Varjuõde. Lucinda Riley
keeles. Ma oli üdini prantslanna. Tema päritolu reetis lihtne, aga laitmatult korras siidpluus, sama stiilne seelik ja kuklas krunni keeratud juuksed. Nende mõlemaga suhtlemine tähendas seda, et meie, tüdrukud, kasvasime üles oskusega lülituda silmapilk ühelt keelelt teisele.
„Ma näen, et sa pole ikka veel juukseid lõiganud,” naeratas Ma minu pikale blondile tukale osutades. „Kuidas sa end tunned, chérie?” Claudia pöördus minekule ja Ma kallas mulle teed.
„Hästi.”
„Ma ju tean, et tegelikult pole see nii. Keegi meist ei tunne end hästi. Kuidas saakski meiega kõik hästi olla, kui alles hiljuti leidis aset nii kohutav sündmus?”
„Muidugi mitte,” nõustusin, kui ta mulle teetassi ulatas ning ma sellesse piima ja kolm teelusikatäit suhkrut lisasin. Õed küll narrisid mind minu kõhnuse pärast, mina aga olin maiasmokk ja armastasin magusat.
„Kuidas CeCel läheb?”
„Ta ise ütleb, et kõik on korras, aga tegelikult ma ei tea, kas see vastab tõele.”
„Lein mõjub kõigile erinevalt,” täheldas Ma. „Ja sageli toob see meie ellu muutused. Kas sa tead, et Maia lendas Brasiiliasse?”
„Jah, ta saatis mulle ja CeCele paar päeva tagasi meili. Kas sa tead, miks?”
„Ma oletan, et see on mingil moel seotud kirjaga, mille teie isa talle jättis. Aga ükskõik, mis põhjusel ta sinna lendas, mina olen rõõmus, et ta seda tegi. Kõige kohutavam oleks olnud tema otsus üksi siia jääda ja isa leinata. Ta on peitupugemiseks veel liiga noor. Lõppude lõpuks tead sina kõige paremini, kui palju reisimine silmaringi avardab.”
„Tean. Aga praegu mulle reisimisest aitab.”
„Aitab või, Star?”
Noogutasin, tajudes äkitselt oma õlgadel meie vestluse raskust. Üldjuhul oli CeCe minu kõrval ja rääkis meie mõlema eest. Ma aga püsis vait ja seetõttu tuli mul jätkata üksi.
„Ma olen piisavalt palju maailma näinud.”
„Seda kindlasti,” vastas Ma vaikse naerukihinaga. „Kas on olemas veel mõni paik, kus teie kaks pole viimase viie aasta jooksul käinud?”
„Austraalias ja Amazonase ääres.”
„Miks just need kohad?”
„CeCe kardab ämblikke.”
„Muidugi!” Ma lõi meenutades käed kokku. „Ja ometi oli mul tunne, et lapsena ei kartnud ta midagi. Kindlasti mäletad ka sina, kuidas ta alati kõige kõrgematelt kaljudelt merre hüppas.”
„Või nende otsa ronis,” lisasin.
„Ja kas sa mäletad, kuidas ta kord vee all hinge nii kaua kinni hoidis, et ma hakkasin juba kartma, et ta on uppunud?”
„Mäletan,” kinnitasin süngelt, sest mulle meenus, kuidas ta oli püüdnud ka mind ekstreemspordiga tegelema panna. See oli olnud üks asi, mille suhtes ma polnud järele andnud. Kaug-Ida reisidel oli ta tundide kaupa akvalangiga sukeldunud ning Tais ja Vietnamis peadpööritavalt kõrgete vulkaanikraatrite otsa ronida üritanud. Aga vahet polnud, kas ta viibis parasjagu allpool merepinda või kõrgel minu pea kohal, mina lebasin liikumatult liival ja lugesin raamatut.
„Ja kuidas ta alati kingi vihkas … Kui ta laps oli, pidin ma need talle vägisi jalga toppima,” lausus Ma naeratades.
„Kord viskas ta kingad järve.” Näitasin käega sileda veepinna poole. „Ma pidin teda tükk aega veenma, et ta need sealt välja tooks.”
„Ta on alati vaba hing olnud,” ohkas Ma. „Aga nii vapper … Ja kui ta oli umbes seitsmene, kuulsin ma ühel päeval teie toast kohutavat karjatust ja mul oli hirm, et CeCe on mõrvatud. Aga ei, tema kohal laes istus kahekümnesantiimise mündi suurune ämblik. Kes oleks võinud seda arvata?” Mälupilt pani Ma pead raputama.
„Veel kardab ta pimedat.”
