Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil. Seppo Zetterberg
alguses rajatud Katarinenthali ehk Kadrioru parki. Sealt jäid Jannele meelde suur majakas ja pargis asuvas Peetri majakeses – Peterhäuschenis – olev voodi, kus Venemaa imperaator oli maganud. „Ka linn ja park olid päris ilusad.”
Ühel päeval mindi suure seltskonnaga – pastor, tema vend, magister, keegi härra Heinrichson, Atte ja Janne – kõndima niidule ja pärast seda mindi Heinrichsoni aeda, kus külalistele anti suured lillekimbud. Teine kord jälle käidi külas vendade Bergide onu härra Stedingki juures. Seal joodi teed, mängiti sõdurit ja kuulati pimeda naise harfimängu, mis jäi Jannele eriliselt meelde.
Ema Amalia oli Helsingist saatnud seda ja teist, nagu vesti ja kolm paari puuvillasokke, kuid ühel päeval mindi koduõpetajaga koos muretsema veel suveriideid. Kõik rätsepad, kelle juures käidi, teatasid aga, et ei jõuaks nüüd kohe neid õmmelda.27
Jaanipäeva paiku reisiti koju vanemate juurde. Tagasi Tallinna tuldi 1. augustil. Tegelikult oli plaanis tulla päev varem, kuid merereis kestis pikemalt sellepärast, et purjelaev pidi enne avamerele pääsemist ootama Kopplorna saarte juures praeguse Espoo Suvisaaristos. Põhjuseks see, et kipper ei olnud saanud veel passi. Järgmisel päeval randuti ligiduses oleval Pentala saarel. Seal söödi ja püüti kala. Õhtul mindi lõpuks teele. Põnevust lisas see, et proua Vilhelmina Holmbergile viidi kaasa lõnga, millele ei olnud tolliluba, nii et need peideti toidukorvi põhja.28
Rüütlikooli usin õpilane
10. augustil 1823 läks magister Wenngren Eestimaa kubermangu koolide juhataja (Schulendirektor) vabahärra Christoph Adam von Stackelbergi juurde rääkima poiste kooli lubamisest. Von Stackelberg oli õppinud Göttingenis ja täiendanud ennast Šveitsis Johann Heinrich Pestalozzi enda juures. Schulendirektor oli harras kristlane, kellel olid lähedased sidemed hernhuutlastega. Wenngreni vestlusel temaga kõneldi ka võimalusest panna Atte ja Janne 1805. aastal asutatud Tallinna kubermangugümnaasiumi, mille juhataja von Stackelberg oli aastatel 1819–1834.29
Kooli siiski ei vahetatud selle pärast, et seal õpiti kõiki aineid samas klassis. Niisuguse jäiga süsteemi tõttu oleksid Wenngreni kasvandikud pidanud alustama alumistest klassidest ka nendes ainetes, milles neil olid head teadmised, nagu ajaloos. Sellepärast soovitas von Stackelberg paindlikuma süsteemiga Rüütli- ja Toomkooli, mille juhataja, Harju-Madise pastori vend Johann Ernst Wehrmann kontrollis mõne päeva pärast poiste teadmisi eri ainetes. Jäänud aega pidi hästi ära kasutama. Janne kiirustas ostma Philipp Buttmanni saksakeelset kreeka keele grammatikat (3 rubla 50 kopikat) ja hakkas ka õppima prantsuse keelt, Atte aga süvenes kreeka keele käänetesse.30
Koolijuhataja Wehrmanni eksam oli 16. augustil uue kalendri järgi ja see kestis kaks tundi hommikul ja kaks tundi õhtul. Tulemuste üle otsustamine ei läinud hõlpsasti. Eksam oli olnud laupäeval, poisid ja Wenngren läksid juhataja ettepanekul tema juurde juba järgmisel päeval, kuid et Wehrmanni polnud kodus, tuldi uuesti esmaspäeval, 18. augustil. Alles nüüd kuuldi rõõmsat uudist: nii Johan Philip Palmén kui ka Fredrik Adolf Hisinger olid Rüütli- ja Toomkooli vastu võetud. „Olen juba nädal aega käinud siinses Rüütlikoolis ehk Toomkirikukoolis,” kirjutas uhke ja õnnelik Janne oma emale 24. augustil 1823.31
Üleval Toompeal, Toomkiriku kõrval praeguses Toomkooli tänavas asuval õppeasutusel oli sajanditepikkune ajalugu. Esimest korda on Tallinna Toomkooli (Domschule zu Reval) nimetatud dokumentides 1319. aastal. Tähtis murdepunkt kooli ajaloos oli olnud rohkem kui pool sajandit enne seda, kui Joh. Ph. Palmén võeti õpilaseks. „1765. aastal algas Tallinna Toomkooli ajaloo viimane ja säravaim periood,” kirjutas juhataja Alexander Plate oma kooli ajaloos. Siis võttis Eestimaa Rüütelkond kooli oma hoole alla ja muutis selle gümnaasiumi tasemel olevaks aadlike akadeemiaks. Juhatajaks sai Johann Bernhard Heinrich Goebel, „kellel enam ei olnud tagasihoidlikku rektori tiitlit, vaid keda kutsuti suurejooneliselt Direktoriks”.
Et koolist sai nüüd Eestimaa rüütelkonna õppeasutus, hakati seda kutsuma rüütlikooliks või Rüütliakadeemiaks – sellele nimele Palmén viitaski, kuigi nimi unustati 19. sajandi alguses täielikult ja selle asemel kasutati tagasihoidlikumat Rüütli- ja Toomkooli nime. See nimi võeti kasutusele 1819. aastal, kui loobuti Tallinna Toomkiriku kooli nimest.
