Varjuõde. Lucinda Riley
Saada mulle mõnikord sõnum ja anna teada, kuidas sul läheb. Ja kui sul on tarvis kellegagi rääkida, siis ma olen alati sinu jaoks olemas.”
„Ma teen seda. Head aega!”
Eemaldusin kiirel sammul. Ma ei tundnud end suhetest rääkides mugavalt. Mitte kellegagi.
„Lõpuks ometi!”
CeCe seisis, käed puusas, meie korteri kitsas esikus. „Kus, kirevase päralt, sa ometi olid, Sia?”
„Ma käisin ühe sõbraga korraks baarist läbi,” vastasin temast möödudes, et vannituppa minna, ning panin ukse kähku oma selja taga kinni.
„Sa oleksid võinud mulle öelda. Ma valmistasin sulle midagi maitsvat, et sinu kursuse lõppu tähistada. Aga nüüd pole sellel vist enam õiget maitset.”
CeCe tegi süüa haruharva, kui üldse kunagi. Nendel paaril korral, kui mind polnud läheduses, et teda toita, oli ta tellinud kiirtoitu. „Vabandust. Ma ei teadnud. Ma olen sekundi pärast väljas.”
Kuulasin läbi ukse, kuidas ta minema marssis. Käed puhtaks pesnud, lükkasin tuka silme eest kõrvale ja lasin põlved veidi konksu, et end peeglist paremini näha.
„Miski peab muutuma,” ütlesin oma peegelpildile.
5
Augustis oli London justkui kummituslinn. Need, kes said seda endale lubada, olid hüljanud temperamentse Inglismaa kliima, mis näis pendeldavat lämbe ja pilvise ning päikesepaistelise ja vihmase vahel. „Tõeline” London magas ja ootas oma elanikke võõramaistelt randadelt tagasi, et taastada tavaline ärielu.
Ka mina tundsin end miskipärast loiuna. Pa Salti surma järgsetel päevadel ei saanud ma öösiti und, nüüd aga ei suutnud end hommikuti kuidagi voodist välja ajada. CeCe, vastupidi, oli pidevalt täis tegutsemistahet, nõudes, et ma läheksin koos temaga uue korteri jaoks välja valima kindlat liiki külmikut või ideaalseid seinaplaate pliidi kohale.
Ühel lämbel laupäeval, kui oleksin meelsamini jäänud voodisse raamatut lugema, sundis ta mind tõusma ja lohistas mu bussile, mis viis meid ühe antiigiäri juurde, sest ta oli veendunud, et armun seal müüdavasse mööblisse.
„Olemegi kohal,” lausus ta aknast välja vaadates ja helistas bussikella, andes märku, et soovime järgmises peatuses väljuda. „Pood kannab majanumbrit 159, järelikult peab see olema kusagil siin kandis.”
Astusime bussist maha ja ma ahmisin õhku, sest juba teist korda paari viimase nädala jooksul leidsin end Arthur Morston Booksi uksest vaid paari meetri kauguselt. CeCe pööras vasemale, suundudes kõrvalmajas paikneva poe poole, aga mina jäin temast veidi maha ning piilusin korraks aknast sisse. Ruum oli täis vanu raamatuid, just selliseid, millesarnaste ostmiseks ma lootsin tulevikus raha leida ja mis minu unistustes kaunistasid mu raamaturiiuleid mõlemal pool kujuteldavat kaminat.
„Tule kiiremini, Sia, kell on juba veerand neli. Ma ei tea, kui vara nad siin laupäeviti uksed sulgevad.”
Sisenesin tema kannul poodi, kus oli hulgaliselt idamaist mööblit – tulipunaseid peitsitud ja lakitud laudu, musta värvi puhvetkappe, mille ustele olid maalitud õrnad liblikad, ja muretult naeratavaid kuldseid Buddha kujukesi.
„Kas need asjad ei pane sind soovima, et oleksime reisides ostnud neid terve konteineritäie?” kergitas CeCe kulme, kui oli heitnud pilgu ühele hinnasildile, ning moodustas seejärel kätega märgi „palju raha”. „Me peame leidma paiga, kust neid odavamalt soetada,” lisas ta.
Ta juhtis mu poest välja, ja olles tähelepanelikult tutvunud väljapanekutega samal tänaval paiknevate teiste veidrate vanakraamipoodide vaateakendel, suundusime bussipeatusse tagasi. Bussi oodates polnud meil midagi teha ja nii me siis põrnitsesime üle tee asuvat Arthur Morston Books raamatupoodi. Minu õde Tiggy oleks mulle öelnud, et see oli saatus. Mina ise arvasin, et tegu oli väga kummalise kokkusattumusega.
