Varjuõde. Lucinda Riley
Seejärel vaatas ta mulle otsa ning ma sain nautida tema silmist peegelduvat uhkust ja meeleliigutust. Ta osutas väikesele kuusepuule, mida kaunistasid vanaaegsed ehted. Puu ladvas säras eredalt hõbedane täht.
„See täht oled sina,” ütles ta naeratades. „Kas sa võtad pakkumise vastu?”
„Ma … ei tea. Eks paistab, kuidas CeCel läheb.”
„Selle otsuse pead tegema sina. Mina võin öelda vaid seda, et ühel heal päeval tuleb sul ikkagi teha seda, mis on õige just sinu jaoks,” rõhutas ta.
Seejärel saime mõlemad CeCega kaks pakkumist ülikoolidesse, kuhu olime ühiselt kandideerinud, mispeale tegime eksamid ära ja jäime närviliselt tulemusi ootama.
Kaks kuud hiljem istusime koos kõigi õdedega Pa fantastilise Titaaninimelise ookeanijahi kesktekil. Olime meie pere iga-aastasel kruiisil – tol aastal seilasime Lõuna-Prantsusmaa rannikuvetes – ning hoidsime erutatult pihus meie maturité tulemustega ümbrikuid. Pa oli ümbrikud äsja välja tõmmanud kirjade kuhilast, mille kiirpaat ülepäeviti jahile tõi hoolimata sellest, kus me parasjagu merel olime, ning meile ulatanud.
„Sedasi, tüdrukud,” ütles Pa ja naeratas meie ärevil ilmet märgates, „kas te soovite avada need siin või üksi olles?”
„Oleks parem, kui see kiiremini läbi saaks,” vastas CeCe. „Tee sina enda oma esimesena lahti, Star. Ma tean juba ette, et kukkusin tõenäoliselt läbi.”
Kõigi õdede ja Pa pilgu all avasin värisevate sõrmedega ümbriku ja tõmbasin selle seest välja paberilehed.
„Mis seal on?” küsis Maia, sest tulemuste lugemine võttis päris kaua aega.
„Ma sain keskmiseks hindeks 5,4 … ja inglise keeles 6.”
Kostsid õnnitlused ja aplaus, misjärel õed haarasid mu tugevalt kaissu.
„Sinu kord, CeCe,” ütles meie noorim õde Elektra, silmis vaevumärgatav salakavalusesäde. Me kõik teadsime, et CeCe on vaeglugeja ja koolis palju vaeva näinud, samal ajal kui Elektra oleks soovi korral ära teinud ükskõik missuguse eksami, aga oli selleks liiga laisk.
„Vahet pole, mis seal kirjas on,” väitis CeCe kaitsehoiakut sisse võttes ning ma saatsin talle märgid „õnn kaasa” ja „ma armastan sind”. Ta rebis ümbriku lahti, ja kui ta pilk üle tulemuste libises, hoidis hinge kinni.
„Ma … oh Jumal küll! Ma …”
Hoidsime kõik koos hinge kinni.
„Ma sain läbi! Star, ma sain läbi! Tähendab, ma sain Sussexisse sisse ja võin seal kunstiajalugu õppida.”
„Suurepärane!” vastasin ma, teades, kui kõvasti ta oli tööd teinud, aga seejärel märkasin mulle otsa vaatava Pa näol küsivat ilmet. Sest tema teadis, kui raske valiku ees ma seisin.
„Palju õnne, kullake,” lausus Pa Salt CeCele naeratades. „Sussex on imekaunis paik ja teadagi paiknevad just seal ka Seitsme Õe kaljud.”
Hiljem istusin koos CeCega jahi ülemisel tekil ja imetlesin vapustavalt kaunist Vahemere päikeseloojangut.
„Ma saan sinust väga hästi aru, kui sa, Sia, võtad vastu Cambridge’i pakkumise ega tule koos minuga Sussexisse õppima. Selles mõttes, et ma ei tahaks sul mingil juhul tee peal ees seista. Aga …” Tema alahuul lõi värisema. „Ma ei tea, mida ma sinuta peale hakkan. Jumal teab, kuidas ma seal esseede kirjutamisega hakkama saan, kui sina mind ei aita.”
Sellel ööl jahi pardal kuulsin, kuidas CeCe end läbi une liigutas ja tasakesi oigas. Ja taipasin, et algamas on tema järjekordne luupainaja. Sel korral tundsin märgid aegsasti ära, tõusin voodist ja rahustavaid sõnu sosistades libistasin end tema kõrvale, olles samas kindel, et ei suuda teda äratada. Oigamine muutus valjemaks ja seejärel tõi ta kuuldavale tundmatuid sõnu, millest ma ei püüdnudki aru saada.
Kuidas ma saan teda maha jätta? Ta vajab mind … ja mina vajan teda …
Tookord palju aega tagasi olingi teda vajanud.
