Pool kollast päikest. Chimamanda Ngozi Adichie
ta väikeste, pea peal suuri koormaid kandvate poiste, tingivate naiste, hõikuvate kaubitsejate vahel. Üks plaadipood mängis valjusti high life’i ja ta aeglustas pisut sammu, et Bobby Bensoni „Taxi Driverit” kaasa ümiseda, enne kui onu müügiputka poole tõttas. Onu riiulid olid tuubil täis plekkpangesid ja muid majapidamistarbeid.
„Omalicha!” ütles onu teda nähes. Samamoodi – Ilusaks – kutsus ta ka Olanna ema. „Ma olen sinu peale mõelnud. Ma teadsin, et sa varsti meid vaatama tuled.”
„Tere päevast, onu.”
Nad kaisutasid. Olanna toetas pea onu õlale; too lõhnas higi, avaturu, tolmustele puitriiulitele seatud kaupade järele.
Raske oli ette kujutada, kuidas onu Mbaezi ja Olanna ema võisid koos, õe-vennana üles kasvada. Mitte ainult sellepärast, et onu heledajumeline nägu ei olnud sugugi nii ilus nagu ta ema oma, vaid ka sellepärast, et onus oli midagi maalähedast. Mõnikord mõtles Olanna, et võib-olla ei imetlekski ta onu nii sügavalt, kui too poleks nii erinev tema emast.
Alati, kui Olanna külla tuli, istus onu Mbaezi temaga pärast õhtusööki õue maha ja rääkis talle ära kõik viimased perekondlikud uudised – ühe nõo vallaline tütar oli rase ja ta tahtis, et tüdruk tema juurde elama tuleks, et küla pahatahtlikkusest pääseda; üks vennapoeg oli siin Kanos surnud ja ta uuris, kuidas tema surnukeha kõige odavamalt tagasi koju saata. Või siis rääkis talle poliitikast: mida Igbo Liit parajasti organiseeris, mille vastu protestis, mida arutas. Liit pidas oma koosolekuid tema tagaõues. Paar korda oli Olanna ka osa võtnud, ja ta mäletas siiani koosolekut, kus ärritunud mehed ja naised olid kõnelnud sellest, et Põhja koolid ei võta vastu igbo keelt kõnelevaid lapsi. Onu Mbaezi oli püsti tõusnud ja jala vastu maad löönud. „Ndi be anyi! Mu rahvas! Me ehitame ise endale kooli! Me kogume raha ja ehitame ise endale kooli!” Pärast tema sõnavõttu oli Olanna heakskiitva aplausiga ja skandeerimisega kaasa löönud: „Hästi öeldud! Saagu nii!” Aga murega oli ta mõtelnud, et kooli on keeruline ehitada. Vahest oleks praktilisem püüda Põhja omadele auku pähe rääkida, et nad ka igbo lapsi vastu võtaksid?
Ometi oli nüüd, kõigest neli aastat hiljem, tema takso Lennujaama tänaval ja sõitis parajasti mööda Igbo Liidu keskkoolist. Oli vahetund ja kooliõu kihas lastest. Poisid mängisid jalgpalli, mitu võistkonda ühel ja samal väljakul, nii et õhus lendas hulgem palle; Olanna imestas, kuidas nad aru saavad, milline pall kelle oma on. Tänavale lähemal seisis troppis tüdrukuid, kes mängisid oga’t, käsi rütmiliselt kokku tagudes ja kord ühe, kord teise jala peal hüpates. Juba enne, kui takso Sabon Gari kogukondliku kommuuni väravate juures seisma jäi, nägi Olanna tädike Ifekat oma teeäärses kioskis istumas. Tädike Ifeka nühkis käed oma luitunud rüüsse kuivaks ja embas Olannat, tõmbus eemale, et teda paremini vaadata, ja kallistas uuesti. „Meie Olanna!”
„Tädike! Kedu?”
„Nüüd, kus ma sind näen, paremini kui muidu!”
„Arize ei ole veel oma õmbluskursuselt tagasi?”
„Kohe-kohe jõuab.”
„Kuidas tal läheb? O na-agakwa? Kas õmblemine istub talle?”
„Maja on tema konstrueeritud lõikeid pungil täis.”
„Ja kuidas Odinchezol ja Ekenel käsi käib?”
„Käib kah. Eelmine nädal käisid nad siin ja küsisid sinu järele.”
„Kuidas Maiduguri neid kohtleb? Kas äri hakkab edenema?”
„Nad pole öelnud, et nälg neid näriks,” ütles tädike Ifeka end kergelt judistades. Olanna uuris tema lihtsat nägu ja soovis üheks põgusaks, süüdlaslikuks hetkeks, et tädike Ifeka oleks ta ema. Nii või teisiti too seda sama hästi kui oligi, sest just tädike Ifeka rinda olid imenud nii ta ise kui ka õde Kainene, samas kui nende oma ema rinnad jäid kuivaks peagi pärast nende sündi. Kainenel oli kombeks öelda, et ema rinnad ei olnudki kuivaks jäänud, vaid ta oli nad ammele imetada andnud lihtsalt selleks, et hoida oma rindu rippu vajumast.