„Huvitav, seda ma ei teadnudki.” Ma pilk tõmbus uduseks ja mul oli tunne, et olin tahtmatult seadnud kahtluse alla tema emaoskused – solvanud naist, kelle hoolde oli Pa Salt usaldanud kõik lapsendatud vastsündinud, nii et meist kasvasid Ma valvsa pilgu all suured lapsed ja seejärel noored naised, ning kes pidi olema meile in loco parentis, kui Pa mööda maailma rändas. Ma polnud minu ega mu õdedega geneetiliselt seotud. Ja ometi tähendas ta meile kõigile nii palju.
„Tal on piinlik tunnistada, et ta näeb õudusunenägusid.”
„Tähendab, sellepärast sa kolisidki tema tuppa?” küsis ta, saades pärast kõiki neid aastaid lõpuks ometi aru. „Ning küsisid minult veidi hiljem, kas te tohite ööseks tule põlema jätta?”
„Jah.”
„Mina arvasin, et kardad hoopis sina, Star. Ilmselt õpetab see meile, et isegi neid, kelle me üles oleme kasvatanud, ei tunne me nii hästi, nagu ise arvame. Räägi nüüd, kuidas sulle London meeldib.”
„Meeldib, aga me oleme seal elanud nii vähe aega. Pealegi …” ohkasin, suutmata oma masendust sõnadesse panna.
„Sa leinad,” lõpetas Ma minu eest lause. „Ja võib-olla on sul tunne, et vahet pole, kus sa praegu oled.”
„Jah, aga siia tulla ma tahtsin.”
„Ning minul, chérie, on nii hea meel, et sa siin oled, sel korral ainult minu päralt. Seda pole vist eriti tihti juhtunud?”
„Ei.”
„Kas sa soovid, et seda juhtuks sagedamini, Star?”
„Ma … jah.”
„See on asjade loomulik käik. Sina ja CeCe pole ju enam lapsed. Loomulikult ei tähenda see, et te ei tohiks teineteisele lähedaseks jääda, aga on tähtis, et teil mõlemal oleks ka oma elu. Ma olen kindel, et CeCe tunneb samamoodi.”
„Ei, Ma, ei tunne. Ta vajab mind. Ma ei saa teda üksi jätta,” pahvatasin äkitselt, sest kogu pettumus ja hirm ja … viha, mida ma tundsin iseenda ja kujunenud olukorra vastu, otsis minu seest väljapääsu. Tugevast enesevalitsusest hoolimata ei suutnud ma tagasi hoida ootamatult minu hinge sügavusest valla pääsenud valjuhäälset nuuksatust.
„Oh, chérie!” Ma tõusis ja päikese ette kerkis vari, kui ta minu ette põlvili laskus ja mu käed pihku võttis. „Ära tunne selle pärast häbi. Kõik endast välja lasta tuleb tervisele kasuks.”
Ja nii ma ka tegin. Seda on raske nimetada nutuks, sest pigem kõlasid mu häälitsused ulgumisena, kui kõik ütlemata jäänud sõnad ja minu sees luku taga olnud tunded kosena minu seest välja purskusid.
„Vabandust, vabandust …” pomisesin, kui Ma taskust paki pabertaskurätikuid välja tõmbas, et minu lakkamatult voolavaid pisaraid kuivatada. „Ma olen lihtsalt … Pa p’rst … õnnetu …”
„Muidugi oled, ja tõesõna, pole mingit põhjust andeks paluda,” kinnitas ta hellalt, mina aga tundsin end nagu auto, mille bensiinipaak on äsja täiesti tühjaks saanud. „Mind on sageli teinud murelikuks asjaolu, et sa nii palju enda sisse peidad. Seetõttu olen ma nüüd palju rõõmsam,” naeratas ta, „isegi juhul, kui sa ise seda pole. Kas ma tohin sulle teha ettepaneku, et sa lähed praegu ülakorrusele oma tuppa ja enne õhtusööki seal end veidi värskendad?”
Läksin tema kannul sisse. Majas oli säilinud see täiesti eriline lõhn, mida olin tihti püüdnud oma ajutistes kodudes taasluua – kübeke sidrunit, seedripuit, äsja ahjust tulnud koogid –, aga loomulikult kujutas see endast enamat kui originaalosakeste summat ja oli ainuomane vaid Atlantisele.
„Kas sa soovid, et ma tuleksin koos sinuga?” päris Ma, kui hakkasin trepist üles minema.
„Ei. Mul on kõik korras.”
„Hiljem räägime veel, chérie, aga kui sa mind vajad, siis tead, kust mind leida.”
Jõudsin maja kõige ülemisele korrusele, kus paiknesid meie, tüdrukute toad. Ka Ma’l oli üle koridori korter,