Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil. Seppo Zetterberg
ka Eestis üsna jahedalt vastu.11 Üks, kes mõistis, oli vana Soome-pagulane, enne Eesti iseseisvumist kümmekond aastat Helsingi ümbruses elanud noor kirjanik Friedebert Tuglas.
1917. aasta detsembris, kui Vene impeerium juba lagunemas oli, kirjutas Tuglas essee „Soome sild”. Seal on ta muuhulgas öelnud: „Soome sild – see oli meie rahvusliku ärkamisaja kõige hellem unistus, hõbelõimeline pettepilt, kuldkajaline tuleviku muusika.” Sellega käis kokku kõik, mis selleaegses eesti poliitikas oli ilus ja püha.
Tuglas pooldas Suitsu mõtteid Soome ja Eesti unioonist. Temagi mõistis, et idee täielikust liitumisest pidi jääma vaid unelmaks. Rääkida võis vaid reaalunioonist kahe riigi vahel, niisugusest ühendusest, nagu olid olnud Austria–Ungari või Rootsi–Norra kaksikriigid, kus loodeti mõlemapoolset kasu, näiteks kaitseküsimustes.
Soome sild ei olnud enam romantiline unistus, vaid selle suhtes peaks võtma vastu otsuse üsna varsti, „sest meie rahvuse tulevik ripub otsustavalt sellest”. Tuglas viitas ka Suitsu kaksikriigi plaanile: „Ei, see pole paljas unistus. See on suurem küsimus kui meie ajaloos kunagi on esitatud.[-] Kuid nii või teisiti, Soome sild peab sündima. Kui mitte riiklikus, siis ometi lähema kultuurilise läbikäimise mõttes.”
Soome kultuur oli arenenum kui Eesti oma ja eestlased olid saanud ühisesse ettevõtmisesse vähem panustada, kuid seda rohkem oleks meil sealt võtta ja saada. Kui olud muutuvad vabamaks, loodavad eestlased, et suhted muutuvad tasakaalustatumaks. Mitte kunagi ei sünni ühist soome-eesti rahvast, jätkas Tuglas oma mõtteid aastal 1917, kuid selle asemel võiks sündida ühine soome-eesti kultuur, nii nagu on ühine skandinaavia kultuur.
Kujutage ette tuleviku võimalusi: kahel pool rannas, otse üksteise vastu, kaks päälinna, Helsingi ja Tallinn, mida ainult 3–4-tunniline laevasõit eraldab.[-] See võimaldaks ilma miski konkreedi ’Soome silla’ olemasoluta ühtekuuluvuse tunnet, laia ühistööd ja suurt kultuurilist õitsenguaega, mis praegu alles kangastusena viirastab Soome lahe hallrohelise vetevälja kohal.12
1917. aasta murrangulistel aegadel tõi oma hääle kuuldavale ka vana Soome silla entusiast A. A. Granfelt. Ta kirjutas:
Hardalt soovitud ja uduse tulevikupildina välgatab Soome sild veel rahva hinges, kuid kas keegi hakkab veel seda poolelijäänud tööd jätkama? Kas just nüüd ei oleks sobiv hetk – või kuulub kogu see kujutelm juba unelmate riiki?
Omal ajal karile jooksnud Eesti Keele Sõprade Seltsi asja ajanud mees arvas siis, et oli olnud hetk, millal võinuks asutada Soome silla nime kandva seltsi. See oleks hoidnud üleval hõimuvaimu, oleks vähendanud soome ja eesti kirjakeelte vahelisi erinevusi ja pehmendanud sel viisil vastastikust mittemõistmist, mis olid tekkinud rahvaste erinevast ajaloost.13
Perioodil, kui Soome ja Eesti riigid olid iseseisvumas, liitus sillaehitajatega veel kauaaegne Soome tundja ja palju Soome lehtedes kirjutanud Hindrik Prants. Oma raamatus „Soome sild” (1919), mis innustas fennomaane Eestis, kuid mida kritiseerisid ajaloolased, uuris ta soome-eesti kontakte „aastatuhandete jooksul”. Selle tulemusena nägi ta nüüd Soome ja Eesti liitu sündimas; seda usku kinnitas soomlaste sõjaline abi parasjagu käimas olevas Eesti Vabadussõjas:
Nüüd ehitatakse tõepoolest Soome silda selle sõna kõige täiemas mõttes, tehakse teed üle sinetava Soome lahe, vahutava Väinölä vee, sõlmitakse sidemeid, niisuguseid, kui neid sadade rahvapõlvede pikkuses soome sugu hõimude ajaloos – veel kunagi ei ole sõlmitud.14
JOHAN PHILIP PALMÉN TALLINNA TOOMKOOLIS 1823–1824
Üle sügisese Soome lahe
Äsja 11-aastaseks saanud Johan Philip Palmén astus 1822. aasta novembri alguses Helsingis purjelaevale, et sõita üle Soome lahe ja minna kooli Tallinnas ehk Revalis. See oli julge samm, kui mõtleme poisi noorele eale ja lihtsamaks ei teinud asja seegi, et ta liikus siiski keisririigi sees ega sõitnud välismaale, kuigi see reis võis tema meelest ka niisugusena tunduda.
