Varjuõde. Lucinda Riley
et seda oli raske taluda.
Keerasin end ümber ja jalutasin roosilehtlasse varjunud pingi juurde. Puitu kattis ikka veel paks kastekiht ja ma pühkisin pingi varrukaga kuivaks. Kui olin istet võtnud, valdas mind tunne, et niiskus tungib otse mu hinge.
Vaatasin kiletaskut, mille sees olid ümbrikud. Ning küsisin endalt, kas ma mitte ei eksinud, kui ignoreerisin CeCe esialgset palvet avada meie kirjad üheskoos.
Võtsin värisevate kätega Pa ümbriku välja ja rebisin sügavalt hinge tõmmates lahti. Ümbrikus oli kiri ja veel midagi, mis nägi välja nagu väike pikergune ehtekarp. Voltisin kirja lahti ja hakkasin lugema.
Mu kullakallis Star!
Miskipärast tundub minu otsus Sulle kirjutada ainuõigena, sest me mõlemad teame, et just seda suhtlemisviisi eelistad Sa kõigile teistele.
Ma hoian ikka veel armastusega alles pikki kirju, mis Sa saatsid mulle internaatkoolist ja ülikoolist. Ning seejärel arvukatelt reisidelt kõigisse nelja ilmakaarde meie maakeral.
Nagu Sa ehk nüüd juba tead, olen proovinud jätta teile kõigile piisavalt palju informatsiooni teie geneetilise päritolu kohta. Hoolimata sellest, et mulle meeldib pidada kõiki teid, tüdrukuid, oma päristütardeks ning samamoodi osakeseks minust, nagu lihased lapsed seda alati on, võib kunagi saabuda päev, mil minu käsutuses olevast informatsioonist võib teil kasu olla. Seejuures tunnistan ma endale ka seda, et kõik mu tütred ei pruugi selle teekonna alustamise vastu huvi tunda. Eriti Sina, mu kallis Star – minu tütardest ehk kõige tundlikum ja kõige keerulisema loomuga.
Selle kirja kirjutamisele kulus mul kõige rohkem aega – osaliselt seetõttu, et kirjutasin selle inglise, mitte prantsuse keeles, ning teades, et grammatikas ja kirjavahemärkide kasutamises oled Sina minust palju tugevam, palun Sul mu vead andeks anda. Aga ma olen sunnitud tunnistama ka seda, et mul on raskevõitu välja mõelda, kuidas pakkuda Sulle vaid nii paljukest informatsiooni, et see aitaks Sul alustada otsinguid, aga ei häiriks Sinu elu juhul, kui Sa otsustad oma päritolu välja uurimata jätta.
Huvitaval kombel on vihjed, mis ma sain anda Sinu õdedele, olnud enamjaolt elutud, Sinu vihje aga sisaldab otseselt sõnalise suhtlemise võimalust ning seda eelkõige seetõttu, et rada, mis viib Sinu elutee alguse juurde, on olnud aastaid varjatud ja selle leidmiseks vajad Sa teiste abi. Ka mina ise sain tõesed üksikasjad teada alles hiljuti, aga kui keegi üldse suudab selle saladuse lahendada, siis oled see Sina, minu terane Star. Sinu välkkiire mõtlemine ja sellele lisanduv hea inimloomuse tundmine – selle kunsti oled Sa omandanud aastatepikkuse vaatlemise ja eelkõige kuulamise tulemusena – on Sulle tublisti abiks juhul, kui Sa otsustad selle raja üles otsida.
Seetõttu annan ma Sulle ühe aadressi – see on kirja tagaküljele kinnitatud nimekaardil. Kui Sa otsustad sinna sõita, küsi, kas seal teatakse naist nimega Flora MacNichol.
Enne, kui ma kirja lõpetan ja Sinuga hüvasti jätan, tahaksin Sulle veel öelda, et vahel tuleb elus teha raskeid südantlõhestavaid otsuseid ning sellel hetkel võib tekkida tunne, et need teevad armastatud inimestele haiget. Nii see võibki olla, vähemalt mõnda aega. Aga tihti selgub, et muutused, mille need otsused kaasa toovad, osutuvad pikapeale ka teiste jaoks parimaks. Ning aitavad neil edasi liikuda.
Mu kallis Star, ma ei taha rohkem midagi öelda, et Sind mitte mõjutada: me mõlemad teame, millele ma praegu vihjan. Maa peal veedetud aastate jooksul olen teada saanud, et mitte miski ei saa alatiseks jääda muutumatuks – ning lootus, et miski ei muutu, on suurim viga, mille meie, inimesed, saame teha. Vahet pole, kas me muutusi ootame või mitte, aga nad tulevad, paljudel erinevatel viisidel. Ning nendega leppimine on ainus võimalus, mis tagab meile meie fantastilisel planeedil elamise rõõmu.
Kanna hoolt mitte ainult vaimustava aia eest, mille me koos rajasime, vaid ka oma aia eest, ükskõik, kus see ka ei asuks. Ja eelkõige kanna hoolt iseenda eest. Ning näita tähena iseendale valgust. On aeg seda teha.
