Varjuõde. Lucinda Riley
oma voodi taga oleva seina ise.
Pärast seda, kui CeCe oli end terveks päevaks meie ühisesse tuppa lukustanud, ilmus ta vahetult enne südaööd klaasistunud silmadega taas nähtavale.
„Nüüd võid sa seda näha,” ütles ta mind sisse juhatades.
Põrnitsesin seina, värvide vitaalsusest jahmunud: erksavärvilist kesköösinist tausta ilmestasid heledamad punaka varjundiga helesinised laigud, keskel aga leegitses fantastiliselt ere kuldne täheparv. Nende kuju tundus mulle kohe tuttavana – CeCe oli maalinud Plejaadide seitset õde … meid.
Kui mu pilk oli pildiga harjunud, mõistsin, et kõik tähed moodustuvad tillukestest täpsetest punktikestest, justkui oleksid väikesed aatomid ühinenud ja tervikule elu andnud.
Tajusin siis selja taga õe kohalolekut ja tundsin õlal tema ebalevat hingeõhku.
„CeCe, see on hämmastav! Uskumatu, ausalt! Kuidas sa selle peale tulid?”
„Ei tulnudki. Ma lihtsalt …” – ta kehitas õlgu – „… teadsin, mida teha.”
Seejärel olin pikki tunde oma voodist seina silmitsenud ja leidnud pidevalt väikesi detaile, mida ma varem polnud märganud.
Aga ehkki nii mina kui ka kõik ülejäänud õed ja Pa olid teda ülevoolavalt kiitnud, polnud ta hiljem samas stiilis enam midagi maalinud.
„Ah, see oli midagi sellist, mis mulle lihtsalt korraks pähe tuli. Ma olen juba edasi liikunud,” oli ta öelnud.
Olgugi et möödunud oli kaksteist aastat, arvasin seinamaali praegu silmitsedes ikka veel, et see on kõige rikkalikuma kujutlusvõimega maalitud imekaunis kunstiteos, mille CeCe on kunagi loonud.
Märganud, et mu reisikott on juba lahti pakitud ja vähesed rõivad kenasti kokkuvoldituna toolile asetatud, istusin voodile, aga tundsin end järsku ebamugavalt. Selles toas polnud peaaegu mitte midagi minulikku. Ja selles polnud mul süüdistada kedagi peale iseenda.
Astusin riidekummuti juurde, tõmbasin alumise sahtli lahti ja võtsin välja vana plekist küpsisekarbi, mille olin kui oma kõige hinnalisema aarde alles hoidnud. Uuesti voodile istunud, asetasin selle põlvedele, avasin kaane ja tõmbasin välja ümbriku. Seitsmeteistkümne plekkkarbis veedetud aasta järel tundus see mu sõrmede vahel kuiva ja ometi siledana. Ümbriku sisu välja libistanud, jäin vaatama rasket pärgamendist paberilehekest, mille küljes oli ikka veel kuivatatud lill.
Näed siis, mu kullakallis Star, meil õnnestus see siiski suureks kasvatada.
Pa X
Mu sõrmed liikusid üle õrnade kroonlehtede – need olid õhkõhukesed, aga peitsid endas isegi praegu ähmast mälestust erksast violettpunasest värvitoonist, mis oli kaunistanud meie esmakordselt õitsema läinud taime aias, mida olin koolivaheaegadel aidanud Pa’l rajada.
See oli tähendanud varakult tõusmist, tükk aega enne seda, kui ärkas CeCe. Tema oli raske unega, eriti pärast õudusunenägusid – mis saabusid tavaliselt kella kahe ja nelja vahel –, ning ta isegi ei märganud minu puudumist. Pa ootas mind juba aias, näol ilme, justkui oleks ta tunde ärkvel olnud, ja võib-olla oligi see nii. Mina olin veel unine, aga ootasin alati elevusega, mida ta tahab mulle näidata.
Mõnikord oli tal pihus vaid paar seemet, teistel kordadel õrn taimeistik, mille ta oli järjekordselt reisilt kaasa toonud. Me istusime roosilehtlas pingile ja uurisime tema hiigelsuurt igivana botaanikaentsüklopeediat, mille lehti ta oma tugevate pruunide kätega keeras senikaua, kuni olime leidnud aarde päritolu. Kui olime läbi lugenud, missugune on taime loomulik kasvukoht ja mis talle meeldib või ei meeldi, otsisime aias üles kõige sobivama koha ja otsustasime üheskoos, kuhu see istutada.
Nüüd taipasin, et tegelikult oli ettepaneku teinud tema ja mina olin lihtsalt nõustunud. Aga tookord ei tekkinud mul kordagi sellist tunnet. Ta oli pannud mind uskuma, et minu arvamus on oluline.
