Pool kollast päikest. Chimamanda Ngozi Adichie
lõikas Arize kana lahti ja tädike Ifeka pesi riisi. Ta näitas neile Abdulmaliki toodud kingi ja pani need jalga; punutud punased rihmad tegid ta jalad saledamaks ja naiselikumaks.
„Väga kenad,” ütles tädike Ifeka. „Ma tänan teda.”
Olanna istus taburetile ja hoidus hoolikalt vaatamast prussakamune, siledaid musti kapslikesi, mida leidus igas lauanurgas. Üks naaber tegi teises nurgas puutuld ja hoolimata viltustest avadest katuses oli köök tihket suitsu täis.
„I makwa, tema pere sööb päevast päeva ainult kuivatatud kala,” ütles Arize ja osutas huuli prunditades selle naabri poole. „Ei tea, kas ta vaesed lapsed üldse liha maitset tunnevad.” Arize viskas pea kuklasse ja naeris.
Olanna heitis pilgu naabrile. Too oli idžo ja ei saanud Arize igbo keelest aru. „Võib-olla neile meeldib kuivatatud kala,” ütles ta.
„O di egwu! Meeldib, no tõesti! Kas sa tead, kui odav see on?” Ikka veel naerdes pöördus Arize naabri poole: „Ibiba, ma räägin oma suurele õele, et sinu supp lõhnab alati nii hõrgult.”
Naine katkestas tulepuudele puhumise ja naeratas – teadja naeratus, mis pani Olanna mõtlema, et võib-olla saab naine siiski igbo keelest aru ja on lihtsalt otsustanud Arize naljaviskamist sallida. Arize ülekeevas vallatuses oli midagi, mis tegi inimesed heatahtlikuks.
„Nii et sa kolid siis Nsukkasse, et Odenigboga abielluda, õde?” küsis Arize.
„Abiellumises ma veel kindel ei ole. Ma tahan lihtsalt talle lähemal olla, ja ma tahan õpetada.”
Arize ümmargustes silmades segunes imetlus hämmeldusega. „Ainult sinusugused naised, kes teavad liiga palju raamatut, võivad nii rääkida, õde. Kui minu moodi inimesed, kes raamatut ei tunne, liiga kaua ootavad, siis saab nende aeg ümber.” Arize vakatas ja eemaldas kana kõhust läbipaistvalt kahvatu muna. „Mina tahan meest täna ja homme, ooh! Kõik mu sõbrannad on lahkunud ja oma meeste majadesse läinud.”
„Sa oled noor,” ütles Olanna. „Sa peaksid esialgu oma õmblustööle pühenduma.”
„Aga kas õmblemine annab mulle lapse? Isegi kui mul oleks õnnestunud läbi saada ja kooli minna, tahaksin ma ikkagi praegu last.”
„Sellega ei ole ju kiiret, Ari.” Olanna soovis, et võiks oma tooli uksele ja värskele õhule ligemale nihutada. Aga ta ei tahtnud, et tädike Ifeka või Arize või isegi naabrinaine taipaks, et suits ärritab ta silmi ja kurku või et prussakamunade nägemine ajab tal südame pahaks. Ta tahtis välja näha nii, nagu oleks ta selle kõigega, kogu selle eluga harjunud.
„Ma tean, et sa abiellud Odenigboga, õde, aga ausalt öelda ma ei ole kindel, et sa õigesti teed, kui ühe Abba mehega abiellud. Abbast pärit mehed on nii koledad, kai! Kui ainult Mohammed oleks igbo, siis ma sööksin oma juuksed ära, kui sa temaga ei abielluks. Ma pole eluski ilusamat meest näinud.”
„Odenigbo ei ole inetu. Ilu võib olla erinev,” ütles Olanna.
„Seda ütlesid inetu ahvikese, enwe sugulased, et talle rõõmsamat tuju teha – et ilu võib olla erinev.”
„Abbast pärit mehed pole inetud,” ütles tädike Ifeka. „Lõppude lõpuks on minu sugulased ju ka sealt pärit.”
„Ja kas sinu sugulased pole siis ahvi moodi?” küsis Arize.
„Sinu täisnimi on Arizendikwunnem, eks? Sa kuulud ka oma ema suguvõsasse. Nii et äkki näed siis sina ka ahvi moodi välja,” porises tädike Ifeka.
Olanna naeris. „Aga miks sa siis ikka muudkui abielust räägid, Ari? Kas sa oled näinud kedagi, kes sulle meeldis? Või peaksin ma otsima sulle mõne Mohammedi vendadest?”
„Ei, ei!” Arize vehkis õudust teeseldes kätega. „Esiteks lööks papa mu maha, kui ta teaks, et ma mõnd hausat sel kombel kas või ainult vaatangi.”
„Kui su isa just laipa ei pea maha lööma, sest mina ise teeksin sinuga esimesena algust,” ütles tädike Ifeka ja tõusis, kauss puhta riisiga käes.
