Pool kollast päikest. Chimamanda Ngozi Adichie
raffiamatiga. Kõigepealt surus ta käed madratsi vetruvasse pehmusse. Siis uuris selle peale laotatud kangakihte, oskamata arvata, kas peaks magama nende peal või need enne voodisse heitmist maha koorima ja ära panema. Lõpuks ronis ta nende peale ja lebas kangakihtide otsas, keha kõvaks sõlmeks kõverdunud.
Ta nägi unes, et Isand hüüab teda – Ugwu, mu tubli mees! –, ja kui ta üles ärkas, seisis Isand uksel ja silmitses teda. Võib-olla ei olnudki see uni. Ta rahkles voodist välja ja heitis nõutu pilgu ettetõmmatud kardinatega aknale. Kas aeg oli juba hiline? Kas pehme voodi oli teda alt vedanud ja ta oli sisse maganud? Tavaliselt ärkas ta esimese kukelauluga.
„Tere ommikust, ärra!”
„Siin lehkab grillkana järele.”
„Palun vabandust, ärra.”
„Kus kana on?”
Ugwu kobas püksitaskus ja tõi kanatükid lagedale.
„Kas sinu inimesed söövad magades?” küsis Isand. Tal oli seljas midagi naisterüü taolist ja ta keerutas hajameelselt piha ümber seotud vöö otsa.
„Ärra?”
„Kas sa tahtsid seda kana voodis süüa?”
„Ei, ärra.”
„Toit püsib edaspidi söögitoas ja köögis.”
„Jah, ärra.”
„Täna tuleb kööki ja vannituba koristada.”
„Jah, ärra.”
Isand pöördus ja lahkus. Ugwu seisis värisedes keset tuba, kanatükid endiselt peos, käsi välja sirutatud. Ta soovis, et ei peaks kööki jõudmiseks söögitoast mööda minema. Lõpuks pani ta kana tagasi taskusse, tõmbas sügavalt hinge ja astus toast välja. Isand oli lõunalaua juures, teetass tema ees kõrguva raamatuvirna otsa toetatud.
„Kas sa tead, kes tappis Lumumba?” küsis Isand ajakirjalt pilku tõstes. „Ameeriklased ja belglased. Katangaga polnud sellel midagi pistmist.”
„Jah, ärra,” vastas Ugwu. Ta tahtis, et Isand aina edasi räägiks, et ta võiks kuulata seda kõlavat häält, inglise sõnade meloodilist sulandumist ta igbokeelsetesse lausetesse.
„Sa oled minu majateener,” ütles Isand. „Kui ma käsin sul välja minna ja tänaval kõndivat naist kepiga peksta ja sa ta jalale verise haava lööd, kes siis selles haavas süüdi on, sina või mina?”
Ugwu jõllitas Isandat ja väärutas pead, pidades aru, ega Isand nüüd mingil ümbernurga moel kanatükkidele ei vihja.
„Lumumba oli Kongo peaminister. Kas sa tead, kus Kongo on?” küsis Isand.
„Ei, ärra.”
Isand tõusis kärmelt jalule ja läks kabinetti. Ugwu silmalaud võbelesid hämmeldunud hirmust. Kas Isand saadab ta koju tagasi, sest ta ei räägi hästi inglise keelt, hoidis kanatükke öö otsa taskus, ei tunne neid imelikke kohti, millest Isand räägib? Isand tuli tagasi suure paberilehega, voltis selle lahti ja asetas diivanilauale, raamatuid ja ajakirju eest tõugates. Ta osutas oma pastakaga. „See on meie maailm, ehkki need, kes selle kaardi joonistasid, otsustasid enda maa meie omast ülespoole panna. Tegelikult ei ole ülemist ega alumist, saad aru.” Isand võttis paberi kätte ja keeras kokku, nii et servad olid vastamisi, jättes keskele tühja ruumi. „Meie maailm on ümmargune, sellel ei ole lõppu. Nee anya, see kõik on vesi, mered ja ookeanid, ja siin on Euroopa ja siin meie oma manner, Aafrika, ja Kongo on selle keskel. Nigeeria on siin ülevalpool, ja Nsukka siin tema kaguosas; siin oleme meie.” Ta koputas pastakaga kaardile.
„Jah, ärra.”
„Kas sa koolis oled käinud?”
„Kaks klassi, ärra. Aga ma õpin kõik ruttu ära.”
„Kaks klassi? Kui ammu?”
„Juba mitu aastat möödas, ärra. Aga ma õpin kõik väga ruttu ära!”
„Miks sul kool katki jäi?”
„Isal vili ikaldus, ärra.”
