Sadama ja silmapiiri vahel. Maailma merede ajalugu. Michael North

      EESSÕNA

      EESTIKEELSELE VÄLJAANDELE

      Tunnen suurt heameelt, et lisaks „Läänemere ajaloole” (Michael North. Läänemere ajalugu. Kaubandus ja kultuurid. Tallinn: Varrak, 2015. Tlk Tea Vassiljeva) ilmub nüüd eesti keeles ka mu uus raamat „Sadama ja silmapiiri vahel. Maailma merede ajalugu”. Selle merede ajaloo avaldas 2016. aastal C. H. Becki kirjastus Münchenis.

      Olen Varrakule väga tänulik, et eestikeelne väljaanne sai teoks nii lühikese ajaga. Kui raamatut on eesti keeles sama hea lugeda kui saksa keeles, siis on see tõlkija Katrin Kaugveri teene ja ma tänan teda südamest meeldiva koostöö eest. Mul on hea meel, et Tartu kolleeg Anti Selart toetas nii tõlget kui ka mitmeid teisi Greifswaldi projekte.

      Sellisel kujul on raamat ka „vanade Rootsi” ülikoolide – Greifswaldi, Lundi ja Tartu – rahvusvahelise doktoriõppe programmi „Baltic Borderlands. Shifting Boundaries of Mind and Culture in the Borderlands of the Baltic Sea Region” raames toimunud koostöö tulemus.

      Raamatu algtõukeks oli tegelemine Läänemerega. Üsna kiiresti sai selgeks, et Läänemeri on seotud teiste maailma meredega. Kaubandus ja meresõit Läänemere ruumis viisid Hansa Liidu, hollandlased ja inglased välja teistele meredele. Nii said hollandlased oma paremaid laevu ja monopoli Läänemere-kaubanduses kasutada selleks, et hoogustada kaubandust Lõuna-Euroopaga 16. sajandil, mil seal valitses näljahäda. Nii avasid nad endale lisaks Põhjamerele ka Vahemere ning sealtkaudu Atlandi ja India ookeani. Ilma Läänemere-äärsete laevaehitusmaterjalideta poleks hollandlaste ja inglaste laevasõit maailma meredel võimalikuks osutunud. Eesti lugejale pakub erilist huvi tõsiasi, et Eestist pärit Venemaa mereväeohvitserid Adam Johann von Krusenstern ja Otto von Kotzebue tegid Vene laevadel „Nadežda” (1803) ja „Rurik” (1815) esimesed Venemaa ümbermaailmareisid ning ühendasid Venemaa Läänemere-provintsid sel moel kaubanduse ja karusloomaküttide tugipunktidega Vaikse ookeani kallastel.

      Seetõttu pühendan oma raamatu Eesti sõpradele ja kolleegidele.

      SISSEJUHATUS

      Where are your monuments, your battles, martyrs?

      Where is your tribal memory? Sirs,

      in that grey vault. The sea. The sea

      has locked them up. The sea is History.1 2

      Luuletuses „The Sea is History” [Meri on ajalugu] seab Kariibi luuletaja Derek Walcott mere ajaloo keskpunkti. Meri varjab ja hoiab alal mälestusi, mis lebavad koos meremeeste, orjade, kalurite ja varandustega merepõhjas, kuni inimesed need uuesti päevavalgele toovad. Ajaloolase südameasjaks on need mälestused ellu äratada. Niisiis kujutab meri endast ajaloolase jaoks nii ülesannet kui ka väljakutset.3

