Sadama ja silmapiiri vahel. Maailma merede ajalugu. Michael North
pühapaiku. Ka Iveria põliselanike haudades leidub foiniikia päritolu kujukesi, mis lubab teha järeldusi samasuguste praktikate või usuliste vaadete leviku kohta kohaliku eliidi seas.28 Vastastikustest mõjudest eluviisile räägivad lisaks ka kaunistustega metallist jooginõud, mis olid valmistatud mitmesugustes „foiniikia” töökodades, olgu siis Kreetal, Anatoolias või Iverias.29
Lisaks vahendasid foiniiklased „varajaste kreeklaste” kontakte Vahemere ruumi, mis päädisid hauapanustega. Ka tähestiku, milleta poleks Homerosel olnud võimalik vanu lugusid ja laule kirja panna, arendasid välja foiniiklased ja kreeklased kohandasid selle endale sobivaks.30
Peaaegu samaaegselt, 8. sajandi keskpaiku eKr hakkasid kreeklased tungima Vahemere ruumi läänepoolsesse ossa. Tollele kolonisatsioonile võlgnevad oma kreeka nime mitmed linnad, näiteks Ampurias (Emporion), Marseille (Massalía), Nice (Níkaia), Antibes (Antipolis), Napoli (Neapolis), Reggio (Rhegion), Siracusa (Syrakoúsai), Taormina (Tauromenion) ja Palermo (Panormos).
Eelkõige Sitsiilia ja Lõuna-Itaalia asustati erakordselt tihedalt, mistõttu seda kutsuti Suur-Kreekaks (Magna Graecia). Sisserändajad tõid kaasa nii poliitilised institutsioonid kui ka oma jumalad ning vastavad kultused. Üks esimesi ja pealekauba arheoloogiliselt väga hästi läbi uuritud asundusi oli Pithekoussai Ischia saarel, kus olid ahvatlevad rauamaagi leiukohad. Umbes 700. a eKr oli seal 4000 elanikku, kes olid pärit Etruuriast, Sardiiniast, Foiniikiast, Põhja-Aafrikast ja Kreeka emamaalt.31
Lõpuks ajas metallide otsing kreeklased ka Musta mere lõunakaldale. Arvatavasti jõudsid nad peagi välja Euraasia steppide suurte jõgedeni. Musta mere regioonis meelitasid kalad ja laevaehituspuit ning peale selle väiksem rahvastiku tihedus.
Sõiduga Musta merre ületati mentaalne piir, mille taha jäid amatsoonid ja Hades. Krimmis elasid taurid, kes olid Iphigenia Artemisele ohvriks toonud, ja idas Kaukasuse jalamil lebas Prometheus kalju külge aheldatuna, kuni Herakles ta päästis. Need olid eelkõige Joonia mere ranniku linnriigid, mis Milet’ järgi lõikasid kasu kaubandusest (teravili, metallid, kala) Musta mere piirkonnas ja kontrollisid läbisõitu Dardanellidest ning Bosporusest. Sinopi koloonia lõunarannikul, Dioskurias Kaukasuse jalamil praeguse Suhhumi lähistel, Pantikapaion (praegune Kertš) Aasovi mere sissesõidul ja Olbia Bugi jõe suudmes avasid kaubandusele tagamaa. 5. sajandil eKr laienesid kreeka asundused Sokratese sõnul nagu „sipelgad või konnad tiigi ümber”, purjelaevad sõitsid piki rannikut ja kanuud mööda jõgesid. Seejuures oli Musta mere äärsetel kolooniatel tähtis koht Kreeka majanduses. Soodsa tuulega võis laev üheksa päevaga seilata Aasovi merest Rhodose saareni Egeuse meres ja varustada eluks vajaliku teraviljaga nii Joonia linnu kui ka Kreeka maismaad – kui Sparta just Dardanelle ei blokeerinud. Ka kala oli rikkalikult saada ja seda konserveeriti kohaliku soolaga. Musta mere soolatud kala peeti Roomas 1. sajandil eKr delikatessiks. Peale selle hinnati Musta mere äärseid eksootilisi linde-loomi, näiteks faasanit, keda veeti Kreekasse ja Itaaliasse ning keda seal aretati.32