Meie kangelane oli sündinud 31. oktoobril 1811 Poris riigiametniku Henrik Johan Palméni ja Amalia Lovisa Souranderi esimese lapsena. Tema isa oli jurist, kes 1802. aastal oli nimetatud Pori linnanotariks. 1812. aastal sai temast Turu linnas samal aastal asutatud Tolliasjade Ameti raamatupidamise revident ja perekond kolis Turu linna. Siis oli Turu veel 1809. aastal Venemaaga liidetud Soome suurvürstkonna pealinn. Kui Turuga võrreldes väga tagasihoidlikust Helsingist sai pealinn ja kesksed ametkonnad sinna üle viidi, pidid ka Palménid 1819. aastal kolima Helsingisse.
Joh. Ph. Palmén oli astunud esimesed sammud oma õpinguteel eraõpetaja juhatusel Turus, kuid kui pere oli kolinud Helsingisse, taheti poiss panna päris kooli. Variante ei olnud palju: suurvürstkonna uues pealinnas ei olnud pakkuda midagi muud peale tagasihoidliku Triviaalkooli, mille maine ei olnud kuigi kõrge. Kõige lähem korralik kool oli pikkade traditsioonidega klassikalist haridust andev Porvoo gümnaasium – kogu maa ainuke lütseum –, mis siiski sobis vaid neile, kes olid õpinguis juba edenenud.
Nii jõudiski Henrik Johan Palmén üllatava lahenduseni: poiss tuli panna kooli Eestimaa kubermangu pealinna Tallinna. Soome ja Eesti olid sama riigi koosseisus ja otse Helsingi vastas asetseva Tallinna rannani oli natuke rohkem kui 70 kilomeetrit.
Turust oli mingisugune korrapärane ühendus Tallinna reisijatele ja kaupadelegi paarikümne meetri pikkuste pakkjahtidega – nii kutsuti neid Inglise kanalil purjetavate aluste järgi. Samas liikusid Helsingi ja vana hansalinna vahel vaid mõned juhuslikud purjelaevad oma kaptenite juhatusel. Nendega reisimine oli odav ja tollivalitsuses töötaval isal oli kerge teada saada, millal läheb mõni laev üle Soome lahe.
Tallinna Rüütli- ja Toomkoolis aastatel 1823–1824 õppinud ja 1827 Turu katedraalikooli lõpetanud Johan Philip Palmén tõusis Soome suurvürstiriigi eliiti. 1840. aastal kaitses ta doktoriväitekirja õigusteadustes ja neli aastat hiljem nimetati ta Keiserliku Aleksandri ülikooli juuraprofessoriks. Aastatel 1866–1867 oli ta ülikooli prorektor.
Autonoomia-ajal jagunes Soome valitsus, st Senat, kaheks osakonnaks: majandus- ja õigusosakonnaks. 1867. aastal kutsuti Palmén õigusosakonna liikmeks, st senaatoriks, kuid juba järgmisel aastal läks ta üle majandusosakonda ja oli seal kirikuasjade eest vastutav senaator kuni 1871. aastani, millal ta nimetati senati prokuraatoriks.
1877. aastal nimetati Palmén Senati õigusosakonna asejuhatajaks ja selles ametis oli ta oma surmani 1896. aastal. Selle kõrval oli ta ülikooli ajutine asekantsler aastatel 1873–1896. Ülikooli kõrgeim ametnik, kantsler, oli Venemaa toonipärija – Palméni ajal siis Aleksandr Aleksandrovitš aastatel 1866–1881 (keisrina Aleksander III) ja Nikolai Aleksandrovitš aastatel 1881–1894 (keisrina Nikolai II).
Johan Philip Palmén sai aadlitiitli 1875 ja tõsteti vabahärrade seisusesse 1883.
Johan Philip Palmén (1811–1896). Foto: SKS
Isa otsuse tulemusena pidi poeg minema kodust välja võõraste juurde ja uude kultuurimiljöösse. Sellel asjal olid ka omad head küljed: laps pidi iseseisvuma ja õppima ära võõrad keeled – eeskätt saksa, aga ka vene keele. Nende keelte oskus oli oluline tulevast ametnikukarjääri silmas pidades noores suurvürstiriigis. Reisikurbust leevendas see, et Johan Philip pidi saama reisikaaslasi. Tema sõber ja mängukaaslane Fredrik Adolf (Atte) Hisinger tuli koos temaga kooli ja nendega anti kaasa koduõpetajaks ja järelevaatajaks üliõpilane Anders Johan Wenngren, Ahvenamaa Kökari endise kaplani poeg.15
Oma päritolult kuulus Atte Hisinger suurvürstkonna eliiti. Tema isa, tõeline riiginõunik Jacob Wilhelm Hisinger oli Soome senati ehk kodumaa valitsuse õigusasjade osakonna liige, st senaator.
Johan Philipi ehk Janne esimene kiri isale pandi Toompealt posti 12. novembril 1822. See on kirjutatud selge käekirjaga ja tähelepanu äratab
Vt lähemalt Zetterberg 2013, lk 250–253 Seppo Zetterberg,
Tuglas 1920, lk 85–92.
A. A. Granfelt, „Suomen silta.”
Hindrik Prants,
E. G. Palmén, Till hundraårsminnet af Johan Philip Palmén 1811–1911. II Lefnadsteckning. Förra delen. Helsingfors 1915, lk 5–10.