Varjuõde. Lucinda Riley
käe välja ja võtsin ümbriku, sest just seal olid koordinaadid, mis Ally oli minu jaoks üles otsinud. Ja ma tegin ümbriku lahti.
Järgmisel hommikul ärgates nägin, et jõe kohal hõljub kerge udu. Oma taimede eest hoolitsedes märkasin, et terrass on kastest märg. Peale pisikeste põõsaste ja kiiresti õied longu lasknud rooside oleks rohelust võinud avastada ainult läbi binokli, aga ma hingasin mõnuga sisse uue aastaaja tulekut kuulutavaid lõhnu ja naeratasin.
Polnud kahtlust, et sügis on teel. Ja sügist ma armastan.
Ülakorrusele läinud, haarasin käekoti ja kaevasin alumisest kummutisahtlist välja kiletasku. Ning andmata oma liiga analüütilisele mõistusele võimalust juurelda, missugusele rajale jalad kavatsevad mu viia, suundusin lähimasse bussipeatusesse.
Pool tundi hiljem astusin taas Arthur Morston Booksi ees bussist maha. Piilusin sisse aknast, millele olid välja pandud igivanad maakaartide kogumikud – need olid asetatud pikale purpurpunasele pleekinud sametkangatükile. Märkasin, et Kagu-Aasia kaardil, mis oli avatud, kandis Tai ikka veel nime Siiam.
Väljapaneku keskel seisis alusel väike kollakaks tõmbunud gloobus, mis meenutas mulle maakera Pa Salti töötoas. Ma ei näinud vaateakna taga ainsatki eset – ilm oli päikesepaisteline, aga ruumi sisemus pime nagu Dickensi raamatupoodides, millest ma olin lugenud. Jäin akna taha passima, teades, et sisenemisega algab rännak, mille alustamiseks ma ei pruugi veel valmis olla.
Aga mis oli mul olemas olevikus? Tühi eesmärgita elu, mis ei pakkunud kellelegi midagi väärtuslikku. Ja ma tõesti tahtsin teha midagi, millel oleks jääv väärtus.
Tõmbasin nahksest seljakotist välja kiletasku ja mõtlesin Pa Salti viimastele sõnadele, lootes, et need süstivad minusse jõudu, mida ma praegu vajasin. Viimaks avasin poe ukse ja kusagil sisemuses tilises väike kelluke. Mul kulus tükk aega, enne kui silmad hämara valgusega harjusid. Ruum meenutas mulle vana raamatukogu, sest sellel oli tume puidust põrand ja ühe seina keskel kõrgus marmorsimsiga kamin, moodustades keskse mööblieseme, mille ette oli sätitud kaks nahktiibadega tooli. Nende vahel seisis madal diivanilaud, millele oli kuhjatud kõrge raamatuvirn.
Kummardusin, et üks raamat lahti lüüa, ning kui olin seda teinud, paiskusid õhku koiliblikad, mis hajusid päikese valgusvihus laiali nagu tibatillukesed lumehelbed. Selja sirgu ajanud, märkasin, et ülejäänud ruumi täidab lõputu hulk tihedalt raamatuid täis topitud riiuleid.
Vaatasin rõõmsa üllatusega ringi. On naisi, kes võivad tunda samasugust rõõmu siis, kui leiavad stiilseid rõivaid pungil butiigi. Minu jaoks tähendas see tuba nirvaanat.
Astusin ühe raamaturiiuli juurde ja otsisin pilguga tuttavat autorit või pealkirja. Paljud raamatud olid võõrkeelsed. Seisatasin, et tähelepanelikumalt uurida üht teost, mis näis olevat Flauberti originaal, ning liikusin seejärel edasi, et üles otsida ingliskeelsed raamatud. Tõmbasin välja teose „Mõistus ja tunded” – ehk oligi just see Austeni romaanidest minu lemmik – ning lehitsesin raamatu koltunud lehekülgi, puudutades hästi õrnalt ajahambast puretud paberit.
Olin oma tegevusest niivõrd haaratud, et ei märganudki pikakasvulist meest, kes oli poe tagaseinas paikneva ukse lävelt mind vaatama jäänud.
Teda märgates võpatasin ehmunult ja lõin raamatu kinni, küsides endalt, kas selle avamine oli olnud „sündsusetu” – nagu ma äsja Austenist olin lugenud.
„Ah et meie oleme Austeni fännid? Mina ise olen pigem Brontë austaja.”
„Mulle meeldivad mõlemad.”
„Sellisel juhul te kindlasti teate, et Charlotte ei hinnanud Jane’i teoseid kuigi kõrgelt. Tal oli väga kahju, et ajalehtede kirjandusveergudel oldi preili Austeni … nii-öelda „pragmaatilisemat” proosat hinnates minestuse äärel. Charlotte’i romantiline süda oli kõigi jaoks otsekui peopesal. Või hoopis tema sulepea sees.”
