Pool kollast päikest. Chimamanda Ngozi Adichie

      Originaali tiitel:

      Chimamanda Ngozi Adichie

      Half of a Yellow Sun

      Fourth Estate

      2006

      Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Leena Tomasberg

      Kujundanud Maris Kaskmann

      Copyright © 2006, Chimamanda Ngozi Adichie

      All rights reserved

      © Tõlge eesti keelde, kommentaarid ja järelsõna. Triinu Pakk, 2018

      ISBN 978-9985-3-4303-6

      ISBN 978-9985-3-4405-7 (epub)

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2018

      www.varrak.ee

      www. facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda OÜ Greif

      Minu vanaisad, keda ma kunagi tundma ei õppinud,

      Nwoye David Adichie ja Aro-Nweke Felix Odigwe,

      ei elanud sõda üle.

      Minu vanaemad, Nwabuodu Regina Odigwe ja

      Nwamgbafor Agnes Adichie,

      tähelepanuväärsed naised mõlemad, elasid.

      See raamat on pühendatud nende mälestusele:

      ka fa nodu na ndokwa.

      Ja Mellitusele, kus ta ka ei oleks.

      Veel tänagi näen ma seda –

      Kuiv, traatõhuke kuivade kuude päikese ja tolmu käes –

      Hauakivi tillukese kirgliku vapruse rusu otsas.

      Chinua Achebe, „Mangoseemik” kogust „Jõulud Biafras ja teisi luuletusi”

      1

      Isand on peast natuke segi; ta on veetnud liiga palju aastaid mere taga raamatuid lugedes, räägib oma kabinetis iseendaga, ei vasta alati teretusele ja on liialt karva kasvanud. Nii rääkis tasakesi Ugwu tädike, astudes poisiga mööda jalgrada. „Aga ta on hea mees,” lisas ta. „Ja senikaua kui sina oma tööd hästi teed, saad sa ka hästi süüa. Sa saad isegi liha, iga päev.” Ta peatus, et sülitada; sülg lendas lurtsatades suust välja ja maandus rohule.

      Ugwu ei uskunud, et keegi, isegi see isand, kelle juures ta pidi elama hakkama, võiks iga päev liha süüa. Sellegipoolest ei vaielnud ta tädikesele vastu, sest ootusärevus kippus hinge matma ja ta oli liiga ametis kujutlemisega, milliseks kujuneb tema uus elu külast eemal. Nad olid nüüd sestsaadik, kui veoauto nad parkimisplatsil maha pani, juba hea tükk aega kõndinud ja pärastlõunapäike kõrvetas ta kukalt. Aga ta ei hoolinud sellest. Ta oli valmis kõndima veel palju tunde palju palavama päikese all. Ta ei olnud veel eluski näinud midagi seesugust nagu need tänavad, mis ilmusid nähtavale siis, kui nad ülikooli väravatest mööda said – tänavad, mis olid nii siledaks asfalteeritud, et ta kõigest hingest ihkas põske nende vastu suruda. Ta ei suudaks iialgi kirjeldada õde Anulikale neid bangaloid siin, mis on värvitud taevakarva ja kükitavad üksteise kõrval nagu viisakad hästirõivastatud härrasmehed, ega hekke nende vahel, mis on pealt nii siledaks pügatud, et näevad välja nagu lehtedesse mähkunud lauad.

      Tädike kõndis üha kiiremini, kingade laksudes, nii et vaikne tänav kajas. Ugwu mõtles, kas temagi tunneb läbi oma õhukeste kingataldade, kuidas asfalt jalge all üha tulisemaks muutub. Nad möödusid tänavasildist, ODIM STREET, ja Ugwu maigutas hääletult sõna street, nagu ta ikka tegi, kui nägi mõnd ingliskeelset sõna, mis ei olnud just liiga pikk. Aiaväravast sisse minnes haistis ta magusat, peadpööritavat lõhna ja oli kindel, et see tuleb värava juures kasvavate põõsaste valgeist õiekobaraist. Põõsaste kuju meenutas saledaid mäenukke. Muru helkis. Selle kohal heljus liblikaid.

      „Ma ütlesin Isandale, et sa õpid kõik ruttu, osiso-osiso, selgeks,” ütles tädi. Ugwu noogutas tähelepanelikult, ehkki tädike oli talle seda juba palju kordi öelnud, sama palju, kui ta oli talle jutustanud, mismoodi see õnn just Ugwule oli osaks langenud. Nädal tagasi oli tädike matemaatika kateedris põrandat pühkides kuulnud Isandat ütlemas, et ta vajab teenrit, kes tema maja koristaks, ja otsekohe oli tädike teatanud, et võib selles asjas abiks olla, saades sõna suust enne, kui Isanda masinakirjutaja või ametlik käskjalg oleksid jõudnud kedagi pakkuda.