Sind armastav isa
Pa Salt X
Vaatasin üles horisondi poole ja saatsin pilguga päikest, mis järve kohal pilve tagant välja tuli ja varjud eemale peletas. Tundsin end tuimana ja veelgi nukramana kui enne kirja avamist. Ehk oli mind vallanud ootusärevus, aga kirjas oli olnud väga vähe midagi sellist, mida ma Pa’ga poleks juba arutanud, kui ta veel elus oli. Siis, kui ma olin saanud vaadata tema heasüdamlikesse silmadesse ja tunda temaga koos aias töötades tema käe hella puudutust oma õlal.
Võtsin kirjaklambriga paberi külge kinnitatud nimekaardi kätte ja lugesin läbi sellele kirjutatud teksti.
Mulle meenus, et olin kord sõitnud bussiga läbi Kensingtoni. Seega poleks mul juhul, kui ma otsustan Arthur Morstoniga kohtuda, tarvis sõita nii kaugele, nagu oli sõitnud Maia. Seejärel võtsin ümbrikust välja tsitaadi taevasfääri mudelilt, mille mu vanim õde oli ära tõlkinud.
Tamm ja küpress ei kasva hästi teineteise varjus.
Naeratasin, sest see kirjeldas täpselt CeCed ja mind. Tema oli tugev ja tõrges, jalad tugevalt maa küljes kinni. Mina pikka kasvu, aga nagu rohututike, mida kõigutas ka kõige nõrgem tuulehoog. Tsitaat oli mulle juba tuttav. See oli pärit „Prohvetist” ja autoriks oli filosoof Khalil Gibran. Ning ma teadsin ka seda, kes kasvab – vähemalt väljastpoolt vaadates – „varjus” …
Aga ma ei osanud kuidagi välja päikese kätte astuda.
Kirja hoolikalt kokku murdnud, tõmbasin taas välja ümbriku koordinaatidega, mis Ally oli minu jaoks dešifreerinud. Ta oli kirja pannud paiga, millele need osutasid. Kõigist vihjetest hirmutas just see mind kõige enam.
Kas ma tahtsin teada, kust Pa oli mu leidnud?
Otsustasin, et veel mitte. Praegu tahtsin ma kuuluda Pa’le ja Atlantisele.
Ümbriku kiletaskusse tagasi pistnud, tõmbasin välja ehtekarbikese ja tegin selle lahti.
Karbis oli pisike must loomakujuke, võib-olla oonüksist, mis oli kinnitatud piklikule hõbealusele. Võtnud ehte karbist välja, uurisin seda lähemalt, ning looma sihvakas kuju andis selgelt mõista, et tegu on kaslasega. Pöörasin pilgu alusele ning nägin proovitemplit ja graveeritud nime.
Looma kummaski silmakoopas olid tibatillukesed merevaigutükikesed, mis mulle nõrgas hommikupäikeses silma pilgutasid.
„Kes oli sinu omanik? Ja kuidas ta on seotud minuga?” küsisin sosinal taevalaotuselt.
Pantri karpi tagasi pannud, tõusin ja läksin taevasfääri mudeli juurde. Viimasel korral, kui ma olin seda näinud, olid selle ümber saginud minu õed, kes olid püüdnud aru saada, mida mudel tähendab ja miks Pa oli otsustanud meile just sellise pärandi jätta. Vaatasin kaua selle keskosa ning uurisin kuldset kera ja hõbedasi seibe, mis seda elegantse puurina ümbritsesid. Mudel oli väga kunstipäraselt valmistatud, mandrite kontuurid neid ümbritseva seitsme ookeani seest uhkelt välja ulatumas. Tegin mudeli ümber tiiru ja märkasin algupäraseid kreekakeelseid nimesid, mis olid antud minu õdedele – Maia, Alcyone, Celaeno, Taygete Electra … ja loomulikult minu nimi: Asterope.
Mis nimi loeb? 1 Tsiteerisin Shakespeare’i Juliat, mõtiskledes – nagu palju kordi minevikus – selle üle, kas ka meie olime omaks võtnud mütoloogiliste nimekaimude isikuomadused või olid meie nimed hoopis omaks võtnud meid. Mul oli tunne, et vastupidiselt ülejäänud õdedele on minu nimekaimu kohta palju vähem teada. Olin vahel endalt isegi küsinud, kas mitte see pole pannud mind arvama, et olen oma õdede hulgas nähtamatu.
Maia – kaunitar, Ally – juht, CeCe – pragmaatik, Tiggy – hoolitseja, Elektra – tulesäde … ning lõpuks mina. Tõenäoliselt olin mina rahusobitaja.
Kui vaikimine tähendab seda, et valitseb rahu, siis võib-olla olengi ma selline. Ning juhul, kui lapsevanem annab lapsele kohe peale sündi kindla nime, siis hoolimata sellest, milline see laps sisimas
William Shakespeare „Romeo ja Julia”, tõlkinud Georg Meri. –