Sadama ja silmapiiri vahel. Maailma merede ajalugu. Michael North
või reintegratsioon
Cyprian Broodbank on oma raamatus „The Making of the Middle Sea” [Vahemere loomine] pakkunud tõendeid pikaajalise lõimumisprotsessi kohta Vahemeres, mis kulmineerus 2. sajandil eKr sellega, et ühised asjad, kombetalitused ja identiteedid levisid suurte vahemaade taha. Kõige silmanähtavam on see eliidi puhul, kelle seas Egeuse stiilis seinamaalingud, elevandiluust nikerdused ja kaunistatud kuld- ja hõbekausid levisid niisamuti nagu rituaalid, kultused ja kultusepaigad, mille poole kulgesid arvukad elanikerühmad. 600. a paiku eKr võis kõikjal kohata ühiseid kombetalitusi, vaateviise, maitseid, lõhnu ja kõlasid, samuti sarnast avaliku elu korraldust, sõjapidamist, omavahelist läbikäimist ja jumalate austamist.58
Tollest arvatavast lõimumisest lähtudes täheldab David Abulafia Rooma riigi transformatsiooni ja desintegratsiooni hiljemalt alates 400. a pKr. Ta peab selle eest vastutavaks ühelt poolt kristlust, mis pidi end maksma panema iidsete jumalate kultuse ja judaismi kõrval, enne kui ta 4. sajandi lõpul riigireligiooniks sai. Teisalt muutis rahvaste ränne, eriti vandaalide retked Hispaania kaudu Põhja-Aafrikasse ja sealt Vahemere põhjapiirkonda, põhjalikult Rooma rolli.
Edaspidi võttis Rooma rolli üle Konstantinoopol, mis oli algselt, 7. sajandil eKr, asutatud kreeka kolooniana. Elanikud selles riigis, mille ajaloolased hiljem Bütsantsiks nimetasid, ütlesid enda kohta romaioi (roomlased). Vanast Roomast erines too riik selle poolest, et toetus hellenistlikule traditsioonile, mida järgiti Egeuse, Musta mere ja idapoolse Vahemere keskustes. Teine erinevus seisnes selles, et Konstantinoopol, mis asus impeeriumi piiri ääres, pidi end alatasa kaitsma stepist tulevate rünnakute eest. Bütsantsi riik kontrollis Bosporuse väina ja Musta mere regiooni, samuti idapoolset Vahemerd ning tema sära kreeka kristluse keskusena kiirgas kaugele slaavlaste aladele nii põhjas kui ka läänes.59
Lääne-Frangi riigi tekkimisega 9. sajandi keskpaigas tuli juurde veel üks stabiilne kristlik võimublokk. Bütsantsi ja Lääne-Frangi riik kas reintegreerisid või rekonfigureerisid vastavalt kas Vahemere või tema rolli. Kui Vahemere idaosa ja Musta mere ühendasid viikingid (varjaagid) Põhja- ja Läänemerega Bütsantsi ja Vene jõgede kaudu, siis Vahemere lääneosa oli Rhône’i delta ja Prantsusmaa jõgedesüsteemi kaudu ühendatud Atlandi ookeani ja Põhjamerega. Lõunas oli Aadria meri ühenduseks Frangi ja Bütsantsi riigiga, vahenduskeskuseks tõusis Veneetsia ja teised Itaalia sadamad lõid kontakte muslimi maailmaga.60
II
PÕHJAMERI – LÄÄNEMERI – MUST MERI
„Meie ja me isad oleme sel toredal maal elanud peaaegu 350 aastat ja mitte iial varem pole Britanniat tabanud säherdune vägivallategu, nagu me nüüd ühe paganliku rahva poolt kogeme, ja me pole osanud mõeldagi, et see võiks tulla merelt. Püha Cuthberti kirik on määritud Jumala preestrite verega ja röövitud on kogu selle vara; Britannia kõige austustväärivam paik on paganate saagiks langenud.” 61
1. Viikingid
Pärast antiikaega olid viikingid ehk põhjamehed ühenduslüliks Põhjamere, Läänemere ja Musta mere vahel; nad tungisid ka Atlandi ookeani põhjaossa. Esimest korda kohtab neid 8. sajandi lõpu ajalooallikates, kus kirjeldatakse kallaletunge kloostritele Briti saartel ja Loire’i suudmes. Nii kurdab Karl Suure õukonnas tegutsev õpetlane Alcuin ühes kirjas Lindisfarne’i kuningale Northumbria Æthelfrithile sealse kloostri rüüstamise üle (793).