Niisiis olin Cambridge’i sinnapaika jätnud ja koos õega Sussexi pakkumise vastu võtnud. Kolm aastat kestvate õpingute kolmanda semestri keskpaigas teatas CeCe, et langeb välja.
„Sa ju mõistad mind, Sia?” päris ta. „Ma tean, kuidas maalida ja joonistada, aga ei oska ka kõige parema tahtmise juures kirjutada esseed renessansiaja kunstnikest ja nende neetult suurest hulgast madonna portreedest. Ma ei oska. Kahju küll, aga ei oska.”
Seejärel kolisime CeCega välja ühiselamutoast, kus me olime kahekesi elanud, ning rentisime räpase korteri. Mina käisin loengutes, tema aga bussiga Brightonis, kus ta töötas ettekandjana.
Järgmisel aastal olin meeleheitele lähemal kui kunagi varem, sest mind oli hakanud painama mõte unistusest, millest ma olin loobunud.
3
Pärast õhtusööki palusin Ma’l end vabandada ja läksin ülakorrusele meie magamistuppa. Võtsin seljakotist mobiili, et üle vaadata saabunud sõnumid, ning nägin nelja tekstsõnumit ja mitut vastamata kõnet – kõik olid CeCelt. Nagu lubatud, olin saatnud talle sõnumi kohe, kui lennuk oli Genfis maandunud, ning nüüd piirdusin vaid lühikese vastusega, et kõik on korras, kavatsen varakult magama minna ja helistan talle järgmisel päeval. Mobiili välja lülitanud, libistasin end sulgteki alla ja jäin vaikust kuulates liikumatult lamama. Ning mõistsin, kui harukordne on viibida üksi toas, tühjas majas, mis kunagi oli olnud lärmakas ja kus oli pulbitsenud elu. Teadsin, et sellel ööl ei ärata mind unes rääkiv CeCe. Soovi korral võisin rahulikult magada hommikuni välja.
Ja ometi pidin pärast silmade sulgemist tõsiselt pingutama, et temast mitte puudust tunda.
Järgmisel hommikul vara tõusnud, tõmbasin teksad jalga ja kapuutsiga pusa selga, võtsin kiletasku kaasa ja hiilisin kikivarvul trepist alla. Tasakesi maja eesukse lahti lükanud ja vasemale poole jäävale jalgrajale astunud, sammusin Pa Salti salajase aia poole, kiletasku, milles oli tema kiri, minu koordinaadid ja kreekakeelse mõttetera tõlge, pihku pigistatud.
Tegin aeglaselt ringi meie istutatud taimede ümber ja kontrollisin, kuidas meie hoolealustel on läinud. Juulis oleksid pidanud kõik olema üleni õites: mitmevärvilised pruudisõled, purpurpunased astrid, lillherned, mille õitekobarad sarnanesid väikeste liblikatega, ja roosid, mis olid roninud kõrgele üle tugisõrestiku ja varjasid pingi.
Taipasin, et nüüd pole peale minu kedagi, kes nende eest hoolt kannaks. Ehkki meie igivana aednik Hans oli olnud taimede „lapsehoidja” ajal, mil Pa’d ja mind polnud kohal, et ise nende eest hoolitseda, polnud ma kunagi kindel, kas ta armastab neid sama palju kui meie. Muidugi oli minust tobe pidada taimi meie lasteks. Aga nagu Pa oli mulle sageli öelnud, sarnanes nende kasvatamise protsess laste kasvatamisega.
Peatusin ja jäin imetlema meie lemmiktaime – see uhkeldas õrnade violettpunaste õitega, mis kinnitusid arvukate sügavroheliste lehtede kohal peene tüve külge.
„Selle nimi on Astrantia major,” oli Pa mulle öelnud, kui me ligi kakskümmend aastat tagasi tillukesi seemneid pottidesse külvasime. „Arvatakse, et taime nimetus tuleb sõnast „aster”, mis ladina keeles tähendab tähte. Kui see õitsema hakkab, avanevad imekaunid valgust kiirgava tähe kujulised õied. Ma pean sind hoiatama, et seda võib olla raske kasvatada, eriti arvestades asjaolu, et seemned pärinevad hoopis teisest kandist, on koos minuga juba kaua ringi rännanud ning vanad ja kuivad. Aga kui see üritus õnnestub, ei pea temaga eriti palju tegelema, sest ta vajab vaid head mulda ja veidi vett.”
Paar kuud hiljem viis Pa mu varjulisse aianurka, et istutada sinna seemnest kasvatatud taimed, mis olid imekombel idanema hakanud – pärast erilist poputamist ja lühikest perioodi külmikus, mis Pa sõnul oli hädavajalik, et seemned „šoki” abil ellu äratada.
„Nüüd peame varuma kannatust ja lootma, et uus kodu meeldib talle,” oli ta meie kätelt mulda maha pühkides öelnud.
Astrantia’l oli kulunud veel kaks aastat, enne kui ta