Pool kollast päikest. Chimamanda Ngozi Adichie
on väga hea.” Olanna tõstis pilgu. Pealik Okonji naeratuses oli midagi märga. Eelmine nädal, kui mees Ikoyi klubis oma kaardi talle pihku suskas, oli see naeratus talle muret teinud, sest see nägi välja nii, nagu oleks huulte liikumine mehe suu süljega täitnud ja nüüd ähvardaks see tema lõuga mööda alla niriseda.
„Ma loodan, et te olete mõelnud meie juurde ministeeriumi tulekust, Olanna. Meil on seal vaja teiesuguseid esmaklassilisi ajusid,” ütles pealik Okonji.
„Kui palju on inimesi, kellele pakub tööd rahandusminister isiklikult,” ütles ema ei kellelegi konkreetselt ning naeratus lõi särama tema ovaalse tumedanahalise näo, mis oli nii lähedal täiuslikkusele, nii sümmeetriline, et sõbrad kutsusid teda Kunstiks.
Olanna asetas lusika lauale. „Ma olen otsustanud minna Nsukkasse. Ma sõidan ära kahe nädala pärast.”
Ta nägi, kuidas isa huuled kriipsuks tõmbusid. Ema käsi tardus hetkeks õhus, otsekui oleks see uudis liiga traagiline, et rahulikult soola edasi raputada. „Ma arvasin, et sa pole veel otsustanud,” ütles ema.
„Ma ei või sellega liiga pikalt venitada, muidu pakuvad nad seda kohta kellelegi teisele,” ütles Olanna.
„Nsukka? Kas see on tõsi? Te olete otsustanud Nsukkasse kolida?” küsis pealik Okonji.
„Jah. Ma kandideerisin seal sotsioloogiateaduskonnas õppejõukohale ja see just antigi mulle,” vastas Olanna. Tavaliselt meeldis talle avokaado ilma soolata, aga praegu tundus see maitsetu, peaaegu iiveldamaajav.
„Oh. Nii et te jätate meid siin Lagoses maha,” ütles pealik Okonji. Ta nägu paistis sulavat, iseenda ümber sulguvat. Siis pöördus ta ja küsis liiga reipalt: „Ja kuidas on teiega, Kainene?”
Kainene vaatas pealik Okonjile otse silma sisse pilguga, mis oli nii ilmetu, nii tühi, et näis peaaegu vaenulikuna. „Jah, tõesti, kuidas on minuga!” Ta kergitas kulme. „Ka mina kavatsen oma vastomandatud kraadi hästi ära kasutada. Ma kolin Port Harcourti, et seal Papa äride juhtimine üle võtta.”
Olanna soovis, et tal käiksid ikka veel need välgatused – hetked, mil ta teadis, mida Kainene mõtleb. Algkooli ajal vaatasid nad mõnikord äkki teineteisele otsa ja purskasid sõnagi lausumata naerma, sest mõtlesid parajasti ühe ja sama nalja peale. Ta kahtles, kas Kainenelgi praegu enam neid välgatusi käib, sest nad ei rääkinud enam kunagi sellistest asjadest. Nad ei rääkinud üldse enam millestki.
„Nii et Kainene hakkab juhtima tsemenditehast?” küsis pealik Okonji tema isa poole pöördudes.
„Ta hakkab Idas kõige järele valvama, tehaste ja meie vastse naftaosaluse üle. Tal on alati äri peale hiilgavalt silma olnud.”
„Kui keegi ütles, et sa kaksikutest tütardega kahju kannatasid, siis oli ta valevorst,” ütles pealik Okonji.
„Kainene pole mitte lihtsalt nagu poeg, ta on nagu kaks poega,” ütles isa. Ta vaatas Kainene poole ja Kainene pööras pilgu ära, nagu ei loeks uhkus isa näol midagi, Olanna aga koondas kähku pilgu oma taldrikule, et kumbki ei märkaks, et ta oli neid jälginud. Taldrik oli elegantne, heleroheline, avokaadoga ühte värvi.
„Miks ei võiks te kõik sel nädalavahetusel minu poole tulla, eh?” küsis pealik Okonji. „Kasvõi ainult mu koka piprast kalasuppi proovima. See sell on Nembest pärit, tema juba teab, mida värske kalaga ette võtta.”
Olanna vanemad kaagatasid valjusti naerda. Olanna polnud kindel, kus see nali õieti oli, aga igal juhul oli see ministri nali.
„See kõlab imeliselt,” ütles ta isa.
„Oleks nii kena kõik koos minna, enne kui Olanna peab Nsukkasse sõitma,” ütles ta ema.
Olanna tundis kerget ärritust, torkivat tunnet nahal. „Ma tuleksin suure heameelega, aga ma ei ole sel nädalavahetusel siin.”
„Sa pole siin?” küsis isa. Olanna pidas aru, kas ilme isa silmades on tõesti meeleheitlik palve. Veel pidas ta aru, mil kombel olid vanemad teda tasuks lepingu eest pealik Okonjile voodisoojendajaks lubanud. Kas nad olid selle sõnaselgelt, otse välja ütelnud või oli sellele pigem vihjatud?
