Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil. Seppo Zetterberg

      Missugusena nägi Janne 1824. aasta kevadel Löwenruh’d? Tema teada oli mõis kuulunud parun von Rosenile ja seal oli omal ajal käinud palju rahvast. Kuid kui üks Vene ohvitser oli seal tapnud pagariselli, kadusid külastajad ja mõis oli päris tühi, kirjutas Janne.

      Vietinghofi (või Wittenhofi) oli Palmén läinud vaatama oma koolisõpru, kelle tädi elas seal. „Seal on suur park, kus käib igasugu rahvast ja sealt saab kalja ja võileibu jms.”

      Kevad tõi Tallinna sadamasse ka heeringa- ja soolalaevad ja raehärra Berg sai Soome saatmiseks tuhandeid tündreid heeringaid ja soola. Ka olid Prantsusmaalt ja Portugalist saabunud laevad täis apelsine, sidruneid, pomerantse ja viigimarju, kirjeldas Janne.

      Rõõmu lisas veel see, et uue kalendri järgi 4.–14. juunini olid nelipühad ja koolist 10 päeva vaba. Nelipüha 1. pühal käis Janne raehärra Bergi pool. Suvi oli tulnud, pere oli juba läinud „maale” ja elati eeslinnas. Bergide juures söödi lõunat ja mängiti nende aias kogu õhtupooliku. Maja juurest oli ilus vaade sadamale. Ka Palméni pererahvas, pastor Holmbergi pere kolis suveks eeslinna, Lowisenthali mõisa, mis kuulus Steinheilidele.

      Ka Janne uued suveriided olid saanud valmis. Püksid olid päris head ja nanking-puuvilla pintsakul oli uue Pariisi moe järgi tehtud rohelisest sametist kaelus, kirjutas poiss, kes tundis kontinentaalmoodi.60

      Hüvastijätt Toompeaga

      Kui õpingud hakkasid lõppema, rõhutas isa Jannele viisakat käitumist lahkumisel: „Tervita lugupidavalt oma pererahvast ja muid tuttavaid ja kui oled valmis koju tulema, ära unusta jätta jumalaga oma õpetajatega ja nende tuttavatega, keda peaksid südamlikult ja viisakalt tänama kõige hea eest, mida nad sulle on osutanud.”61

      Minek oligi juba ukse ees. Juhataja Wehramanni poolt 30. juunil (vana kalendri järgi) 1824 alla kirjutatud tunnistusel loetleti need ained, mida Johan Philip Palmén oli õppinud. Lõpuks andis Wehrmanni ilusa kinnituse noore soomlase edukusest: „Kiiduväärse usinusega on ta nimetatud ainetes edenenud väga tähelepanuväärselt.”

      Otsustades kirjavahetuse järgi, näib, et kuigi kontaktid Tallinna-aegsete koolikaaslastega katkesid siis, kui Palmén oli tagasi Soome läinud, mäletas ta tänumeeles oma õpinguid Ritter- und Domschules. Kui 1892. aastal koostati kooli ajalugu, saatis ta teose koostajale Paul Kügelgenile teateid nende õpilaste kohta, kes olid pärit Soomest. Ta kirjutas, et teeb seda meelsasti, sest õpetus, mida ta ise oli koolis saanud, on tal ikka veel selgelt meeles. Tema meelest oli eriti tore saada niisugune nimekiri, et selle abil võiks meenutada vanu häid kaaslasi.62

      Üsna samamoodi meenutas oma kooliaastaid sealsamas ka akadeemik K. E. von Baer: „Mälestused minu kooliajast Tallinna Ritter- und Domschules on ühed meeldivamad minu elus.”63

      Mis juhtus pärast Tallinnast naasmist? 1824. aasta sügissemestrit alustas Johan Philip Palmén Soome juhtivas koolis, Turu katedraalikoolis koos Atte Hisingeriga ja A. J. Wenngren oli jälle poisse valvamas. Vanemas eas rääkis Palmén, et üleminek Tallinna moodsast Toomkoolist Turu katedraalikooli oli tema meelest kui hüpe keskaega. Tallinnas olid Euroopa tippõpikud ja kasutati psühholoogiliselt tarku ja humaanseid õpetamismeetodeid. Veel premeeriti õpilasi nende oskuste eest kohe ja sellel erilisel viisil, et nad võisid olla eri ainetes erinevates klassides.64

      Kui Palmén oli 1827. aastal Turu katedraalikooli lõpetanud, oli tal ees peadpööritav karjäär, mis tõstis ta Soome suurvürstiriigi tingimatu eliidi sekka.

      Vana vabahärra ja senaator suri 1896. aasta juuni lõpus oma suvituskohas Lilla Bodö saarel Espoos – see oli vaid kiviviske kaugusel paigast, kus ta 73 aastat varem juunis 1823 ootas sääskede käes õngitsedes seda väikest jahti, mis pidi ta viima üle Soome lahe jätkama suvevaheaja järel õpinguid Tallinna Ritter- und Domschules.

      JOHAN JAKOB NORDSTRÖM – REISIJUHT TALLINNAS AASTAL 1834

      Tallinn kui Napoli

      Kui Johan Philip Palmén uuris Tallinna ja selle vaatamisväärsusi lapse silmadega ja kirjutas sellest oma kirjades vanematele, siis Johan Jakob Nordström kirjeldas kümme aastat hiljem linna kui professor. Tema pikk mitmeosaline reisikiri ilmus ajalehes Helsingfors Morgonblad 1834. aastal ja see avaldati kolm aastat hiljem väikese raamatuna.65

      Helsingi Aleksandri ülikooli rahvusvahelise ja riigiõiguse ning rahvamajanduse professor J. J. Nordström läks 1834. aasta suvel lõbureisile Eestimaa kubermangu pealinna. Helsingist tubli 70 kilomeetrit lõunas asuv Tallinn ei olnud sel ajal soomlastele tuttav: väga vähesed olid seal käinud. Reisimine muutus vilkamaks alles kolm aastat hiljem, kui avati korrapärnae aurulaevaühendus Tallinna ja Helsingi vahel. Nördström sõitis Tallinna kellegi kipperi purjelaevaga.

      Tallinna vaatamisväärsustest oli sobiv kirjutada Helsingi rootsikeelsele lugejaskonnale üksikasjalik ülevaade ja nii sündiski huvitav reisikiri, võiks isegi öelda, et kaasaegseste reisijuhtide esiisa.

      Tasus teha reis Tallinna ka ilma kindla põhjuseta, sest linna pikk ajalugu, paljud muinsusväärtused ning soomlasele võõrad kombed ja keel äratasid uudishimu. Juba sõit üle Soome lahe Põhjala valgel suveööl, kui tuultejumal leebelt ja mänguliselt lehvis üle vete, oli meeldiv kogemus, meeliskles professor. Soome laiud kadusid, Kustaanmiekka vallid ja Ullanlinna tähetorn

---

Скачать книгу