Sadama ja silmapiiri vahel. Maailma merede ajalugu. Michael North
kirjutatakse maailma merede ajalugu, siis – nagu maailmaajaloo puhulgi – on tegemist seoste ja võrdlustega.18 Huvi keskmes seisavad ühtviisi nii inimesed, kes need seosed lõid, kui ka hüved ja ideed, mis liikusid laevadega ühest maailma otsast teise. Tolle teistsuguse vaatenurga eelis seisneb selles, et me ei vaatle merd mitte üksnes mereäärsete naaberrahvaste rahvuslikust vaatevinklist, vaid heidame pilgu ka merede ühendatusele.
I
MERE AVASTAMINE
„Päeva kuus veel hiljemgi sõid minu kaaslased kallid Päikese veiseid neid, üha võttes kaunimaid karjast. Kui aga seitsmenda päeva jo tõi Zeus pilvesid kuhjav, siis jäi vaikseks tuul, mis seni oli metsikult mölland. Ruttu me läksime laeva ja laiule laineile jälle sõitsime, sättides masti ja heisates helkiva purje. Kuid niipea kui saar maha jäi, muud maad aga mingit paistnud ei kuskilt poolt, vett voogavat ainult ja taevast, äkki tõi mustava pilve Kronion välkudeheitja laeva me kaareka kohale. Ja mustaks muutusid veedki. Sai vähe aega veel ainult siis joosta me laev. Seal järsku tormas ta peale jo ulgudes Lääs maruhoogudes hirmsais. Iilingu raev rebis raksudes köied, mis hoiavad masti kummaltki poolt. Taha prantsatas mast. Puri köitega paiskus laeva põhja, täis vett. Aga kukkudes mast tabas hooga ahtril tüürijat, vastu ta pead. Puruks tükkideks murdus pealuu sel ning pardalt ta äkitselt sukeldus vette nii nagu pärlipüüdja. Ja hing kohe lahkus ta luudest. Raevukalt raksatas Zeus-isa kõu ning välk rabas laeva. Keerlema laineil see lõi, kohe haaratud taevasest leegist. Tõusis väävline suits. Ning vette jo paiskusid sõbrad. Õõnsa laeva me ümber nad lainetel kiikusid ringi kui merikaarnad. Ja nii ära võttis Zeus kodutee neilt.”1920.
Mere ja meresõidu ohtlikkuse varaseima teadvustamise eest võlgneb maailmakirjandus tänu Homerosele ja tema kangelasele Odysseusele. Too meri, Vahemeri, avastati aga siiski mõned aastatuhanded varem (9. kuni 8. aastatuhandel eKr), kui Väike-Aasiast saabunud kütid, korilased ja talupojad asustasid Küprose ja Kreeta saare.
Siit jõudsid talupojad ka Mandri-Kreekasse, ennekõike Tessaaliasse. Intensiivse merekaubanduse seisukohalt jäid need pidepunktid siiski napiks, kui jätta kõrvale Mílose saare obsidiaantööriistad ja ehetena populaarsed karbid.21
1. Algus: foiniiklased ja kreeklased
Omavahelise läbikäimise elavnemist võib täheldada teisel aastatuhandel eKr, kui inimesed kas vabatahtlikult või vangidena reisisid Vahemere (idapoolse) ranniku ja saarte vahet ning kaupu veeti edasi-tagasi. Sellised valitsuskeskused nagu Avaris (Tall adh-Dhi’bah) ehk „Veneetsia Niiluse ääres”, Ugarit nüüdses Süürias ja Knossos Kreetal ergutasid kauplemist suurte vahemaade taha. Nii leiti 1982. aastal avastatud pronksiaegse Uluburuni laeva pardalt lisaks vasele ja tsingile, Egiptusest pärit klaasile ja arvukatele väärisasjadele ka Läänemere merevaiku, mille maagilisse mõjusse Vahemere ääres usuti.22
Tähtsat osa vahendamises mängisid Küklaadide elanikud, kes oma kanuudel aerutades lõid ühenduse teiste saarte ja maismaaga. Üheks uuenduseks oli – meile pitseritelt tuntud – sügavamale asetatud kiiliga purjelaev, mis suutis kiiremini suurte kauguste taha liikuda ja rohkem lasti peale võtta. Kuidas üks selline laev laineid lõikab, seda kirjeldab Homeros oma „Odüsseias”:
„Ent Telemachos tööle vaid virgutas sõpru ja käskis
korda ka sättida taglas. Jo nood seda meeleldi täitsid.
Lükkasid männise masti nad püsti ja keskmise ristpuu
pessa ta kinnitid ning tugiköitega käilasse köitsid;
siis üles tõmbasid valge ka purje nad nööridel nahkseil.
Tuul seda paisutas purje ja laksudes tuiskasid lained
käilnina tõttava teelt, kui ta purpurvoogudel sõitis.
Liugles nii oma teed must laev mere laksuvail laineil.” 23
Uued laevad ergutasid meresõitu ja kaubandust pikka aega, niisamuti sadamate rajamine. Teisel Kristuse-eelsel aastatuhandel võis nende tegevuste keskpunktiks esialgu olla – oma kuulsusrikka kuninga järgi nime saanud – Minose Kreeta, mis asus soodsalt Egeuse, Anatoolia ja Egiptuse vahel. Tema rannikule kerkisid sellised paleeasulad nagu Knossos, Mália ja Faistós, mis hävisid aga maavärinas 1700. aasta paiku eKr. Knossos ehitati uuesti üles ja rajati hulgaliselt uusi sadamalinnu. Arheoloogiliselt tõendatud kaubavalikusse kuulus vask praeguselt Lõuna-Venemaalt, lasuurkivi Kesk-Aasiast, hõbe Atikalt ning kuld ja vandel Egiptusest. Kaubad veeti laevadega traditsioonilisi teid pidi Anatooliasse või Egiptusesse ja seejärel Kreetale. Kreeta andis vastu villaseid kangaid, veini, oliiviõli, eeterlikke õlisid ning ravimtaimi ja puitu, mida nõudsid egiptlased.
