johan, Otto Leopold ja Henriette. Pastoraadis elas ka keegi Weidenbaum, kes Janne sõnade järgi oli õnneks alustanud just flöödimänguga, nii et temalt sai uusi noote. Sest ka Janne mängis flööti.

      Semester Tallinnas algas alles augustis ja nii oli poistel palju aega tutvuda oma uue koolilinnaga. Esimene käik linnas oli Janne meelest vanematele kirjeldamist väärt, kuid et lapsele ei jäänud meelde, kus kõik oli käidud, kirjeldas ta seda isale niimoodi: „Magister lubas meid üksinda linna ja nii me käisime läbi eeslinna ja meil ei olnud muud kompassi kui Niguliste kiriku torn, mille kõrval me elasime.”

      Kuna esimene tutvumine linnaga oli läinud korda, hakkasid poisid tegema uusi retki. Nad kõndisid sadama poole Oleviste kirikuni, mille ühte torni oli 1820. aasta suvel löönud välk. Sealt levis tuli peatorni ja kõrvaltornidesse ja kogu kirik sai kõvasti kannatada. Käies nüüd selles tulekahjust rüüstatud kirikus, otsustas Janne, et see oli olnud omal ajal väga ilus ja eriti pani ta tähele, et põrand oli täis hauakive. Poisid said vaadata ka vahiparaadi linna tänavatel ja käia üleval Toompeal imetlemas kellassepp Nesselile kuuluvat suurt iluaeda, kust oli hea vaade.

      Vähehaaval hakkas ümbrus ka muul viisil selgeks saama. Uuteks tuttavateks olid Ackermannid ja Gebhardid, kes elasid naabruses, ja raehärra Bergi pojad Alexander ja Vanna, viimasega sai Janne sõbraks. Poeg andis isale ka aru, mida ta oli Tallinnas lugenud – August von Kotzebued ja Friedrich Schillerit – ja mida ostnud: sinised kindad 83 kopika eest ja 12 poognat head kirjapaberit, et pidada kirjavahetust koduga.

      Tallinna rootsi-soome kogudus sai 1733. aastal oma koduks praegusel Rüütli tänaval asuva Püha Miikaeli kiriku (ees paremal). Selle ja taamal kõrguva Niguliste kiriku vahel asetses nüüdseks hävinud pastor H. J. Holmbergi pastoraat, kus elas ka Joh. Ph. Palmén. Foto: Seppo Zetterberg

      Paberit ostes juhtus äpardus. Janne ostis vene poest 10 poognat paberit kokku 50 kopika eest. Hind oli aga arvestatud valesti, sest paber maksis seitse kopikat poogen. Kui ta jõudis koju, soovitas magister tal paber tagasi viia ja ütelda, et seda oli liiga palju: 50 kopika eest oleks pidanud saama vaid seitse poognat. Poes aga öeldi poisile, et paber maksis tegelikult viis kopikat poogen, ja talle anti lisaks veel kaks poognat sama raha eest.

      Ka Atte Hisinger

---

Скачать книгу