2. Talassokraatiad: Ateena, Aleksandria, Kartaago ja Rooma
Thalassokratia on kreeka keeles merevõim. Selle all ei mõisteta mitte „lihtsalt” võimu merel, vaid omaette riigi rajamist, mis üle mere laiali puistatud alad meresõidu kaudu kokku liidab, luues sel moel ühe kindla valitsetava ruumi. Ehkki Thukydides ei tarvitanud seda sõna, pidas ta silmas legendaarset kuningas Minost ja tema Kreetalt juhitud riiki, kuhu ateenlased pidid legendi järgi korrapäraselt andamiks saatma seitse poissi ja tüdrukut, kes heideti Minotauruse lõugade ette. Mittekirjanduslikus mõttes talassokraatia oli muidugi Pärsia sõdadest esile kerkinud Ateena, kus huvid merel ja maismaal käisid käsikäes. Nii laiendasid ateenlased oma maavaldusi 5. sajandil eKr, vallutades maa Euboias ja kasutades seda toiduainete hankimiseks. Peale selle andis võim Egeuse saarte üle Ateena kodanikele ja ametiisikutele võimaluse teha karjääri halduse alal või omandada täiendavaid maavaldusi. Mõnda aega üritasid ateenlased tagajärjetult oma võimusesse saada isegi Siracusat ja Sitsiiliat.33
Kaart 1: Kreeklaste väljaränne
Ateena liidusüsteem, nõndanimetatud Ateena Mereliit viitab samuti poliitika ja sõjapidamise organiseerituse olulisele tähendusele merel. Mereliit oli tagajärjeks Pärsia sõdadele, mis algasid Lüüdia kuningriigi vallutamisega Väike-Aasias. Tolles ettevõtmises sai Pärsia sõjalaevastik operatsioonidel Vahemeres toetuda Foiniikia meremeestele ja laevadele. Kui Joonia linnad mässama hakkasid, tõi see taas kaasa Pärsia sissetungi. Ülestõus suruti kiirelt maha ja see lõppes Mileetose tuhaks põletamisega (493 eKr). Järgnesid karistusretked Kreeka maismaale, ent Pärsia sõjalaevastiku maabumine ja ühe väikesearvulise sõjaväe retk Marathoni löödi üllataval kombel tagasi. Pärsia truppide järgmine sissetung 480. a eKr suudeti Termopüülide all peatada vaid üürikeseks ajaks. Ent nüüd tõi poliitik Themistoklese propageeritud mereväe mobiliseerimine kaasa esimese edu. Ateenlased võitsid Pärsia laevastikku Salamise saare lähedal ja veel ühel korral 479. a eKr Mykale neeme juures. Otsustava löögi andjaiks olid Ateena sõjalaevad, nii et pärslased taandusid pikaks ajaks. Ateena ihkas endale kuulsust ja asutas Ateena Mereliidu kui kaitseliidu, et püsivalt turvata Kreeka linnu ja saari Egeuse meres. Liidukaaslased maksid kindlat liikmemaksu – sõudjatele tuli ju ometi maksta – ja peale selle osalesid nad ühises laevastikus otseselt sõjalaevade ja meremeestega. Väiksemad saared ja linnad, kes ei olnud võimelised vahetult osalema, võisid seda kompenseerida rahaliste maksetega. Ateena hoidis juhirolli enda käes ja kasutas seda, et distsiplineerida liidukaaslasi ja ehitada üles mereriik. Oluline punkt seejuures oli majanduslik ühtlustamine. See saavutati münte, mõõte ja kaaluühikuid Ateena mündialuse järgi standardiseerides. Nii tekkis suletud majandusruum, kust aga mõni linn või saar ikka ja jälle välja üritas pääseda. Kui Thásose saar liidust lahkus, kutsuti ta mereblokaadiga aastail 465–463 eKr taas korrale.
