Pool kollast päikest. Chimamanda Ngozi Adichie
keda ta supermarketis ja tänavatel näha sai, olid teistsugused. Enamik neist kandis küll tõesti parukat (mõned olid lasknud oma juuksed palmitseda või paelaga patsi plettida), aga nad ei olnud mingid haprad kõrrekesed. Nad olid lärmakad. Kõige lärmakam kõigist oli preili Adebayo. Ta ei olnud igbo naine; seda sai Ugwu aru tema nimestki, isegi kui ta poleks kunagi kohanud naist ja tema majateenijannat turul ja kuulnud neid omavahel kiiresti ja arusaamatult joruba keelt rääkimas. Naine oli pakkunud, et võib Ugwu oma autoga ülikoolilinnakusse tagasi viia, aga ta oli tänanud ja öelnud, et tal on ikka veel hulk asju osta ja ta võtab takso, ehkki oli tegelikult kõik sisseostud ära teinud. Ta ei tahtnud naise autos sõita, talle ei meeldinud, kuidas naise hääl elutoas Isanda omast kõvemini kõlas, väljakutseid heites ja vaieldes. Ta võitles tihti ihaga tõsta köögiukse taga ise häält ja käskida naisel vait jääda, eriti kui viimane Isandat sofistiks nimetas. Ta ei teadnud, mida sofist tähendab, aga talle ei meeldinud, et naine Isandale niimoodi ütleb. Ka ei meeldinud talle pilk, millega naine Isandat vaatas. Isegi kui keegi teine parajasti kõneles ja võinuks oodata, et naise tähelepanu koondub sellele isikule, puhkasid tema silmad tihti Isandal. Ühel laupäevaõhtul pillas Okeoma klaasi maha ja Ugwu tuli tuppa, et põrandal lebavad klaasikillud ära koristada. Ta ei kiirustanud koristamisega. Vestlus kostis siin selgemalt ja professor Ezeka jutust oli lihtsam aru saada. Kööki oli seda meest peaaegu võimatu kuulda.
„Sellele, mis Ameerika lõunaosariikides toimub, kuluks tõesti ära jõulisem panafrikanistlik reaktsioon–” ütles professor Ezeka.
Isand tegi tema jutule lühikese lõpu. „Te teate ju, et panafrikanism on põhiolemuselt euroopalik arusaam.”
„Te eksite teemast kõrvale,” ütles professor Ezeka ja raputas oma tavalisel, üleoleval moel pead.
„Ja isegi kui see on euroopalik arusaam,” ütles preili Adebayo, „oleme me suuremas plaanis kõik ühe ja sama rassi liikmed.”
„Millises suuremas plaanis?” küsis Isand. „Valge mehe suuremas plaanis! Kas te ei näe, et me pole kõik ühesugused, välja arvatud ainult valgete silmis?” Isanda hääl oli kerge tõusma, oli Ugwu tähele pannud, ja kolmanda brändiklaasi ajaks hakkas ta klaasiga žestikuleerima, nii kaugele ette naaldudes, et istus lõpuks päris oma tugitooli serval. Hiljem öösel, kui Isand juba voodis oli, istus Ugwu sama tooli servale ja kujutles, kuidas ta ise seal kiiresti inglise keelt räägiks, kõneldes kujuteldavaile lummatud külalistele, kasutades sõnu nagu dekoloniseerima ja panafrikanistlik, vormides oma häält Isanda hääle järgi ning aina nihkudes ja nihkudes ettepoole, kuni ta ise samamoodi tooli serval kõõlus.
„Muidugi oleme me kõik sarnased, valgete ülemvõim on meie kõigi jaoks ühesugune,” ütles preili Adebayo kuivalt. „Panafrikanism on lihtsalt kõige mõistlikum reaktsioon.”
„Muidugi, muidugi, aga minu iva on selles, et aafriklase ainus ehe identiteet on tema hõim,” ütles Isand. „Mina olen nigeerlane, sest valge mees lõi Nigeeria ja andis mulle selle identiteedi. Ma olen must, sest valge mees konstrueeris musta nii erinevaks kui vähegi võimalik tema valgest. Aga igbo olin ma ammu enne valge mehe tulekut.”
Professor Ezeka norsatas ja raputas pead, kõhetu jalg üle põlve visatud. „Aga oma igbosusest teadlikuks saite te tänu valgele mehele. Panigboismi idee ise sündis üksnes vastandusena valgete ülemvõimule. Kahtlemata te mõistate, et niisugusena nagu tänapäeval on hõim täpselt niisama koloniaalne produkt nagu rahvus ja rass.” Professor Ezeka viskas teise jala teisest üle.
„Panigboismi idee eksisteeris ammu enne valget meest!” hüüdis Isand. „Minge ja küsige oma külavanemate käest oma ajaloo kohta.”
„Häda on selles, et Odenigbo on lootusetu tribalist, me peame ta suu sulgema,” ütles preili Adebayo.
Siis tegi ta midagi, mis Ugwut ehmatas: tõusis naerdes püsti, läks Isanda juurde ja surus tema huuled tihedasti kokku. Tundus, nagu oleks ta seal seisnud tükk aega, käsi Isanda suule surutud. Ugwu kujutles, kuidas Isanda brändiga lahjendatud sülg preili sõrmi puudutab. Purunenud klaasi kilde üles korjates ta tardus. Ta soovis, et Isand ei istuks seal pead raputades, otsekui oleks kogu lugu väga naljakas.
