Pool kollast päikest. Chimamanda Ngozi Adichie
proua.” Ikka veel ei vaadanud ta naise poole. Kui ta pudelit lahti korkis, naeris naine millegi üle, mis Isand oli öelnud. Ugwu hakkas talle külma kokat klaasi kallama, kui naine ta kätt puudutas ja ütles: „Rapuba, ära sellega vaeva näe.”
Naise käsi oli pisut niiske. „Jah, proua.”
„Su isand jutustas mulle, kui hästi sa tema eest hoolitsed, Ugwu,” ütles naine. Tema igbokeelsed sõnad olid mahedamad kui ingliskeelsed ja Ugwu tundis pettumust kerguse üle, millega need ta suust pudenesid. Ta soovis, et naine igbot kõneldes komistaks; ta ei olnud oodanud, et nii täiuslik inglise keel võiks elada kõrvu samavõrd täiusliku igboga.
„Jah, proua,” pomises ta. Ta silmad olid endiselt põrandale naelutatud.
„Mida sa meile süüa oled valmistanud, mu tubli mees?” küsis Isand, nagu ta ise ei teaks. Ta hääl kõlas häirivalt kehkjana.
„Mina nüüd serveerin,” ütles Ugwu inglise keeles ja soovis siis, et oleks öelnud: Ma hakkan nüüd kohe serveerima, sest see kõlas paremini, sest see oleks naisele rohkem muljet avaldanud. Lauda kattes hoidus ta elutuppa pilke heitmast, ehkki võis sealt kuulda naise naeru ja Isanda häält selle ärritava uue tämbriga.
Lõpuks vaatas ta naist alles siis, kui too Isandaga lauda istus. Naise ovaalne nägu oli sile kui muna, vihmast läbi imbunud maa rikkalikku tooni, ja tema silmad olid suured ja viltused ja üldse nägi ta välja nii, nagu ei peaks ta kõigi teiste kombel ringi kõndima ja rääkima, vaid olema niisuguses klaasvitriinis, nagu Isandal kabinetis seisis, kus inimesed saaksid tema ümarat vormikat keha imetleda, kus ta säiliks rikkumatuna. Tema juuksed olid pikad; iga pats, mis ta kaela mööda alla rippus, lõppes pehme tupsuga. Ta oli varmas naeratama; tema hambad olid sama säravvalged kui ta silmade valgegi. Ugwu ei teadnud, kui kaua ta juba oli seisnud ja naist vahtinud, kui Isand ütles: „Tavaliselt teeb Ugwu palju paremat tööd. Ta valmistab fantastilist hautist.”
„See on täiesti maitsetu, mis on muidugi parem kui halva maitsega,” ütles naine ja naeratas Isandale, enne kui Ugwu poole pöördus. „Ma näitan sulle, kuidas riisi korralikult keeta, Ugwu, ilma nii palju õli kasutamata.”
„Jah, proua,” ütles Ugwu. Ta oli leiutanud midagi, mille kujutles olevat praetud riisi, pruunistades seda maapähkliõlis ning poolenisti lootes, et see mõlemad einetajad kiiremas korras tualetti saadab. Nüüd aga tahtis ta valmistada täiusliku roa, maitsva jollof-riisi või oma erilise hautise arigbe’ga, et näidata naisele, kui hästi ta oskab süüa teha. Ta lükkas nõudepesu edasi, et voolav vesi naise häält ei summutaks. Neile teed serveerides ta ei kiirustanud, vaid sättis aegamisi küpsiseid alustassil, et võiks veel toas viibida ja naise häält kuulata, kuni Isand ütles: „See on juba hästi küll, mu tubli mees.” Naise nimi oli Olanna. Aga Isand lausus seda vaid korra; enamasti ütles ta naisele nkem, mu päris oma. Nad kõnelesid tülist Sardauna ja Lääneregiooni esimese ministri vahel, ja siis ütles Isand midagi selle kohta, kuidas ta ootab, millal naine Nsukkasse kolib ja kuidas selleni on lõppude lõpuks ainult mõni nädal aega. Ugwu hoidis hinge kinni, olemaks kindel, et kuulis õigesti. Nüüd Isand naeris, öeldes: „Aga me hakkame siin koos elama, nkem, ja sa võid ka Eliase avenüü korteri alles hoida.”
Naine kolib Nsukkasse. Ta hakkab selles majas elama. Ugwu läks ukse juurest ära ja jäi vahtima potti pliidil. Tema elu muutub. Ta õpib praetud riisi valmistama ja peab kasutama vähem õli ja kuulama naise jagatud käske. Ta oli kurb, aga ometi ei olnud tema kurbus täielik: ta oli ka ootusrikas ning tundis erutust, mida päriselt ei mõistnud.
Samal õhtul pesi ta tagahoovis sidrunipuu lähedal Isanda voodiriideid, kui tõstis äkki pilgu seebiveekausilt ning nägi naist tagaukse juures seismas ja teda vaatamas. Alguses oli ta kindel, et kujutab seda endale ette, sest inimesed, kellest ta kõige rohkem mõtles, ilmutasid end talle tihti nägemustes. Anulikaga pidas ta kogu aeg kujuteldavaid vestlusi maha, ja öösiti, kui ta end puudutas, ilmus põgusalt Nnesinachi, mõistatuslik naeratus näol. Aga Olanna oli päriselt ukse juures. Ta kõndis üle õue Ugwu poole. Ta oli endale ainult lina ümber rinna keeranud, ja kui ta lähemale kõndis, kujutles Ugwu, et ta on kollane nakrapuu vili, vormikas ja küps akažuu.