Kooliprogrammi kuulusid 1765. aasta reformi järel usuõpetus, maateadus, maailma ajalugu, matemaatika, füüsika, loodusteadus, mitmed keeled, mütoloogia, filosoofia, muististe ja vappide õpetus. Neli viimast eemaldati siiski programmist juba 1775. Kooli vaimu juurde kuulus 18. sajandi lõpust peale filantroopia ja humanismi rõhutamine. Õpilasi võeti vastu seisusele vaatamata, kuid peamiselt panid oma lapsi Rüütlikooli aadlikud, kui nad just ei andnud neile koduõpetust. Kooli ülesandeks oli ühelt poolt valmistada õpilasi ette ülikooli astuma, teiselt poolt kasvatada neist sõjaväelasi või ametnikke. 1819. aastal oli koolis 110 õpilast.32
Saanud teate vastuvõtu kohta Rüütliakadeemiasse, sai Palmén ka kooli kodukorra. Kuuepäevane koolinädal oli täis usinat õppimist: päev algas kell 8 hommikul, kell 12–14 peeti pausi ja siis jätkus õppetöö kuni nelja või viieni õhtul.
Siin on paras koht rääkida lähemalt õppetöö sisust.
Friedrich Reinhold Gedner õpetas kaks tundi nädalas usuõpetust, esmaspäeva ja neljapäeva hommikuti. Friedrich Freundi ladina keelt oli kuus tundi nädalas, Carl Heinrich Elster õpetas geomeetriat ja aritmeetikat iga päev kella üheksast kümneni, Friedrich Wilhelm Schüdlöffel geograafiat ja ajalugu neli tundi nädalas, Gedner saksa keelt kaks tundi nädalas ja Schüdlöffel vene keelt kolm tundi nädalas.
Koolijuhataja Wehrmann õpetas kreeka keelt neli tundi nädalas ja Gedner prantsuse keelt samuti neli tundi, millele lisandus veel kaks tundi stiiliharjutusi. Kokku oli ette nähtud 33 tundi nädalas, millest suurema osa täitsid viis keelt. Joh. Ph. Palméni emakeelt, rootsi keelt, programmis ei olnud.
Aineid õpetati viiel astmel (klassis) nii, et viies oli kõige madalam aste. Soome poisid võeti vastavalt oma oskustele erinevatele astmetele eri ainetes. Nii õppis Palmén prantsuse ja vene keelt viiendas klassis, usuõpetust ja saksa keelt neljandas, ladina keelt, geomeetriat ja aritmeetikat ning ajalugu, maateadust ja stiiliõpetust kolmandas klassis ning kreeka keelt väljaspool klasse õpetaja juhatusel.
Magister oli rõõmus selle üle, et Janne sai nii head tulemused saksa keeles, kuigi koolis oli palju saksakeelseid. Nemad jälle tegid sageli vigu kirjutamisel. Natuke võis Palméni rõõmustada ka see, et Atte Hisinger õppis kõiki aineid peale usuõpetuse, vene ja prantsuse keele, kus nad said kõrvuti istuda, temast aste allpool.
Kooli alguse juurde kuulus ka uute õpikute muretsemine. Täpse nimekirja järgi näeme, et Palmén ostis neid 52 rubla ja 15 kopika eest. Selle eest sai 13 raamatut alates Caesarist Joh. Galletti maailma ajalooni, lisaks Georg Adolph Blasche geomeetria õpik ja Friedrich Reinhold Gedike ladina keele krestomaatia. Õppemaks oli 11 hõberubla aastas.
Siiralt innustunud Palmén kirjutas emale, kui väga talle meeldib koolis käia. Põhjusi oli kaks. Kõigepealt oli kord selline, et kui õpetaja küsis poissi, kes ei osanud, küsis õpetaja järgmisena kedagi temast aste allpool olevat. Kui see oskas vastata, sai ta loa liikuda teise õpilase kohale ehk „tõusis” aste kõrgemale. „Nii olen ma mitmest poisist mööda saanud,” rõõmustas õpingutes edukas Janne.
Teine põhjus näitab meie noormehe küpsust: ta kirjutas, et käib hea meelega koolis, sest teab, et see on tema jaoks väga kasulik. Wenngren mõistis hästi seda, kui vastutusrikas roll on temal poiste õpingutes ja kinnitas kirjas isale Helsingisse, et ta innustab ja toetab poisse igal viisil, et nende õppimisind ei raugeks. Selleks olid koduõpetajal täiesti konkreetsed vahendid: iga „ülehüppamise” eest said nad viis kopikat ja iga tagasilangemise eest pidid maksma 15 kopikat „trahvi”.33
Palmén isegi ei vajanud seesugust stimulaatorit, sest tema õpihimu oli suur, kuid
Amalia Palmén Helsingist Joh. Ph. Palmenile 5.6.1823; Joh. Ph. Palmén Tallinnast oma vanematele 13.6.1823.
Joh. Ph. Palmén Tallinnast H. J. Palménile 4.8.1823 ja A. J. Wenngren Tallinnast H. J. Palménile 5.8.1823.
[Gotthard von Hansen],
Joh. Ph. Palmén Tallinnast H. J. Palménile ja Amalia Palménile 10.8.1823 (kirjas on koolide koha pealt segadust); Amalia Palmén Helsingist Joh. Ph. Palménile 16.8.1823; A. Liim, Tallinna kubermangugümnaasium 1805–1890. Rmt-s
Joh. Ph. Palmén Tallinnast Amalia Palménile 24.8.1823.
[Plate 1840], lk 39–48. Vt ka [F. Croessmann],
Joh. Ph. Palmén Tallinnast Amalia Palménile 24.8.1823; A. J. Wenngren Tallinnast H. J. Palménile 25.8.1823; H. J. Palmén Helsingist A. J. Wenngrenile 17.9.1823.