Ateena suutis oma merevõimu säilitada ka veel Peloponnesose sõja ajal, ehkki maismaal alistusid ateenlased oma põhivaenlastele, spartalastele. Neutraalsed saared nagu Mílos kisti niimoodi sõtta ja liideti ateenlaste poolt sunniviisiliselt Mereliiduga. Pärast Ateena alistumist Lysandrose juhitud spartalaste sõjalaevastikule Dardanellides Aigospotamoi jõe suudmes järgnes Ateena talassokraatiale Sparta oma.34 Aastal 377 eKr tegi Ateena uuesti katse mereliidu abil oma merevõimu taastada. Liidukaaslaste vastu ilmutati küll suuremat partnerlust, ent arvukate linnade väljaastumisi ei suudetud siiski ära hoida.35
Vahepeal oli poliitiline ja majanduslik maakaart idapoolses Vahemeres Makedoonia esiletõusu tõttu märgatavalt muutunud. Makedoonia laienemine kuningas Philippos II ja tema poja Aleksandri ajal ei peatunud Musta mere ääres, vaid seadis sihiks pärslaste riigi vallutamise ja ulatus India ookeani rannikuni. Kui Aleksander oli maitsi Induseni jõudnud, lasi ta ehitada laevastiku, mis viis osa väeüksusi Aleksandri usaldusaluse Nearchose juhtimisel mööda Induse jõge allavoolu ja seejärel üle Araabia mere, Pärsia lahe ja Tigrise jõge pidi üles.
Pärast Aleksandri surma 323. a eKr lagunes tema valitsusala osariikideks, nii nagu Seleukiidide oma Pärsias ja Ptolemaioste oma Egiptuses. Aleksandri usaldusalune Ptolemaios oli Egiptusest teinud iseseisva riigi. Valitsev kiht olid kreeklased, sõjavägi makedoonlased. Kreeka kultuur oma hellenistlikul kujul osutus ligitõmbavaks kõigile rahvastele, kütkestades Egiptuse, Süüria, Kartaago, Etruuria ja Pürenee poolsaare elanikke samavõrd kui juudi rahvast. Nii sümboliseerib „seitsmenda maailmaimena” tuntud Aleksandria Pharos ühtlasi ka Ptolemaioste linna rolli „Vahemere-kultuuri tuletornina”.36
Aleksandria majandusliku ja kultuurilise ülevõimu aluseks oli kaubandus Vahemeres, tähtsateks kaubanduspartneriteks olid seejuures Kartaago läänes ja Rhodos idas. Rhodos, mille sadam koos kolossiga37 kujutas endast veel üht maailmaimet, oli pärast
C. Bonnet, Melqart. Cultes et mythes de l’Héracles tyrien en Méditerranée, Leuven 1988.
Broodbank, The Making, 517.
W. Schuller, Das Erste Europa 1000 v. Chr.–500 n. Chr., Stuttgart 2004, 44.
Schuller, Europa, 53 jj.; Stein-Hölkeskamp, Griechenland, 104.
King, The Black Sea, 25–33.
D. Abulafia, Thalassocracies. – P. Horden / S. Kinoshita (Ed.), A Companion to Mediterranean History, Chichester, West Sussex 2014, 139–153.
W. Schuller, Die Herrschaft der Athener im Ersten Attischen Seebund, Berlin / New York 1974; Schuller, Europa, 65–76.
M. Dreher, Hegemon und Symmachoi. Untersuchungen zum Zweiten Athenischen Seebund, Berlin / New York 1995.
D. Abulafia, The Great Sea. A Human History of the Mediterranean, London 2011, 152.
Päikesejumal Heliose 37 m kõrgune harkisjalgne pronkskuju, mis paiknes Rhodose sadamasuus. (