Sadama ja silmapiiri vahel. Maailma merede ajalugu. Michael North

      Võimalik, et kas hilisemate konfliktide tagajärjel põliselanikega või siis sisetülide tõttu tuli gröönlastel laagritest loobuda. Ehkki tundub ebatõenäoline, et gröönlased sõitsid nii kaugele lõunasse, nagu saagad väidavad, seilasid nad siiski korrapäraselt Labradori vahet, et hankida sealt puitu, nagu me tänu ühele Islandi kroonikale teame 1347. aasta kohta.77

      Andmeid meresõitude ja ajutiste asunduste kohta Põhja-Ameerikas paistab kinnitavat L’Anse aux Meadowsi asunduse jäänuste avastamine 1960. aastatel. Anne ja Helge Ingstad samastasid seda paika kohe Leifri Vínlandiga, kuigi vaevalt tekitas see trööstitu koht assotsiatsioone veini ja viinamarjadega.78 Pigem võis tegu olla laagrikohaga, kus pärast Gröönimaalt tulekut koguti jõudu järgmiste sõitude tarvis, või siis peatuspaigaga laevade parandamiseks ja ehk ka proviandi hankimiseks. Üks sealt leitud nõel on sarnane teiste samasugustega Dublinist, Islandilt ja Taanist. See lubab oletada, et mõned L’Anse aux Meadowsi külastajad olid pärit Islandilt. Üks kedervars osutab naissoost külastajatele L’Anse aux Meadowsis. Ehkki arheoloogid ei suuda püsivat viikingite asundust tõendada, paistavad saagade teated ja L’Anse aux Meadowsi asunduse leiud toetavat lühiajalisi katseid, millest küll mõne aja pärast – võib-olla seetõttu, et põliselanikud juba kasutasid maad – taas loobuti. Tagasitulnud oleksid siis kiidelnud oma seiklustega maal, kus voolab vein, ning need lood oleksid saagadega edasi kandunud.79

      Näib, et eluolud Gröönimaal olid sedavõrd muutunud, et hilisel keskajal kahanes seal asustus ning 14. ja 15. sajandi vältel suri elanikkond täielikult välja, ilma et olnuks mingeidki märke katkust või muudest haigustest – nagu Norras või teistes maades. Niisiis pidid põhjused olema mujal. Kuna Gröönimaa skandinaavlastest asustajad elatusid veisekasvatusest, jahist ja kalapüügist ning pidid kogu oma vilja sisse vedama, tundub elanikkonna kadumises süüdi olevat kaubanduse katkemine ja isolatsioon emamaast, samuti agraarse elukorralduse kokkuvarisemine kliima halvenemise tagajärjel.80

      2. Kaubateed

      Meresõitjad ja kaupmehed kujundasid välja Põhja- ja Läänemere kaubandusruumi ning andsid sellele struktuuri, rajades paljurahvuselisi kaubaplatse. Kõik naaberrahvad selles ruumis said, ehk küll erinevates funktsioonides, kaugkaubandusest osa. Nii tegutsesid slaavlased, kuralased, semgalid ja eestlased, aga samuti liivlased piraatidena ja kaupmeestena ning olid nagu viikingidki haaratud kaubavahetusse, mis toimus muslimi maailma ning Lääne- ja Põhjamere vahel. Läänemere ääres Samlandi rannikul elavad preislased pakkusid peamiselt merevaiku, igal pool ihaldatud kaupa. Selles äris teenisid peale preislaste ka Põhjamere friisid ja anglosaksid, samuti araabia ja juudi kaupmehed, kes – nagu Ibrāhīm ibn Ja’qūb – andsid sellest ka teada.

      Jõudsalt arenevate kaubaplatside hulka kuulusid viikingite valitsetav Hedeby Schlei lahe ääres – Põhja- ja Läänemere kaubanduse ristumispunkt –, Rerik Wismari lahe ääres, Wolin Oderi suudmes, Truso Wisła deltas, samuti Birka Mälareni järve ääres, Ojamaa saar ning Staraja Ladoga Venemaal, mis oli Läänemere ja Musta mere vahelise kaubanduse ühenduskohaks. Nende kõrval oli hulk väiksemaid, sageli üksnes ajutiselt käigusolevaid peatuskohti, mille olemasolu saab veel üksnes arheoloogiliselt tõendada, nagu näiteks Menzlin Peene ääres või Ralswiek Rügenil. Menzlini puhul näiteks dokumenteerivad laevamatuste vormis matmiskombed lisaks slaavi põliselanikele ka skandinaavlaste kohalolu ja seega isegi väiksemate kohtade paljurahvuselisust.

      Hedeby kaubaplats kitsa Schlei lahe ääres paistis silma väljavenitatud asustusalaga, mis koosnes avatud kodahoonetest, randumissildade ja palissaadiga sadamast ning maa poolt tulevate rünnakute vastu rajatud poolringikujulisest kindlustusvallist. Kauplemine toimus – nagu teisteski paikades – randumissildadel, mida tõendavad arheoloogilised väikeleiud nagu mündid ja kaaluvihid. Hedeby käsitöölised töötlesid sisseveetud tooraineid ja pooltooteid ümber. Kaubanduse ulatus oli tohutu: kangad tulid Friisimaalt, keraamika, klaas, relvad Reinimaalt; veskikivid Eifeli lavamaalt veeti ilmselt kohale laevaga Dorestadist, elavhõbe ja tina jõudsid Schlei lahte arvatavasti kas Pürenee poolsaarelt või Inglismaalt. Skandinaaviast tuli steatiit, savikilt ja raud, merevaik seevastu pärines idapoolsest Läänemere ruumist. Niisama mitmekesine oli elanikkonna etniline koosseis, milles matmistavade järgi otsustades oli friise, saksimaalasi, slaavlasi ja rootslasi ning ülekaalukalt taanlasi.81 Samaväärne positsioon kaupade liikumisel Lääne-Euroopast üle Läänemere Ladoga-äärsetele kaubaplatsidele ja sealt Volga-bulgaarlaste juurde ning muslimi maailma oli Birkal Mälareni järve ääres, kus üks kuninglik võimukandja kandis hoolt selle eest, et põliselanikest käsitööliste ja välismaiste kaupmeeste seas valitseks kord. Käsitöölised valmistasid kaupu kaugkaubandusele, aga ka lähimale ümbruskonnale, mistõttu Birkat võib käsitada varajase linnakeskusena. Igatahes kannatas ta Taani viikingite rünnakute all. Birka rolli ida-lääne kaubanduses võttis 1000. aasta paiku üle Ojamaa saar, mille talupojad-kaupmehed ei asunud elama mitte Venemaale nagu svealased või varjaagid, vaid kauplesid hooajati ja naasid alati oma saarele. Siia kuhjasid nad oma kogutud hõberaha, ligikaudu veerandi kogu Läänemere ruumis ja Venemaal ringlevast hõbedast, mis oli üha suuremal määral pärit Lääne-Euroopast, eriti saksa mündikodadest.