„Tõesti?” Püüdsin selgust saada, missugune mees välja näeb, aga varjud olid liiga tugevad ega reetnud rohkem kui asjaolu, et ta on väga pikka kasvu ja kõhn, punakasblondide juustega, kannab sarvraamidega prille ja on riietatud rõivaesemesse, mis meenutab Edwardi-aegset sõjaväelase pikkkuube. Mis tema vanusesse puutus, siis võis selleks olla mistahes number kolmekümne ja viiekümne vahel.
„Jah. Aga kas te otsite midagi konkreetset?”
„Ma … tegelikult mitte.”
„Mis siis ikka, vaadake julgelt ringi. Ja kui te soovite veel midagi riiulilt alla võtta ja lugeda, siis olge hea, istuge tugitooli ja tundke end vabalt. Teate, siin pole tegelikult mitte ainult raamatupood, vaid ka raamatukogu. Mina olen arvamusel, et head kirjandust tuleb jagada. Kas te olete minuga nõus?”
„Täielikult,” nõustusin innukalt.
„Kui teil on millegi leidmiseks abi tarvis, siis lihtsalt hõigake mind. Ja kui meil mõnda raamatut parasjagu pole, siis ma olen kohustatud selle teie jaoks tellima.”
„Tänan teid.”
Nende sõnadega kadus mees läbi ukse tagaruumi, jättes mu üksi keset poodi seisma. Šveitsis ei saaks iial juhtuda midagi sellist, mõtlesin endamisi, sest ma võiksin ju iga hetk riiulist mõne raamatu näpata ja sellega jooksu pista.
Tolmusesse vaikusesse tungis ootamatult terav heli ja ma mõistsin, et heliseb minu mobiil. Häbist kange, proovisin seda kotist kätte saada ja välja lülitada, ent see ei õnnestunud enne, kui mees oli taas nähtavale ilmunud ja sõrme suule pannud.
„Ma palun väga vabandust, aga üksainus reegel meil siin siiski on. Mobiiliga rääkimine pole lubatud. Kas te saaksite väga pahaseks, kui ma paluksin teil kõnele väljas vastata?”
„Muidugi mitte. Aitäh. Head aega.”
Nägu piinlikkusest tulipunane, lahkusin poest, tundes end nagu üleannetu koolitüdruk, kes on tabatud pingi all salaja peikale sõnumi saatmiselt. Lugu oli päris irooniline, sest minu mobiilile ei helistanud eriti keegi peale Ma või CeCe. Väljas kõnniteel vaatasin ekraani ja näinud, et number on tundmatu, kuulasin kõneposti jäetud sõnumit.
„Tere, Star, Shanthi siin. Ma sain sinu numbri Marcuselt. Tahtsin lihtsalt sinuga kontakti hoida. Helista mulle, kui aega saad. Tšau, kullake!”
Miskipärast tekitas tõsiasi, et tema kõne oli sundinud mind nii vääritul moel raamatupoest lahkuma, minus põhjendamatut pahameelt. Olin sinna sisenemiseks kaua julgust kogunud ja teadsin, et tänaseks on mu vaprus otsas. Kui märkasin bussi, mis saanuks mu tagasi Batterseasse viia, läksin üle tee ja hüppasin peale.
Sa oled hale, Star, tõesti oled, tõrelesin endaga. Sa oleksid pidanud lihtsalt tagasi sisse minema. Aga ma polnud seda teinud. Ma olin isegi nautinud seda lühikest vestlust, mis minu ja selle mehe vahel oli aset leidnud, ning juba see oli iseenesest ime. Nüüd aga olin jälle bussis, mis pidi mu tühja korteri ja tühja elu juurde tagasi viima.
Koju jõudnud, põrnitsesin paljast seina ja otsustasin, et pean sinna ostma raamaturiiuli.
„Raamatuteta tuba on kui hingeta keha,” tsiteerisin endamisi.
Aga et olin pärast nii suure hulga taimede ostmist järgmise kuuni rahast lage, teadsin, et pean proovima tööd leida. Pa Salti surmajärgsetele fondidele toetumine ei parandanud midagi, kõige vähem minu eneseväärikust. Ehk oleksin pidanud juba järgmisel päeval mööda peatänavat kõndima ning baaridest ja restoranidest järele küsima, ega neil pole koristajale tööd pakkuda. Et minu suhtlemisoskus oli puudulik, ei sobinud ma päris kindlasti kusagile leti äärde kliente teenindama.
Suundusin ülakorrusele, et duši alla minna, aga märkasin, et minu kummuti alumine sahtel, kust ma olin välja võtnud kiletasku Pa Salti kirja, koordinaatide ja mõtteteraga, oli ikka veel lahti. Kohkunult võpatades ei suutnud ma kohe meenutada, kus ma kiletaskut viimati näinud olin. Jooksin allkorrusele, et see üles otsida, ning mu süda tagus sõna otseses mõttes vastu roideid nagu trumm, kui puistasin välja kogu nahast seljakoti sisu, kuid seal seda polnud. Püüdsin järele mõelda, kas see oli mul olnud käes, kui ma poodi sisenesin, ning mulle tuli meelde,