Viikingite ootamatu esilekerkimise kohta on erinevaid seletusi. Lisaks kasvava rahvastiku survele ja maapuudusele, mis sundisid inimesi merele minema, mainitakse ka noorte meeste võitlushimu ja iha kerge saagi järele. Hõimujuhi (pealiku) positsioon tuli ikka ja jälle kätte võidelda. See võitlus tähendas mitte ainult sõjalist õnne ja kuulsust, vaid ka kaaskonna loomist, keda edukas väejuht sai enda külge köita üksnes pidevalt sõjasaagiga palka makstes.
Tasuvaks sihtmärgiks osutus frankide maa, mis hoolimata Pippin III ja Karl Suure jõupingutustest polnud ise veel seesmiselt kindel, rääkimata üldisest kaitsest. Viikingite eeliseks olid laevad ja nautikateadmised, mida nad silmapaistval hulgal omasid. Nad kas seilasid või sõudsid oma avamerekõlblike laevadega üle Põhja- ja Läänemere. Navigeerimisel orienteerusid nad päikese ja tähtede, samuti hoovuste ja merevee värvuse järgi. Suuremate ja väiksemate laevadega tungisid viikingid mööda jõgesid sisemaale, kus ükski sadam polnud nende eest kaitstud.62
Nad lõikasid kasu friiside kaubanduse laienemisest Põhjamere rannikule, mille rikkusi oli kerge ammutada. Tänu Dorestadile Reini suudmes ja Domburgile Walchereni poolsaarel olid tekkinud kaubanduskeskused, kus friisi talupojad-kaupmehed ei tegelnud laevasõiduga enam mitte kui kõrvaltööga, vaid elasidki eranditult kaubandusest ja käsitööst. Friisid kauplesid frankidega, anglosaksidega ja skandinaavlastega, sõites nii piki Põhjamere kui ka Atlandi ookeani rannikut, samuti mööda Reini jõge Kölnini, Mainzini ja Wormsini välja. Üheks friiside kaubaks olid orjad, kelle nad Briti saartelt ning Läänemere ruumist Verduni kaudu Lõuna-Euroopasse ja Vahemere regiooni müüsid. Nii on olemas tõendid ühe friisi kaupmehe kohta, kes hankis Londonis orja, kelle ta arvatavasti Dorestadist mööda Maasi jõge üles Verduni – tähtsaim orjaturg – viis ning sealt edasi lõuna poole. Kas sealt või otse Vahemere ruumist hankisid friisid idamaiseid kaupu, mille nad kaugemal põhjas edasi müüsid.63
Üle Läänemere ulatus friisi kaubandus Hedeby ja Birkani, kus olevat 11. sajandil olnud isegi üks friisi gild.64 Tiheda kaubavahetuse märgiks on (anglo)friisi sceatta-mündid, mis levisid kuni Skandinaaviani välja.65 830. ja 840. aastatel ründasid viikingid järjepidevalt Dorestadi. See ahvatles Frangi riiki, kelle kuningad püüdsid ühest küljest kaitsta oma kloostreid ja kaubaplatse, teisalt siduda viikingite valitsejaid endaga, toetades mõnda neist võitluses oma rivaalide vastu.Vallutajad haarasid võimu mitte ainult Skandinaavias, vaid ka Põhjamere saartel. Eriti Taani kuningad, kes olid allutanud endale pealikke ja väiksemaid kuningaid Jüütimaal, hoidsid naabersaari ning samuti Läänemere ja Põhjamere vahelist väila algul oma kontrolli all. Põhjas laiendasid nad oma mõjuala Vikenini Oslo fjordi lähikonnas ja La Manche’i rannikuni lõunas. Inglismaa vallutamine oli siis juba selle loogiline jätk. 9. sajandi keskpaiku hõivasid taanlased Inglismaa idapoolse osa ja Yorkist sai Taani viikingikuningate keskus. Nad esitasid väljakutse norralastele Iirimaal, kus norralased, niisamuti nagu Orkneyl, Shetlandil ja Hebriididel, olid kanda kinnitanud. Sellegipoolest püsis Taani poolt ähvardav oht Frangi riigile. Riigi kaheks jagamisel 843. aastal kannatas esmajoones Lääne-Frangi riik viikingite rünnakute all, kui nad kas purjetasid või sõudsid mööda jõgesid üles ja säästsid Pariisi 845. aastal üksnes 7000 naelast hõbedast koosneva tribuudi eest. Alles 870. aasta paiku hakkasid kaitse- ja kindlustusabinõud üha enam edu tooma.