„Ma kavatsesin minna Kanosse, onu Mbaezit ja ta peret vaatama, ja Mohammedit ka,” lausus ta.
Isa suskas oma avokaadot. „Või nii.”
Olanna võttis lonksu vett ega lausunud midagi.
Pärast õhtusööki siirduti napsidega rõdule. Olannale meeldis see söögijärgne rituaal ja tihti eemaldus ta oma vanemaist ning külalistest, et seista rõdupiirde ääres ja vaadata kõrgeid lampe, mis valgustasid all hargnevaid radu nii eredalt, et ujumisbassein näis hõbedasena ja hibiskuse ning bugenvillea punased ja roosad toonid tõmbasid ülle ergava paatina. Esimesel ja ainsal korral, kui Odenigbo tal Lagoses külas käis, olid nad alla vaadates kõrvuti seisnud, ja Odenigbo viskas pudelikorgi alla ning vaatas, kuidas see vette sulpsatas. Ta jõi kõvasti brändit, ja kui Olanna isa talle ütles, et Nsukka ülikooli idee on tobe, et Nigeeria ei ole veel omamaiseks ülikooliks valmis ja et toetuse saamine mingilt Ameerika – ja mitte mõnelt korralikult Briti – ülikoolilt on sulaselge totrus, tõstis ta vastates häält. Olanna oli mõelnud, et mees saab aru, et isa tahab teda lihtsalt paika panna ja näidata, kui vähe avaldab talle muljet üks Nsukka ülikooli vanemlektor. Ta mõtles, et mees laseb isa sõnad kõrvust mööda. Aga Odenigbo hääl läks üha valjemaks ja valjemaks, kui ta rääkis, kuidas Nsukka on koloniaalmõjudest prii, ja Olanna muudkui pilgutas ja pilgutas silma märguandeks, et ta järele jätaks, ehkki mees ei pruukinud seda märgata, sest verandal oli hämar. Lõpuks oli telefon helisenud ja vestlusele lõpu teinud. Vanemate pilgus oli olnud tahtmatut austust, sellest sai Olanna aru, aga ikkagi ütlesid nad, et Odenigbo on peast segi ja ei sobi talle, on üks noist tulipäistest ülikoolitegelastest, kes muudkui räägivad ja räägivad, kuni kõigil pea valutab ja keegi ei saa aru, millest lõpuks jutt käib.
„Kui jahe öö,” ütles pealik Okonji ta selja taga. Olanna pöördus. Ta ei olnud märganud, millal ta vanemad ja Kainene sisse läksid.
„Jah,” ütles ta.
Pealik Okonji seisis ta ees. Mehe agbada kaeluse ümber jooksis kuldniidist tikand. Ta vaatas mehe rasvarullidesse uppuvat kaela ja kujutles, kuidas too vanni võttes näpuga voltide vahel urgitseb.
„Kuidas homsega oleks? Ikoyi hotellis toimub kokteilipidu,” ütles pealik. „Ma tahan teid kõiki mõningate võõrsil elavate kaasmaalastega tutvustada. Nad tahavad maad ja ma võin asja korraldada nii, et nad ostavad seda viie- või kuuekordse hinnaga teie isalt.”
„Homme olen ma St. Vincent de Pauli ühingu heategeval korjandussõidul.”
Pealik Okonji nihkus ligemale. „Ma ei suuda sind oma peast välja ajada,” ütles ta, ja Olanna näole laskus alkoholiudu.
„See ei paku mulle huvi, pealik.”
„Ma lihtsalt ei suuda sind oma peast välja ajada,” ütles pealik Okonji uuesti. „Kuule, sa ei peagi ju ministeeriumi tööle tulema. Ma võin su määrata mingisse juhatusse, ükskõik millisesse, kuhu sa ainult tahad, ja ma sean su jaoks korteri sisse, ükskõik kus sa tahad.” Ta tõmbas Olanna enda vastu ja mõnda aega ei teinud tüdruk midagi, ainult seisis, lõtv keha mehe oma vastas. Ta oli harjunud, et teda krabatakse, et seda teevad kölni veest ja oma eesõigustatud staatusest läbi imbunud mehed eeldades, et kuna neil on võimu ja nad peavad teda ilusaks, siis kuulub ta kuidagi nendega kokku. Lõpuks tõukas ta mehe eemale ja tundis kerget iiveldust, kui käed teise pehmesse ihusse vajusid. „Jätke järele, pealik.”
Mehe silmad olid suletud. „Ma armastan sind, usu mind. Ma tõesti armastan sind.”
Ta lipsas mehe embusest välja ja läks sisse. Elutoast kostsid nõrgalt vanemate hääled. Enne üles minekut ta peatus, et nuusutada lilli, mis trepi kõrval lauakesel seisvas vaasis närtsisid, ehkki teadis, et nende lõhn on kadunud. Tuba tundus võõras oma soojade puidutoonidega, kollakaspruuni mööbliga, seinast seina ulatuva burgundiapunase vaibaga, tohutu avarusega, mille tõttu Kainene nende tube apartementideks nimetas. Lagos