„Proua? Kas teie soovite midagi?” küsis ta. Ta teadis, et kui ta käe välja sirutaks ja naise nägu puudutaks, oleks see pehme kui või, selline, mida Isand paberpakendist välja kooris ja oma leiva peale määris.
„Lase ma aitan sind sellega.” Ta osutas voodilinale, mida Ugwu parajasti loputas, ja aeglaselt tõstis poiss tilkuva lina kausist välja. Naine võttis ühest otsast kinni ja astus tagasi. „Keera sina oma otsa niipidi,” ütles ta.
Ugwu keeras oma linaotsa enda parema käe poole ja Olanna oma enda parema käe poole, ja nad vaatasid, kuidas vesi välja pigistus. Lina oli libe.
„Aitäh, proua,” ütles Ugwu.
Olanna naeratas. Tema naeratus oleks Ugwu nagu pikemaks teinud. „Oi, vaata, need papaiad on peaaegu küpsed. Lotekwa, ära unusta neid ära noppida.”
Olanna hääles, temas eneses oli midagi lihvitut; ta oli otsekui veerikka allika all lebav kivi, mille aastate pikku langev sädelev vesi on siledaks hõõrunud; ja tema vaatamine oli otsekui säärase kivi leidmine, teades, et täpselt niisuguseid on väga vähe. Ugwu saatis teda pilguga, kui ta tagasi tuppa läks.
Ta ei tahtnud Isanda eest hoolitsemise tööd kellegagi jagada, ei tahtnud, et miski häiriks tema hästi tasakaalustatud elu koos Isandaga, ja ometi tundus järsku talumatu mõelda, et ta naist enam ei näe. Hiljem, pärast õhtusööki, hiilis ta kikivarvul Isanda magamistoa juurde ja surus kõrva vastu ust. Naine oigas valjusti – nii võõra häälega, ohjeldamatult, erutavalt ja kurguhäälselt. Ta seisis seal tükk aega, kuni oigamine lakkas, ja läks siis tagasi oma tuppa.
2
Olanna noogutas autoraadiost kostva high life’i muusika taktis. Ta käsi puhkas Odenigbo reiel; iga kord, kui mees tahtis käiku vahetada, tõstis ta käe üles ja pani siis tagasi ja naeris, kui mees teda narritamisi eksitavaks Aphroditeks kutsus. Joovastav oli mehe kõrval istuda, autoaknad lahti ja õhk täis tolmu ning Rex Lawsoni unelevaid rütme. Odenigbol pidi kahe tunni pärast loeng algama, aga ta oli peale käinud, et ise naine Enugu lennujaama viia, ja ehkki Olanna moe pärast protesteeris, tahtis ta ise sedasama. Kui nad üle Milliken Hilli viivatel kitsastel teedel kihutasid, sügav jõesäng ühel ja järsk künkanõlv teisel käel, ei öelnud Olanna, et mees sõidab pisut liiga kiiresti. Ja ta ei vaadanud käsitsi kirjutatud sildi poole, mis kohmakate tähtedega teatas: PAREM JÄÄDA HILJAKS KUI JÕUDA TEISE ILMA.
Kui nad lennujaamale lähenesid, oli ta pettunud, nähes sihvakaid valgeid lennukeid kõrgust võtvat. Mees parkis sissepääsu ette sammaskäigu varju. Pakikandjad tunglesid nende ümber ja hõikusid: „Ärra? Proua? Teil pagas?”, aga Olanna peaaegu ei kuulnudki neid, sest mees oli ta enda vastu tõmmanud.
„Ma ei jõua ära oodata, nkem,” ütles Odenigbo, huuled naise huultele surutud. Ta suu maitses marmelaadi järele. Olanna tahtis vastata, et ka tema ei jõua Nsukkasse kolimist ära oodata, aga mees teadis seda niigi ja pealegi oli ta keel tema suus ja Olanna tundis, kuidas tal jalge vahel kuumaks läks.
Üks auto andis signaali. Pakikandja hüüdis: „Haa, see koht laadimiseks, hõu! Ainult laadimiseks!”
Lõpuks lasi Odenigbo ta lahti ja hüppas autost välja, et pagasiruumist ta kott välja võtta. Ta viis selle piletileti juurde. „Ohutut reisi, ije oma,” ütles ta.
„Sõida ettevaatlikult,” ütles Olanna.
Ta vaatas, kuidas mees eemaldus – tüüaka kehaehitusega, seljas khakivärvi püksid ja lühikeste varrukatega, triikimisest veel jäik särk. Mees heitis kõndides jalgu agressiivse enesekindlusega ettepoole: see oli inimese kõnnak, kes ei kavatsegi teed küsida, vaid on veendunud, et küll ta kuidagi õigesse kohta jõuab. Kui ta oli ära sõitnud, langetas Olanna pea ja nuusutas end. Ta oli endale hommikul impulsiivselt mehe Old Spice’i peale pannud ilma sellest Odenigbole rääkimata, sest too oleks naerma hakanud. Ta ei oleks aru saanud ebausust, mis käskis naisel pisut tema