Laevakujutis Akrotiri läänehoonel Thíral (Küklaadid), 2. aastatuhande keskpaiku eKr
Lääne- ja idapoolse Vahemere ristumispunktiks oli Mükeene paleelinn Peloponnesosel. Siit pääses kergelt Árgose lahele ja Kreetale; samuti võis siit üle Kórinthose lahe Aadria merre ning üle Saroni lahe Egeuse merre jõuda. Seetõttu leiame Mükeene keraamikat nii läänest kui idast. Maalitud keraamika kõrval vedasid mükeenelased välja relvi ja tõid relvade vastu sisse vaske ja tsinki, relvatooraine pronksi koostisosi. Vask tuli Atikalt, tsink veeti Pürenee poolsaarelt kohale Mükeene sõjalaevadega.24
Mükeenega on seotud ka „Iliase” ja „Odüsseia” kangelased, kes võisid kiidelda sellega, et olid kogu tollase teadaoleva maailma läbi reisinud. Nii suurustleb Menelaos pärast naasmist võidukalt Trooja piiramiselt:
„Olen palju ma kannatanud, rännates ringi, kaheksandal aastal […] koju jõudes. Olnud Foiniikias, Küprosel ma ja Egiptuses kauges, Siidonis käind, etiooplaste maal, erembide juures, rännanud Liibüas […].”25
Ajalooliselt olid kreeklaste kui mererahva eelkäijateks aga foiniiklased (kr k phoinikes), keda Homeros nende ärivaimu pärast põlgas. Oma nime said nad purpurilt, mida saadi Vahemere idaosas elunevailt purpurtigudelt ja millega nad kauplesid. Foiniikias, mille suurus vastas ligikaudu tänapäeva Liibanonile, oli terve rida kaubanduskeskusi, näiteks Ugarit põhjas (hävitati u 1190. a eKr), Jubayl ja Siidon (Şaydā). Purpuri kõrval valitses nõudmine ka kohaliku seedri järele, mida vajasid põhiliselt egiptlased oma laevade ehitamiseks. Nii on ühes Moskvas säilitatavas papüüruses juttu preester Wenamunist, kes saadeti 1075. aasta paiku eKr Amuni templist Teebas (Ülem-Egiptus) reisile, et ta hangiks seedripuitu jumal Amuni laeva tarvis.
Tema jutustus ja teised Egiptuse allikad heidavad valgust kaubandusele Jubaylis ning kaupadele, millega tasuti seedripuidu eest: kuld- ja hõbenõud, linased riided, papüüruserullid, lehmanahad, köied, läätsed ja kala. Ühest teisest Foiniikia keskusest, Tyrósest, koloniseeriti Küpros, mis pakkus huvi ennekõike vasevarude tõttu. Foiniiklaste kaubanduse järgmised tugipunktid asusid Sitsiilias, Sardiinias ja Põhja-Aafrikas, kus uueks keskuseks pidi saama Kartaago.26
Umbes 800. a eKr tungisid foiniiklased läbi Gibraltari väina Atlandi ookeani ja rajasid ühel Atlandi rannikuäärsel saarel Cádizi (Gadir) asunduse. Sealt laienesid foiniiklaste asulad piki rannikut ida suunas, kaubanduse kõrval olid nende elatusallikateks ka põllumajandus ja kalandus. Kohati konkureerisid nad etruskidega, kes vedasid oma keskusest Kesk-Itaalias laevadega veini praegusele Lõuna-Prantsusmaale.
Gibraltari väinast lõuna pool asustasid foiniiklased Lääne-Aafrika rannikut, kuhu neid meelitasid vandel, jaanalinnumunad, eksootilised loomad ja orjad. Need kaubaplatsid lülitati hiljem Kartaago võrgustikku.27
Foiniiklaste
P. O’Brien, Historiographical Traditions and Modern Imperatives for the Restoration of Global History. – Journal of Global History 1 (2006), 3–39, siin 4; C. A. Bayly, The Birth of the Modern World 1780–1914. Global Connections and Comparisons, Oxford 2004; J. Osterhammel, Die Verwandlung der Welt. Eine Geschichte des 19. Jahrhunderts, München 22013, 13–21. Võrdle ka: W. Reinhard (Hg.), Geschichte der Welt. Weltreiche und Weltmeere, 1350–1750, München 2014; M. Berg (Ed.), Writing the History of the Global. Challenges for the 21st Century, Oxford 2013.
Homeros tsiteeritud W. Schadewaldti tõlke järgi, Homer. Die Odyssee, Reinbek 312003, 221 jj.; Homer, Od., 12, 395–430.
Homeros. Odüsseia. Kreeka keelest tlk August Annist. Tallinn, 2006. (
B. W. Cunliffe, Europe between the Oceans. 9000 BC–AD 1000, New Haven 2011, 94–99.
C. Broodbank, The Making of the Middle Sea. A History of the Mediterranean from the Beginning to the Emergence of the Classical World, London 2013, 373–402, 431–444.
Homer, Od., 2, 415–434; Schadewaldt, Homer, 36.
Cunliffe, Europe between the Oceans, 185–202; E. Stein-Hölkeskamp, Das archaische Griechenland. Die Stadt und das Meer, München 2015, 27jj.
Homer, Od., 4, 75–85; Schadewaldt, Homer, 58.
Cunliffe, Europe between the Oceans, 240–243; Broodbank, The Making, 445–455.
Cunliffe, Europe between the Oceans, 289–300.