„On küll keegi, õde.” Arize tuli Olannale lähemale. „Aga ma pole kindel, et tema mind vaatab, ooh.”
„Miks sa sosistad?” küsis tädike Ifeka.
„Kas ma sinuga räägin? Eks ma räägi ju oma suure õega?” küsis Arize vastu. Aga edasi rääkides tõstis ta häält. „Tema nimi on Nnakwanze ja ta on pärit meie lähedalt Ogidist. Ta töötab raudteel. Aga ta pole mulle midagi ütelnud. Ma ei tea, kas ta vaatab mind küllalt innukalt.”
„Kui ta sind küllalt innukalt ei vaata, siis on tal silmadega midagi lahti,” ütles tädike Ifeka.
„Kas te, inimesed, olete niisugust naist enne näinud? Miks ei lasta mul oma suure õega rahus rääkida?” Arize pööritas silmi, aga ta oli selgesti rahul ning oli ehk seda juhust ära kasutanud, et emale Nnakwanzest teada anda.
Sel ööl oma onu ja tädi voodis lebades vaatas Olanna Arizet läbi õhukese kardina, mis rippus seina löödud naelte vahele tõmmatud nööril. Nöör ei olnud pingul ja kardin vajus keskelt lonti. Ta jälgis Arize üles ja alla käivat hingamist ning kujutles, kuidas Arize ja tema vennad Odinchezo ja Ekene üles olid kasvanud, nähes läbi kardina oma vanemaid, kuuldes helisid, mis võisid kõhedusttekitavalt viia lapse mõtted valule, kui nende isa puusad liikusid ja ema käed isa ümber klammerdusid. Omaenda vanemate armatsemist ei olnud ta kunagi kuulnud, polnud isegi näinud mingeid märke sellest, et nad üldse armatseksid. Aga teda olid neist ka alati lahutanud koridorid, mis kasvasid üha pikemaks ja olid kaetud üha paksemate vaipadega, sedamööda kuidas nad ühest majast teise kolisid. Kui nad oma praegusesse, kümnetoalisse koju kolisid, olid ta vanemad esimest korda eraldi magamistubade kasuks otsustanud. „Mul on endal tervet riidekappi tarvis, ja on ju kena, kui su isa mul külas käib,” oli ta ema ütelnud. Kuid tema tütarlapselik naer ei olnud Olanna kõrvus veenvalt kõlanud. Siin Kanos olles tundus tema vanemate vahekorra tehtus talle alati rängem ja häbiväärsem.
Aken ta pea kohal oli lahti, vaikne ööõhk paks lehast, mida kerkis majatagustest rentslitest, kuhu inimesed oma kempsuämbreid tühjendasid. Peatselt kuulis ta heitvett koristavate öösibide summutatud jutukõma; ta uinus, kõrvus nende kühvlite kraapimine, kui nad pimeduse katte all oma tööd tegid.
Kerjused Mohammedi vanematekodu värava taga ei liigutanudki Olannat nähes. Nad istusid edasi palja maa peal, selg vastu krunti piiravaid savimüüre toetatud. Kärbsed kükitasid nende peal tihedate kobaratena, nii et hetkeks paistis, otsekui oleks nende narmendavatele valgetele kaftanitele tumedat värvi pritsitud. Olanna oleks tahtnud nende kaussidesse pisut raha poetada, aga mõtles siis ümber. Kui ta olnuks mees, siis oleksid nad teda hüüdnud ja oma kerjakausid tema poole sirutanud, ja kärbsed oleksid sumisevate pilvedena lendu tõusnud.
Üks väravavahtidest tundis ta ära ja tegi väravad lahti. „Tere tulemast, emand.”
„Aitäh, Sule. Kuidas käsi käib?”
„Te mäletate minu nime, emand!” Mees säras. „Aitüma, emand. Mul läheb hästi, emand.”
„Ja su perel?”
„Hästi, emand, Allahi tahtel.”
„Kas su isand on Ameerikast tagasi?”
„Jah, emand. Palun astuge sisse. Ma saadan kohe isanda järele.”
Mohammedi punane sportauto oli pargitud avara liivatatud õue serva, kuid Olanna tähelepanu köitis maja: selle lameda katuse graatsiline lihtsus. Ta istus verandale.
„Mis suurepärane üllatus!”
Ta tõstis pilgu ja seal oligi Mohammed, valge kaftan seljas, ning vaatas alla tema poole. Mehe huuled moodustasid meela kaare; neid huuli oli ta omal ajal tihti suudelnud, siis, kui ta suurema osa oma nädalavahetustest Kanos veetis, süües Mohammedi majas sõrmedega riisi, vaadates, kuidas Mohammed lennuklubis polot mängis, lugedes halbu luuletusi, mida Mohammed talle kirjutas.
„Sa näed väga hea välja,” ütles ta, kui nad embasid. „Ma ei olnud kindel, kas