Meenutasin sageli piiblist pärit tähendamissõna, mida ta mulle kord ümber jutustas, kui me koos tööd tegime: iga elusolendi eest tuleb sünnist saati hellusega hoolitseda. Kui järjekindel olla, kasvab see pikapeale tugevaks ja jääb ellu paljudeks aastateks.
„Loomulikult oleme meie, inimesed, täpselt samasugused nagu seemned,” oli Pa naeratades öelnud, kui mina oma laste kastekannuga askeldasin ja tema magusalõhnalist turvast kätelt maha raputas. „Päikese ja vihma … ja armastusega on meil olemas kõik, mida vajame.”
Ja meie aias lõi tõepoolest kõik õitsele, ning nendel erilistel Pa’ga aias veedetud hommikutel õppisin temalt kannatlikkuse kunsti. Kui ma vahel paar päeva hiljem samasse paika tagasi pöördusin, soovides näha, kas meie taim on juba kasvama hakanud, ent ei märganud mingeid muutusi või oli taim hoopis pruunikaks tõmbunud ja näis närtsinuna, küsisin Pa’lt, miks see ei taha idaneda.
„Pea meeles, Star,” lausus ta sellistel puhkudel mu nägu oma parkunud peopesade vahele võttes, „et kõik, millel on püsiv väärtus, vajab küpsemiseks aega. Ja kui see lõpuks õide puhkeb, oled sa rõõmus, et vastu pidasid.”
Igatahes homme tõusen vara ja lähen taas meie aeda, mõtlesin plekkkarpi sulgedes.
Sellel õhtul einestasin koos Ma’ga terrassil küünaldega valgustatud laua ääres. Claudia oli valmistanud meile imemaitsva lambaribi, lisandiks glasuuritud miniporgandid ja värske spargelkapsas, mis pärines meie köögiviljaaiast. Mida rohkem ma kokakunsti olemust mõistma hakkasin, seda paremini sain aru, kui andekas ta sellel alal on.
Kui meil kõht täis sai, pöördus Ma minu poole. „Kas sa oled juba otsustanud, kuhu sa pikemaks ajaks pidama jääd?”
„CeCel on Londonis kunstikursus pooleli.”
„Ma tean, aga ma küsin, mis on kavas sinul, Star.”
„Ta ostab peagi korteri, kust avaneb vaade Thamesi jõele. Järgmisel kuul kolime sisse.”
„Või sedasi. Kas see korter meeldib sulle?”
„See on väga … suur.”
„Ma ei küsinud seda.”
„Ma võin seal elada küll, Ma. Tegelikult on see paik täiesti fantastiline,” lisasin, tundes end süüdlasena, et nii napisõnaline olin.
„Ja sina käid kokanduskursustel, samal ajal kui CeCe tegeleb kunstiga?”
„Seda küll.”
„Kui sa noorem olid, arvasin, et sinust võiks saada kirjanik,” ütles ta. „Lõppude lõpuks omandasid sa ju akadeemilise kraadi inglise kirjanduses.”
„Lugeda ma tõesti armastan.”
„Star, sa alahindad ennast. Ma mäletan praeguseni lugusid, mis sa lapsena kirjutasid. Mõnikord luges Pa neid mulle ette.”
„Luges või?” Mõte täitis mu uhkusega.
„Jah. Ning ära unusta, et sulle pakuti kohta Cambridge’i ülikoolis, aga sa ei võtnud seda vastu.”
„Ei võtnud jah.” Tajusin ka ise, et mu hääletoon on järsk. See oli sündmus, mida mul isegi nüüd, üheksa aastat hiljem, oli valus meenutada …
„Ega sul pole midagi selle vastu, kui ma proovin Cambridge’i sisse saada, Cee?” olin õelt küsinud. „Minu õpetajad arvavad, et ma peaksin seda tegema.”
„Muidugi mitte, Sia. Sa oled nii tark ja ma olen kindel, et sa saad sisse! Ma vaatan ka ise Inglismaa ülikoolides veidi ringi, ehkki ma kahtlen, kas mind kusagile vastu võetakse. Sa ju tead, milline puupea ma olen. Kui ma sisse ei saa, tulen sinuga lihtsalt kaasa ja otsin endale töö baarileti taga või midagi taolist,” oli ta õlakehitusega jätkanud. „Mul ükstaspuha. Kõige tähtsam on kokku jääda, on ju nii?”
Tookord olin olnud täiesti kindel, et nii see on. Kodus ja internaatkoolis, kus teised tüdrukud olid meie lähedust tajunud ja meid rahule jätnud, tähendasime teineteisele kõike. Seetõttu valisime välja ülikoolid, mis pakkusid vähemalt nimetuse põhjal akadeemilist kraadi meie mõlema lemmikainetes, ning see tähendas,