Pool kollast päikest. Chimamanda Ngozi Adichie
Piletimüüja rõugearmiline nägu lõi laialt naeratades särama. „Pealik Ozobia tütar?”
„Jah.”
„Oo! Tubli töö, proua! Ma ütlen pakikandjale, et ta teid VIP-ide ootesaali viiks.” Piletimüüja pöördus ringi. „Ikenna! Kus see rumal poiss küll luusib? Ikenna!”
Olanna raputas pead ja naeratas. „Ei, ei ole vaja.” Ta naeratas veel korra julgustavalt, andes selgesti märku, et tema soovimatus VIP-ide ootesaali minna pole kuidagi mehe süü.
Üldsaal oli rahvast tuubil täis. Olanna istus kolme väikese lapse vastas, kes, viledaks kulunud riided seljas ja kingad jalas, lakkamatult naeru kihistasid, sellal kui nende isa neid rangel pilgul jälgis. Olannale kõige lähemal istus hapu ja kortsulise näoga vana naine, nende vanaema, käekotisang kõvasti pihku pigistatud, ning pomises midagi oma nina alla. Olanna tundis tema rüü kopituselehka: küllap oli see käesoleva sündmuse puhuks mõnest iidsest kirstust välja kaevatud. Kui selge hääl Nigeria Airwaysi lennu päralejõudmist kuulutas, kargas isa püsti ja istus siis taas maha.
„Te vist ootate kedagi,” ütles Olanna talle igbo keeles.
„Jah, nwanne m, mu vend on mere tagant tulekul, ta õppis seal neli aastat.” Mehe Owerri dialekt kõlas tugeva maaka-aktsendiga.
„Eh!” ütles Olanna. Ta oleks tahtnud mehelt küsida, kust täpselt ta vend tagasi oli tulemas ja mida ta oli õppinud, aga ei küsinud. Võib-olla poleks mees teadnud.
Vanaema pöördus Olanna poole. „Ta on esimene, kes meie külast mere taha läinud, ja meie inimesed tegid tema auks tantsu. Tantsijate rühm tuleb meile Ikedurusse vastu.” Ta naeratas uhkelt, paljastades pruunid hambad. Tema aktsent oli veelgi tugevam; raske oli kogu ta jutust aru saada. „Teised naised on minu peale kadedad, aga on’s see minu süü, et nende pojad on kõlupead ja minu oma poeg võitis valge mehe stipendiumi?”
Teadustati veel ühe lennu saabumisest ja isa ütles: „Chere! On see tema? See on tema!”
Lapsed kargasid püsti ja isa palus neil maha istuda ja kargas siis ise püsti. Vanaema surus käekotti kramplikult vastu kõhtu. Olanna vaatas, kuidas lennuk allapoole laskus. See maandus ja hakkas maandumisrada mööda ruleerima, kui vanaema äkki karjatas ja oma käekoti maha pillas.
Olanna ehmus. „Mis on? Mis lahti?”
„Ema!” ütles mees.
„Miks see seisma ei jää?” küsis vanaema, mõlemad käed meeleheitežestiga pea peale pandud. „Chi m! Mu jumal! Ma olen hädas! Kuhu see nüüd mu poja viib? Kas te, inimesed, olete mind petnud?”
„Ema, küll see seisma jääb,” ütles Olanna. „See lihtsalt peab niimoodi tegema, kui maandub.” Ta tõstis käekoti maast üles ja võttis siis vanema, rakkudest kaleda käe oma kätte. „Küll see seisma jääb,” ütles ta veel kord.
Ta ei lasknud kätt enne lahti, kui lennuk oli peatunud ja vanaema oma käe ära tõmbas ja omaette midagi pomises rumalatest inimestest, kes ei oska korralikke lennukeid ehitada. Olanna jälgis, kuidas perekond saabuvate lendude värava poole ruttas. Mõni minut hiljem oma värava poole minnes vaatas ta tihti üle õla, lootes korrakski silmata mere tagant naasvat poega. Aga ei silmanud.
Tema lend raputas kõvasti. Mees ta kõrval sõi valjusti rõgistades kibedat koolapähklit ja kui ta juttu tehes Olanna poole pöördus, nihkus naine aegamisi eemale, kuni oli tihedalt lennukiseina vastu surutud.
„Ma lihtsalt pean teile ütlema, kui ilus te olete,” ütles mees.
Olanna naeratas ja ütles aitäh ja hoidis silmad oma ajalehel. Odenigbo saab nalja, kui ta talle sellest mehest jutustab, nii nagu ta oma kõhklematus enesekindluses alati kõigi Olanna imetlejate üle naeris. Just see oligi Olannat tema juures kõigepealt võlunud tol kahe aasta tagusel juunipäeval Ibadanis – sedasorti vihmasel päeval, mis juba kannab hämariku indigotoone, ehkki tegelikult on alles keskpäev. Ta oli Inglismaalt vaheajaks kodus käimas. Ta oli tõsises suhtes Mohammediga. Alguses ta ei märganudki Odenigbot, kes ülikooliteatri juures tema ees piletisabas seisis. Võib-olla polekski ta teda märganud, kui tema taga poleks seisnud hõbedaste juustega valge mees ja kui piletöör ei oleks andnud valgele mehele märku, et see edasi astuks. „Laske mina aitan teid siin, söör,” ütles piletimüüja selle koomiliselt ette kujutatud „valge” aktsendiga, millega harimatud inimesed armastasid eputada.
