Varjuõde. Lucinda Riley

Varjuõde - Lucinda Riley


Скачать книгу
lõhe, sest liha ja kala on minu teema, ning sulle jätan köögiviljad ja magustoidu. Sa pead alustama beseest.”

      Tahtsin talle öelda, et kala on ka minu teema. Ning päris kindlasti on just see suvise lõunamenüü suurim hõrgutis. Aga selle asemel kinnitasin endale, et kaasvõistlejast etterebimise eest siin punkte ei anta – nagu Marcus oli öelnud, on selles katses kõige tähtsam tiimitöö –, ning hakkasin usinalt segama munavalgeid tuhksuhkruga.

      Kui kaks tundi hakkas läbi saama, olin rahulik ja hästi ette valmistatud, Piers aga pigistas juba mitmendat korda meeleheitlikult tuubist hanemaksavahtu, mille ta oli otsustanud viimasele minutile jätta. Heitsin pilgu tema lõhele, mis ikka veel potis podises, teades, et ta on selle liiga kauaks keema jätnud. Kui ma aga proovisin talle selle kohta midagi öelda, tõrjus ta mu kannatamatult eemale.

      „Hästi, aeg on täis. Palun lõpetage kõik oma tegevused!” hüüdis Marcus kõlaval häälel, mis köögis vastu kajas, ning ma kuulsin, kuidas teised kokad klõbinal nõud käest panid ja taldrikute juurest eemale astusid. Piers ignoreeris Marcust, lükates kiiruga lõhe taldrikule minu kartulite ja ubade kõrvale.

      Olles ülejäänud roogi võrdsel määral nii kiitnud kui ka laitnud, jäi Marcus viimaks meie ette seisma. Nagu ma olin juba arvanud, ülistas ta oma lemmikkokale silma tehes hanemaksavahu tekstuuri ja serveeringut.

      „Suurepärane, väga hea töö,” lausus ta. „Proovime nüüd lõhet.”

      Jälgisin tema nägu, kui ta sellest suutäie võttis, seejärel kulmu kortsutas ja mulle otsa vaatas.

      „See ei ole hea, sugugi mitte hea. See on kõvasti üle haudunud. Oad aga … ja kartulid,” jätkas ta mõlemaid proovides, „on imehead.” Ta naeratas veel kord Piersile ja ma pöörasin pilgu kaaskokale, oodates, et ta Marcuse eksituse ära parandaks. Piers ei vastanud mu pilgule ega lausunud midagi, kui Marcus minu valmistatud Etoni segadikku maitses.

      Tõtt-öelda nägi magustoit välja nagu õide puhkev tulp: besee moodustas midagi laevataolist, mille sisse olid ära peidetud mustasõstralikööris immutatud maasikamass ja vahukoor. Serveeringus polnud midagi lohakat ja ma teadsin, et Marcus kas armastab või vihkab seda.

      „Star,” alustas ta, kui oli lusikatäie maitsnud, „serveering on loominguline ja maitse on vapustavalt hõrk. Tubli töö!”

      Seejärel andis Marcus meile esimese koha eelroa ja ka magustoidu eest.

      Garderoobis avasin oma kapi veidi jõulisemalt kui tarvis ning võtsin välja tänavarõivad, et need koka valge rüü asemel selga tõmmata.

      „Mul on raske uskuda, et sa suutsid nii rahulikuks jääda.”

      Tõstsin pilgu, sest sõnad peegeldasid täpselt minu mõtteid. Minu ees seisis Shanthi – imetore indialanna, kes võis olla nii umbes minuvanune. Tema oli peale minu ainus kursuslane, kes ei käinud päeva lõpus koos teistega pubis õlut joomas. Ometi oli ta rühmas äärmiselt populaarne, sest temast kiirgas alati rahulikku positiivset energiat.

      „Ma nägin, kuidas Piers lõhe üle keetis. Ta seisis laua ääres otse minu kõrval. Miks sa midagi ei öelnud, kui Marcus selles sind süüdistas?”

      Kehitasin õlgu ja raputasin pead. „Vahet pole. See oli ju ainult tükike lõhet.”

      „Mina oleksin küll reageerinud. Sulle tehti ülekohut. Ja ülekohus tuleb alati heastada.”

      Teadmata, mida vastata, tõmbasin kapist käekoti välja. Teised tüdrukud olid juba valmis lahkuma, et üheskoos kursuste lõppu tähistada. Enne väljumist jätsid kõik minuga hüvasti ning viimaks olime garderoobis Shanthiga kahekesi. Botaste paelu sidudes jälgisin, kuidas ta oma pakse eebenmusti juukseid harjab ning seejärel pikkade sihvakate sõrmedega huultele tumepunast huulevärvi kannab.