Pärast seda sai preili Adebayost oht. Oma vissis näo ja tõmmuka jume ja trükimustriliste kleitidega, mis tiibadena ta keha ümber kummusid, hakkas ta paistma üha enam ja enam nahkhiire moodi. Ugwu serveeris talle joogi viimasena ning kulutas pikki minuteid käsi nõuderäti sisse kuivaks nühkides, enne kui tema sisselaskmiseks ukse lahti tegi. Ta kartis, et naine abiellub Isandaga ja toob majja oma joruba keelt kõneleva tüdruku ja hävitab ära Ugwu ürdiaia ja hakkab talle ette ütlema, mida ta tohib ja mida ei tohi keeta. Kuni kuulis kord Isandat ja Okeomat omavahel rääkimas.
„Täna paistis, et ta ei tahagi koju minna,” ütles Okeoma. „Nwoke m, oled sa kindel, et ei kavatse temaga midagi ette võtta?”
„Ära aja jama.”
„Ega teatav isik Londonis sellest teada ju saaks, kui sa midagi teeksid.”
„Kuule, kuule–”
„Ma tean, et sina ei ole temast sel viisil huvitatud, aga ma ikka ei saa aru, mida need naised sinus näevad.”
Okeoma naeris ja Ugwu tundis kergendust. Ta ei tahtnud, et preili Adebayo – või ükskõik milline naine – tuleks nende ellu tükkima ja seda häirima. Mõnikord õhtuti, kui külalised varakult ära olid läinud, istus ta elutoa põrandal ja kuulas, kuidas Isand rääkis. Enamasti rääkis Isand asjust, millest Ugwu aru ei saanud, just nagu oleks ta brändi mõjul unustanud, et Ugwu ei ole üks ta külalistest. Aga see ei lugenud. Ugwul ei olnud muud vaja kui seda sügavat häält, inglise keelest mõjutatud igbo meloodilisust, paksude prillide läiget.
Ta oli Isanda juures neli kuud töötanud, kui Isand talle ütles: „Nädalavahetuseks tuleb siia üks eriline naine. Väga eriline. Vaata, et maja puhas oleks. Toidu tellin ma õppejõudude klubist.”
„Aga ärra, ma võin ju ise toitu keeta,” ütles Ugwu kurva eelaimusega.
„Ta jõudis alles äsja Londonist tagasi, mu tubli mees, ja tahab, et ta riis oleks ühel kindlal moel valmistatud. Praetud, kui ma ei eksi. Ma pole kindel, et sa oskaksid midagi sobivat valmistada.” Isand pöördus lahkuma.
„Ma oskan seda teha,” ütles Ugwu kähku, ehkki tal polnud aimugi, mida endast kujutab praetud riis. „Las mina teen riisi ja teie tooge õppejõudude klubist kana.”
„Osavad läbirääkimised,” ütles Isand inglise keeles. „Hea küll siis. Tee see riis.”
„Jah, ärra,” ütles Ugwu. Hiljem koristas ta tube ja nühkis hoolikalt WC-d, nagu ta alati tegi, aga Isand vaatas neid ja ütles, et need pole küllalt puhtad, ja läks välja ja ostis veel ühe purgi küürimispulbrit ja küsis teravalt, miks ei olnud Ugwu puhastanud ka vuuke plaatide vahel. Ugwu puhastas neid uuesti. Ta nühkis, kuni higi tal kahelt poolt nägu alla voolas, kuni ta käsivars valutama hakkas. Ja laupäeval toitu valmistades oli ta turris. Kunagi varem ei olnud Isand tema töö üle nurisenud. See oli kõik tolle naise süü, naise, keda Isand pidas nii eriliseks, et Ugwu ei kõlvanud talle toitugi valmistama. Kes oli äsja Londonist tagasi jõudnud, no tõepoolest.
Kui uksekell helises, pomises ta oma nina alla needuse, mis pidi naise kõhu väljaheidete söömisest paiste ajama. Ta kuulis Isanda valjenenud häält, erutatut ja lapselikku, millele järgnes pikk vaikus, ja ta kujutles nende embust, naise koledat keha Isanda vastu surutuna. Siis kuulis ta naise häält. Ta tardus paigale. Ta oli alati arvanud, et inglise keele poolest ei anna kedagi Isandaga võrrelda, ei professor Ezekat, kelle inglise keelt vaevalt kuuldagi oli, ega Okeomat, kes rääkis inglise keelt nii, nagu räägiks ta igbot, samade kadentside ja pausidega, ega Pateli, kelle inglise keel oli luitunud leelutus. Isegi valge mees professor Lehman, kes pressis oma sõnu välja läbi nina, ei kõnelnud nii väärikalt kui Isand. Isanda inglise keel oli muusika, aga see, mida Ugwu nüüd tolle naise suust kuulis, oli nõidus. Siin oli ülem keel, läbipaistvalt helendav keel, selline inglise keel, mida ta oli kuulnud Isanda raadiost, keel, mis veeres kuuldavale täpselt mõõdetuna. See meenutas talle jamsi viilutamist vastteritatud noaga, iga viilaka enesestmõistetavat