      „Küll ma õpin kõik ruttu selgeks, tädike,” ütles Ugwu. Ta jõllitas garaažis seisvat autot; metalne liist jooksis ümber selle sinise kere nagu kaelakee.

      „Pea meeles, iga kord kui ta sind kutsub, pead sa vastama Jah, ärra.”

      „Jah, ärra,” kordas Ugwu.

      Nad seisid klaasukse ees. Ugwu talitses end, et mitte sirutada kätt välja ja puudutada tsementseina, katsuda järele, kui erinev tundub see tema ema hüti saviseintest, mis ikka veel kandsid endal vormivate sõrmede jälgi. Hetkeks soovis ta, et oleks praegugi tagasi seal oma ema hütis, õlgkatuse hämaras jaheduses; või siis tädi hütis, ainsas kogu külas, millel oli laineplekist katus.

      Tädi koputas klaasile. Ugwu nägi ukse taga valgeid kardinaid. Üks hääl vastas inglise keeles: „Jah? Sisse.”

      Enne sisseastumist võtsid nad kingad jalast. Ugwu ei olnud veel kunagi näinud nii suurt tuba. Hoolimata poolringi seatud pruunidest diivanitest, diivanilaudadest nende vahel, raamatuid täis topitud riiulitest ja toa keskel seisvast lauast punaseid ja valgeid plastmasslilli täis vaasiga paistis toas ikka veel olevat liiga palju ruumi. Isand, võimlemissärgi ja lühikeste pükste väel, istus tugitoolis. Ta ei istunud sirgelt, vaid lamaskil, nägu raamatu varjus, otsekui mäletamata, et on äsja kellelgi palunud sisse astuda.

      „Tere päevast, ärra! See on see laps,” ütles Ugwu tädike.

      Isand tõstis pilgu. Tema jume oli väga sügav, nagu vana puukoor, ja ta rinda ning jalgu katvad karvad särasid veelgi tumedamalt. Ta tõmbas prillid eest. „Laps?”

      „Teener, ärra.”

      „Ahjah, sa tõid majateenri. I kpotago ya.” Isanda igbo keel kõlas Ugwu kõrvus sulgpehmelt. Sellele igbo keelele andsid tooni inglise liuguvad häälikud, see oli niisuguse inimese igbo, kes räägib tihti inglise keelt.

      „Ta hakkab kõvasti tööd tegema,” ütles tädi. „Ta on väga hea poiss. Te ainult öelge talle, mida on tarvis teha. Aitäh, ärra.”

      Isand mühatas vastuseks, silmitsedes Ugwut ja tema tädikest pisut äraoleval ilmel, nagu segaks nende kohalviibimine teda midagi tähtsat meeles pidamast. Tädike patsutas Ugwut õlale, sosistas, et küllap tal läheb hästi, ja pöördus minekule. Isand pani prillid jälle ette ja pööras pilgu raamatule, laskudes veelgi enam lamaskile, jalad välja sirutatud. Isegi lehte pöörates ei tõstnud ta pilku.

      Ugwu seisis ukse kõrval ja ootas. Päike siras akendest sisse ja aeg-ajalt kergitas tuulehoog kardinanurka. Toas oli vaikne, kuuldus vaid Isanda lehepööramise sahinat. Ugwu seisis mõnda aega, siis hakkas vähehaaval raamaturiiuli poole nihkuma, otsekui tahaks ta sellesse peitu pugeda, ning laskus lõpuks põrandale, raffiakiududest kott põlvede vahele surutud. Ta vaatas üles lae poole, mis oli nii kõrge, nii silmipimestavalt valge. Ta pani silmad kinni ja püüdis seda avarat, võõrastava mööbliga tuba teiseks kujutleda, ent ei suutnud. Tegi silmad imestusest haaratuna uuesti lahti ja vaatas ringi, veendumaks, et see kõik on päris. Mõelda vaid, et tema hakkab istuma nendel diivanitel, poleerima seda libesiledat põrandat, pesema neid õhkõrnu kardinaid.

      „Kedu afa gi? Mis su nimi on?” küsis Isand teda võpatama pannes.

      Ugwu tõusis püsti.

      „Mis su nimi on?” küsis Isand uuesti ja ajas end sirgu. Tugitool oli teda täis, ta tihedad juuksed kähardusid kõrgele, ta käsivarred olid lihaselised, õlad laiad; Ugwu oli ette kujutanud vanemat ja väetimat meest ning tundis nüüd äkitselt hirmu, et ei pruugi meeldida sellele isandale, kes paistis nii nooruslik ja võimekas, nagu ei vajaks ta midagi.

      „Ugwu, ärra.”

      „Ugwu.