      „Head aega!” laususin garderoobi ukse poole suundudes.

      „Kas sa tahaksid väikest jooki teha? Ma tean otse nurga taga üht mõnusat veinibaari. Seal on alati hästi vaikne. Ma arvan, et sulle meeldiks seal.”

      Lõin viivuks kõhklema – ma pole silmast silma vestlustega harjunud – ja tajusin seejuures näol tema pilku. „Hästi,” olin viimaks nõus. „Miks mitte?”

      Kõndisime tänavanurgani ja seadsime end veinibaari vaiksesse nurka sisse, pokaalid käes. „No nii, mõistatuslik Star.” Shanthi naeratas mulle. „Räägi, kes sa oled.”

      Kuuldes küsimust, mida olin alati kartnud, oli mul kohe vastus varuks. „Ma sündisin Šveitsis ja mul on viis õde, kõik lapsendatud, ning ma käisin Sussexi ülikoolis.”

      „Ja mida sa seal õppisid?”

      „Inglise kirjandust. Ja sina?” küsisin jutulõnga osavalt tema kätte tagasi veeretades.

      „Mina olen India perest pärit esimese põlvkonna britt. Ma töötan psühholoogina ning tegelen enamjaolt depressiivsete ja enesetapule kalduvate teismelistega. Kahjuks on nende hulk viimasel ajal kõvasti kasvanud,” ohkas Shanthi. „Eriti Londonis. Surve, mida vanemad tänapäeval oma lastele avaldavad, et neid aina uutele saavutustele kannustada, on mulle nii hästi tuttav.”

      „Miks sa siis kokanduskursustele tulid?”

      „Sellepärast, et ma armastan süüa teha! See valmistab mulle suurimat naudingut.” Ta näole ilmus lai naeratus. „Aga sina?”

      Alles nüüd mõistsin, et see naine oskab inimesed pihtima panna, ning tõmbusin veelgi sügavamale kesta sisse.

      „Ka mulle meeldib kokata.”

      „Kas sa kavatsed elukutseliseks kokaks hakata?”

      „Ei. Ma vist armastan süüa teha sellepärast, et see tuleb mul hästi välja, ehkki selline väide on veidi isekas.”

      „„Isekas”?” Shanthi puhkes naerma ja tema hääle musikaalne tämber paitas mu kõrvu. „Ma usun, et toites keha, toidame teatud mõttes ka hinge. Ja see pole sugugi isekas. Muide, kõike, mida hästi osatakse, võib vabalt nautida. Tegelikult annab see lõpp-produktile tohutult palju juurde. Kirg teeb seda alati. Räägi, Star, millised on sinu teised kired.”

      „Aiandus ja …”

      „Jah?”

      „Kirjutamine. Mulle meeldib kirjutada.”

      „Ja mulle lugeda. Rohkem kui miski muu on just see mu silmaringi avardanud ja mind valgustanud. Mul pole kunagi olnud nii palju raha, et reisida, aga raamatud viivad mind paljudesse paikadesse. Kus sa elad?”

      „Tootingis. Aga varsti kolime me Batterseasse.”

      „Ka mina elan Batterseas! Päris Queenstown Roadi lähedal. Kas sa tunned seda kanti?”

      „Ei. Ma pole Londonis kuigi kaua olnud.”

      „Oh, aga kus sa siis pärast ülikooli lõpetamist elasid?”

      „Tegelikult mitte kusagil. Ma olen palju ringi reisinud.”

      „Sul vedas,” nentis Shanthi. „Ka mina loodan enne surma rohkem maailma näha, aga tänini pole mul selleks raha jätkunud. Kuidas sina seda endale lubada said?”

      „Kõikjal, kuhu me õega pidama jäime, otsisime endale töö. Tema töötas tavaliselt baaris ja mina olin koristaja.”

      „Uskumatu, Star, sa oled klosetipoti küürimiseks liiga ilus ja andekas, aga see on sulle kasuks tulnud. Sinu jutust võib järeldada, et sa oled igavene rändur … kes ei suudagi end kusagile sisse seada.”

      „Me reisisime rohkem mu õe kui minu initsiatiivil. Mina lihtsalt järgnesin talle.”

      „Kus ta praegu on?”

      „Kodus. Me elame koos. Ta on kunstnik ja läheb järgmisel kuul Kuningliku Kunstikolledži ettevalmistuskursustele.”

      „Selge. Kas sul … kallim on?”

      „Ei.”

      „Minul samuti mitte. On sul mõni tõsisem suhe olnud?”

      „Ei.” Heitsin pilgu


Скачать книгу