Järgnevalt kandus viikingite tegevus jõulisemalt Briti saartele, kus anglosaksi kuningatel oli ajutiselt õnnestunud Taani võim endalt maha raputada. Alles 10. ja 11. sajandi vahetusel taastasid Svend Harkhabe ja Knud Suur Taani ülemvõimu norralaste ja anglosakside üle, kes pidid Taanile edaspidi maksma väärismetallis aastamaksu. See nõndanimetatud danegeld, millel olid eelkäijad Friisimaal ja Lääne-Frangi riigis kehtestatud maksetena, tõusis aastatel 991–1040 kaheksa osamakse käigus, mis moodustasid lõpuks summa 248 647 naela hõbedat, ümberarvestatult ligi 60 miljonit penni.66
Uusi võimalusi laieneda ja rikkusi kokku kuhjata pakkusid idapoolsed maad ja Läänemere ruum. Juba 8. sajandil oli tollest regioonist pärit karusnahk lääne turgudel ihaldatud kaubaks. Järgneval ajajärgul hakati ida ressursse süstemaatiliselt kasutusele võtma. Selle taga olid eelkõige Rootsi svealased, keda slaavi allikates nimetatakse kas russideks või varjaagideks. Varjaagid lõid oma asundusi Staraja Ladogas – umbes 15 km kaugusel Volhovi jõe suubumiskohast Ladogasse –, Ilmjärve ääres ja Dnepri
Broodbank, The Making, 604 jj.
Abulafia, The Great Sea, 213 jj, 226–238.
Cunliffe, Europe between the Oceans, 472 jj.
Alcuini Epistolae Nr. 16. – E. Dümmler (Hg.), MGH Epp. 4, Berlin 1895.
Hea ülevaate erinevatest viikingite ekspansioonija võimupiirkondadest annab P. Sawyer (Ed.), The Oxford Illustrated History of the Vikings, Oxford / New York 1997.
A. Verhulst, Der frühmittelalterliche Handel der Niederlande und der Friesenhandel. – K. Düwel / H. Jankuhn (Hgg.), Untersuchungen zu Handel und Verkehr der vor und frühgeschichtlichen Zeit, Bd. 3: Der Handel des frühen Mittelalters. Bericht über die Kolloquien der Kommission für die Altertumskunde Mittelund Nordeuropas in den Jahren 1980 bis 1983, Göttingen 1985, 381–391, siin 385 jj.
Vt friisi gildi kohta Birkas O. Mörke, Die Geschwistermeere. Eine Geschichte des Nordund Ostseeraums, Stuttgart 2015, 54.
D. Adamczyk, Friesen, Wikinger, Araber. Die Ostseewelt zwischen Dorestad und Samarkand ca. 700–1100. – A. Komlosy / H.-H. Nolte / I. Sooman (Hgg.), Ostsee 700–2000. Gesellschaft – Wirtschaft – Kultur, Wien 2008, 32–48.
G. Hatz, Danegeld. – M. North (Hg.), Von Aktie bis Zoll. Ein historisches Lexikon des Geldes, München 1995, 78.