      Kolm neljandikku Maa pinnast on kaetud vee või meredega. Seetõttu oleks asjakohasem nimetada maakera vee- või merekeraks.4 Paljud teadusharud – just ajaloolised distsipliinid – on mere taasavastanud: teadusloolased tegelevad navigatsiooniteadusega ehk selle pika teekonnaga, mis viis välja pikkus- ja laiuskraadide määramiseni.5 Kirjandusteadlased arutlevad mere kontseptsiooni ja representatsiooni üle.6 Sotsiaalajaloolased võtavad vaatluse alla sadamatöölised, meremehed ja piraadid7, majandusloolased aga pühenduvad üleilmsele kaubandusele ja meresõidule. Ja lõpuks keskkonnaajalugu tegeleb merede, tsunamide ja selliste ökoloogiliste muutustega nagu saastumine ja soojenemine. Tänu suurenenud huvile globaalajaloo vastu on meredest ja ookeanidest saanud omaette teema ja tekkimas on uus teadus meredest (new thalassology).8

      Kunsti, kirjanduse ja filosoofia vahendusel paistab meri meile teises valguses. Lääneeuroopalikes kujutlustes merest on ikka veel ülekaalus pilt eemalepeletavast metsikusest, õudusest ja irratsionaalsusest9, maailma teistes piirkondades, näiteks Vaikse ookeani või Kagu-Aasia saarte ühiskondades tajutakse merd samas usaldusväärse loodusjõuna. 10

      Meri esitab inimesele väljakutseid mitmel eri moel. Vee võimas jõud nõuab kohanemist ja järelemõtlemist nii neilt, kes merest elatuvad, kui ka neilt, keda mere loomus vapustab. Mere ääres elamine, merest elatumine ja merega koos elamine loob hulgaliselt kujutlusi ja kogemusi, mille uurimine võib kaasa tuua vaatenurga muutumise mere ja maa omavahelistele suhetele.

      Sel taustal käsitleb käesolev raamat mere erinevaid rolle ajaloos.11 Esmajoones peame silmas materiaalsete ja mittemateriaalsete hüvede vahetamist üle mere ning inimrühmade rännet. Mered on inimesi ühteaegu nii lahutanud kui ka ühendanud; inimesi, kes ise meresid ei ületanud, tabasid temaga kokkupuutumise tagajärjed. Niisamuti kujundas ja mõjutas merega silmitsi seismine inimühiskondi. Juba iidsetest aegadest on meri pakkunud inimesele ressursse enda ülalpidamiseks, sõltumata sellest, kas need ressursid lebasid merepõhjas, ujusid vees või liikusid laevade kujul mööda merd. Seetõttu üritasid riigid meresid oma valdusse saada, nõudes endale rikkusi ja läbipääsuteid, hoolitsedes samas ka merede turvalisuse eest.

      Vastavalt sellele omistavad inimesed ja ühiskonnad merele erinevaid rolle: meri kui elu alus, kui transpordivahend, kui lahinguväli, kui igatsuste ja mälestuste paik.12 See, kuidas merd ühiskonnas ja kunstis tajutakse, kujutatakse ja konstrueeritakse, on samuti üks käesoleva raamatu teemadest.

      Mereuurimist mõjutab siiani Fernand Braudeli nägemus merest raamatus „La Méditerranée et le monde méditerranéen a l’époque de Philippe II”13 [Vahemeri ja Vahemere-maailm Felipe II valitsusajal], milles on esmakordselt kujutatud üht mereregiooni selle loomulikes tingimustes läbi sajandite kui tervikut, kus inimene on looduse meelevalda jäetud. Braudelist inspireerituna on mitmed ajaloolased konstrueerinud Vahemere mudeli järgi14 teisi meresid, kuid tõdenud aja jooksul, et Atlandi15 või Vaikse ookeani puhul pole võimalik ega mõttekas vastavaid paradigmasid kasutada.16 Pealegi jätab vaatenurk, mis käsitab merd suletud süsteemina, tähelepanuta nii globaalsel kui ka regionaalsel tasemel sidemed. Võrgustikud, mis kujunevad välja ühel merel, on alati kaasa toonud ka ühenduse teiste meredega. Nii tekivad uued globaalse ajaloo perspektiivid.

      Järgin siin John Parryt, kes märkis oma raamatus „The Discovery of the Sea” [Mere avastamine] juba 1974. aastal: „Kõik maailma mered on üks. Sest