Nädal aega hiljem, kui CeCe oli läinud uude korterisse kontrollima, kui kaugele plaatijad oma tööga on jõudnud, sest pidime juba paari päeva pärast sisse kolima, läksin nurgapealsesse poodi, et osta pool liitrit piima. Leti ääres vahetusraha oodates langes mu pilk pealkirjale Timesi parempoolses alaservas.
Mu süda jättis löögi vahele – teadsin, et minu õde Ally seilab parajasti Fastneti regatil ja jahi nimi oli hirmuäratavalt tuttav. Pealkirja all oli küll üheainsa mehe foto, aga see ei vähendanud minu ärevust. Ostsin ajalehe ja lugesin koduteel artikli diagonaalis närviliselt läbi. Lõpuni jõudnud, tõin kuuldavale kergendusohke, sest tundus, et rohkem inimohvreid vähemalt seni pole. Aga ilm näis olevat seal kohutav ja kolm neljandiku jahtidest olid sunnitud regati katkestama.
Saatsin sedamaid CeCele sõnumi, ja kui olin korteris tagasi, lugesin artikli põhjalikult veel kord läbi. Ehkki mu vanem õde oli olnud aastaid elukutseline purjetaja, polnud mõte võimalusest, et ta võiks mõnel regatil surma saada, mulle eales kordagi pähe tulnud. Ally juures oli kõik nii … elujõuline. Ta elas oma elu absoluutse kartmatusega, mida mina võisin vaid imetleda ja kadestada.
Kirjutasin talle lühikese sõnumi teatades, et olen õnnetusest lugenud, ning palusin tal otsekohe endaga ühendust võtta. Just siis, kui vajutasin „saada” klahvi, hakkas mu mobiil helisema ja ma nägin, et CeCe helistab.
„Tead, Sia, ma rääkisin äsja Ma’ga. Ta ise helistas mulle. Ally võistles Fastneti regatil ja …”
„Ma tean, ma lugesin hetk tagasi seda uudist ajalehest. Taevas hoidku, Cee, ma loodan, et Allyga on kõik korras.”
„Ma ütles, et talle helistati ja kinnitati, et Allyga on kõik hästi. Tõenäoliselt katkestas nende jaht regati.”
„Jumal tänatud! Vaene vaene Ally, kaotas niisugusel viisil oma meeskonnakaaslase.”
„Jube lugu. Aga ma olen varsti kodus. Uus köök näeb fantastiline välja. Ma olen kindel, et sa armud sellesse ära.”
„Kindlasti.”
„Ah jaa, meie voodid ja lai voodi külaliste magamistuppa on samuti kohal. Viimaks ometi hakkab asi ilmet võtma. Ma ei suuda ära oodata päeva, mil me sisse kolime. Nägemiseni!”
CeCe lõpetas kõne ja ma imetlesin tema oskust lülituda praktilistele asjadele ümber vahetult pärast halbu uudiseid, ehkki teadsin, et just see aitab tal nendega toime tulla. Mõtisklesin selle üle, kas ma peaksin üles näitama vaprust ja ütlema CeCele, et nii auväärses eas, nagu seda on kakskümmend seitse eluaastat, peaksime ehk kumbki juba omaenda magamistoa sisse seadma, mitte tuba jagama. Kui meile tulevad külalised, oleks mul lihtne paariks päevaks tema tuppa kolida. Ühes toas elamine näis eriti naeruväärsena nüüd, mil meil oli vaba tuba olemas.
Ühel heal päeval tuleb sul ikkagi teha seda, mis on õige just sinu jaoks …
Seda küll, aga nagu ikka, polnud see päev veel saabunud.
Kui ma mõni päev hiljem kolimiseks valmistudes oma väheseid asju pakkisin, helistas mulle Ma.
„Star?”
„Jah? Kas kõik on korras? Kas Ally on terve? Ta pole mu sõnumitele vastanud,” kurtsin talle. „Kas sina oled temaga rääkinud?”
„Ei, aga ma tean, et tema ei saanud viga. Ma rääkisin ohvri emaga. Ilmselt oled sa juba lehest lugenud, et see mees oli Ally jahi kipper. Ta ema on nii armas naine …” Kuulsin, et Ma huulilt pääses lendu ohe. „Tõenäoliselt jättis see mees oma emale minu numbri, et mind oleks võimalik kätte saada juhul, kui temaga peaks midagi juhtuma. Tema ema sõnul võis tal olla mingisugune eelaimus.”
„Sa tahad öelda, et ta tundis oma surma ette?”
„Jah … Tead, Ally oli temaga salaja kihlunud. Selle mehe nimi oli Theo.”
Seedisin vaikides kuuldud uudist.
„Minu arust aimas Theo ette, et Ally võib olla suures šokis ega suuda meiega ise ühendust võtta,” jätkas