Isand noogutas aeglaselt. „Miks su isa ei otsinud kedagi, kes talle kooliraha laenaks?”
„Ärra?”
„Su isa oleks pidanud laenu võtma!” nähvas Isand ja lisas siis inglise keeles: „Haridus on esmatähtis! Kuidas me ekspluateerimisele vastu saame, kui meil ei ole tööriistu ekspluateerimise mõistmiseks?”
„Jah, ärra!” Ugwu noogutas ägedalt. Ta oli kindlalt otsustanud paista nii terane, kui vähegi suudab, sest Isanda silmadesse oli ilmunud metsik läige.
„Ma panen su personali algkooli kirja,” ütles Isand, koputades ikka veel pastakaga paberilehele.
Ugwu tädike oli ütelnud, et kui ta Isandat mõni aasta hästi teenib, saadab see ta ärikooli, kus saab õppida masina- ja kiirkirja. Tädi oli ka personali algkooli maininud, aga ainult selleks, et talle teatada: see on õppejõudude laste jaoks, kes kannavad sinist koolivormi ja valgeid, nii peene pitsiga ääristatud sokke, et aina imesta, miks on keegi tühipaljaste sokkide peale nii palju aega raisanud.
„Jah, ärra. Aitäh, ärra.”
„Küllap sa oled oma klassis vanim, kui alles nüüd kolmandasse klassi lähed,” arvas Isand. „Ja ainus viis, kuidas sa saad nende austuse võita, on olla klassi parim. Saad aru?”
„Jah, ärra.”
„Istu maha, mu tubli mees.”
Ugwu valis Isandast kõige kaugemale jääva tooli ja surus jalad kohmakalt tihedasti kokku. Ta eelistas seista.
„Kõigele, mida nad sulle koolis meie maa kohta õpetavad, on kaks vastust: õige vastus ja see, mida sa koolis ütlema pead, et läbi saada. Sa pead raamatuid lugema ja mõlemad vastused ära õppima. Mina annan sulle raamatuid, suurepäraseid raamatuid.” Isand tegi pausi, et teed rüübata. „Nemad õpetavad sulle, et Nigeri jõe avastas üks valge mees, kelle nimi oli Mungo Park. See on jama. Meie rahvas püüdis Nigerist kala ammu enne seda, kui Mungo Parki vanaisagi sündis. Aga eksamil kirjuta, et see oli Mungo Park.”
„Jah, ärra.” Ugwu oleks tahtnud, et see Mungo Parki nimeline isik ei oleks Isandat nii sügavalt solvanud.
„Kas sa midagi muud ei oskagi öelda?”
„Ärra?”
„Laula mulle mõni laul.”
„Ärra?”
„Laula mulle mõni laul. Mis laule sa oskad? Laula!” Isand tõmbas prillid ninalt. Ta kulm oli kortsus ja tõsine. Ugwu hakkas laulma üht vana laulu, mille oli isa talus ära õppinud. Ta süda tagus valusalt vastu rinnakorvi. „Nzogbo nzogbu enyimba, enyi …”
Alguses laulis ta vaikselt, kuid Isand kopsis pastakaga lauale ja ütles: „Kõvemini!”, nii et ta tõstis häält, ja Isand ütles uuesti ja ikka ja jälle: „Kõvemini!”, kuni Ugwu päris röökis. Kui ta oli laulu paar korda otsast lõpuni ette laulnud, palus Isand tal lõpetada. „Tubli, tubli,” ütles ta. „Kas sa teed oskad teha?”
„Ei, ärra. Aga ma õpin ruttu,” ütles Ugwu. Laulmine oli midagi temas lõdvestanud, ta hingas kergelt ja ta süda ei tagunud enam. Ja ta oli veendunud, et Isand on hull.
„Enamasti söön ma õppejõudude klubis. Küllap ma pean vist nüüd, kus sina siin oled, koju rohkem toitu tooma.”
„Isand, mina oskan süüa teha.”
„Sa teed süüa?”
Ugwu noogutas. Ta oli veetnud palju õhtuid jälgides, kuidas ema süüa tegi. Ta oli emale tule üles teinud või sütele puhunud, kui need ähvardasid kustuda. Ta oli koorinud ja uhmerdanud jamssi ja kassaavat, riisikesti välja tuulanud, ubade küljest usse ära korjanud, sibulaid koorinud ja pipart jahvatanud. Kui ema oma köha põdes, oli ta tihti soovinud, et võiks ise Anulika asemel toitu valmistada. Ta ei olnud seda kunagi kellelegi öelnud, isegi mitte Anulikale; õde oli talle juba ütelnud,