„Tule, ada anyi,” ütles tädike Ifeka. „Lähme sisse.” Ta tõmbas oma kioski puitluugid ette, peites nende taha piinliku hoolega üles rivistatud tikutopsid, närimiskummid, maiustused, sigaretid ja puhastusvahendid, ning korjas siis Olanna koti üles ja astus ees õuele. Kitsas bangalo oli värvimata. Kuivama riputatud riided olid liikumatud ja jäigad, otsekui oleks tuline pärastlõunapäike nad mahlast kuivaks kõrvetanud. Vanad autokummid, millega lapsed mängisid, olid kuka-puu alla kokku kuhjatud. Olanna teadis, et peagi, kui lapsed koolist koju tulevad, õue rahulik lamedus kaob. Perekonnad jätavad oma uksed avali ja veranda ning köök täituvad jutuvadast. Onu Mbaezi perekond elas kahes toas. Esimeses neist, kus kulunud sohvad õhtul kõrvale lükati, et magamismattidele ruumi teha, pakkis Olanna lahti kaasatoodud asjad – leiva, kingad, kreemipudelid –, sellal kui tädike Ifeka pealt vaatas, käed seljal. „Tasugu teised sulle samaga. Tasugu teised sulle samaga,” ütles tädike Ifeka.
Mõni hetk hiljem jõudis koju Arize ja Olanna toetas jalad kindlamini maha, et Arize elevil kallistus teda pikali ei paiskaks.
„Õde! Sa oleksid pidanud meid hoiatama, et oled tulemas! Me oleks vähemalt õue hoolikamalt puhtaks pühkinud! Ah! Õde! Aru amaka gi! Sa näed hea välja! Küllap sul on lugusid, mida jutustada!”
Arize naeris. Tema pontsakas keha ja ümarad käsivarred rappusid naerust. Olanna surus ta kõvasti enda ligi. Ta tundis, et nüüd on kõik asjad korras, nii, nagu nad olema peavad, ja kui nad vahel varisevadki kokku, saab lõpuks ikka kõik korda. Just sellepärast ta Kanos käis: selle helge rahu pärast. Kui tädike Ifeka silmad hakkasid õue pidi ringi vilama, teadis ta, et tädi otsib parajat kana. Tädike Ifeka tappis alati kana, kui Olanna külas käis, isegi kui see oli viimane, kes tal õues ringi uitas, sulgedele tõmmatud pintslitäis või paar punast värvi eristamaks teda naabrite kanadest, kellel olid riideribad tiiva ümber seotud või teist värvi märgid sulgedel. Olanna ei protesteerinud enam kana tapmise vastu, täpselt nagu ta ei protesteerinud ka selle vastu, et onu Mbaezi ja tädike Ifeka põrandal mattidel magasid nagu kõik need arvukad sugulasedki, kes alati paistsid nende juures elavat, et ainult tema, Olanna, saaks voodis magada.
Tädike Ifeka läks nagu möödaminnes ühe pruuni kana juurde, haaras selle kiiresti kinni ja andis Arizele tagahoovis ära tappa. Siis istusid nad köögiukse ees, Arize kitkus kana ja tädike Ifeka tuulas sõklaid riisi seest. Üks naaber keetis maisi ja iga natukese aja tagant, kui vesi vahutades üle ajas, sisises tuli pliidi all. Nüüd mängisid õues lapsed, keerutasid valget tolmu üles ja hõiklesid. Kuka-puu all läks kakluseks ja Olanna kuulis, kuidas üks laps teisele igbo keeles karjus: „Su ema vitt!”
Päike oli taevas enne laskuma hakkamist punaseks värvunud, kui onu Mbaezi koju jõudis. Ta hüüdis Olannat, et see tuleks ja tervitaks tema sõpra Abdulmalikit. Olanna oli seda hausa meest korra varemgi kohanud; too müüs turul onu Mbaezi leti lähedal nahkkingi ja Olanna oli paar paari ostnud ning Inglismaale kaasa võtnud, aga ei kandnud neid kordagi, sest parajasti oli kesktalv.
„Meie Olanna kaitses just magistrikraadi. Magistrikraad Londoni ülikoolist! See pole naljaasi!” ütles onu Mbaezi uhkelt.
„Tubli töö,” ütles Abdulmalik. Ta tegi koti lahti ja võttis sealt paari kingi ning ulatas need Olannale, kitsas nägu naerukurdudes ja hambad määrdunud koolapähklist, tubakast ja tont teab millest veel, kaetud erinevais kollastes ja pruunides toonides plekkidega. Mehel oli selline nägu peas, nagu oleks tema see, kellele kingitus tehakse: inimese ilme, kes imetleb haridust rahulikus veendumuses, et tema ise seda kunagi ei omanda.
Olanna võttis kingad kahe käega vastu. „Aitäh, Abdulmalik. Aitäh.”
Abdulmalik osutas kuka-puu küpsetele pudelkõrvitsat meenutavatele viljadele ja ütles: „Sina tuleb minu majja. Minu naine keedab väga hea kuka-supp.”
„Oi, kindlasti tulen, järgmine kord,” ütles Olanna.
Mees pomises veel mõned õnnitlussõnad, enne kui onu Mbaeziga verandale istus, ämber suhkruroogu nina ees. Nad järasid kõva rohelise koore suhkruroojuppide pealt