Olanna oli ärritunud, aga ainult natuke, sest ta teadis, et saba liigub igal juhul kiiresti. Seetõttu üllatas teda pahameelepurse, mis järgnes pruuni safariülikonda kandva ja raamatut pihku suruva mehe – Odenigbo – poolt. Mees marssis saba etteotsa, talutas valge mehe sealt tagasi tema kohale sabas ja peaaegu karjus siis piletimüüja peale. „Te vilets ignoramus! Te näete valget meest ja ta tundub teile parem kui teie omad inimesed? Te peate kõigi selles sabas seisjate ees vabandama! Otsekohe!”
Olanna oli teda vahtima jäänud – tema prillide taga kaarduvaid kulme, tüüakat keha, mõeldes juba, kuidas Mohammediga kõige valutumalt lõpp teha. Vahest võinuks ta taibata, et Odenigbo on teistsugune, isegi kui mees poleks sõnagi lausunud: juba ta soeng üksi, juuksed kõrge pühapaistena püsti seismas, kõneles sellest. Aga ta oli ka ilmselgelt hoolitsetud, mitte üks neist, kes kasutavad räpakust oma radikaalsuse rõhutamiseks. Kui mees temast möödus, naeratas ta ja ütles: „Hästi tehtud!”, ja see oli kõige söakam tegu, mis ta iialgi teinud, esimene kord, kus ta ise mõne mehe tähelepanu oli püüelnud. Mees seisatas ja tutvustas end: „Mu nimi on Odenigbo.”
„Mina olen Olanna,” kostis naine, ja hiljem ütles ta mehele, et õhk oli sel hetkel võlujõust pragisenud, ja mees ütles, et ta iha oli sel hetkel olnud nii tugev, et ajas tal kubeme valutama.
Kui Olanna viimaks seda iha maitsta sai, oli ta ennekõike üllatunud. Ta ei teadnud enne, et mehe tõuked võivad peatada mälu, et ta võib leida end paisatuna kohta, kus ei suuda ei mõelda ega mäletada, vaid ainult tunda. See intensiivsus ei olnud kahe aasta möödudes kadunud, nagu polnud kadunud ka tema aukartus mehe enesekindlate veidruste ja raevuka moraalsuse ees. Kuid ta kartis, et see tuli sellest, et nad oma suhet väikeste lonksude kaupa läbi elasid: ta nägi Odenigbot siis, kui vaheajaks koju tuli; nad kirjutasid üksteisele; nad rääkisid telefonis. Nüüd, kus ta oli tagasi Nigeerias, pidid nad hakkama koos elama, ja ta ei suutnud mõista, kuidas mees ei ilmuta pisimatki ebakindlust. Ta oli liiga kindel.
Olanna vaatas oma akna taga laiuvaid pilvi, mööda triivivaid suitsjaid padrikuid, ja mõtles, kui haprad need on.
Olanna polnud tahtnud oma vanematega õhtust süüa, eriti kuna nood olid kutsunud pealik Okonji. Aga ema tuli ta tuppa ja palus, et ta palun-palun nende seltskonda tuleks: mitte iga päev ei olnud neil juhust rahandusministrit võõrustada, ja see õhtusöök oli veelgi tähtsam ehituslepingu tõttu, mida ta isa tahtis. „Biko, pane midagi kena selga. Kainene riietub ka pidulikult,” oli ema lisanud, just nagu peaks tema kaksikõe mainimine kuidagi kõike õigustama.
Nüüd silus Olanna süles salvrätikut ja naeratas teenrile, kes asetas ta kõrvale taldriku poolitatud avokaadoga. Mehe valge vorm oli nii kangeks tärgeldatud, et püksid paistsid nagu papist tehtud.
„Tänan, Maxwell,” ütles ta.
„Jahah, tädike,” pomises Maxwell ja liikus oma kandikuga edasi.
Olanna vaatas lauas ringi. Vanemad olid keskendunud pealik Okonjile, noogutades innukalt, kui too jutustas mingit lookest oma hiljutisest kohtumisest peaminister Balewaga. Kainene uuris oma taldrikut, näol talle omane kõrk ilme, otsekui pilkaks ta oma avokaadot. Keegi neist ei tänanud Maxwelli. Olanna soovis, et nad seda teeksid; see oli nii lihtne väike žest, tunnustada neid teenivate inimeste inimlikkust. Kord oli ta ette pannud, et nad seda teeksid; isa kostis, et maksab neile korralikku palka, ja ema ütles, et tänamine annaks neile võimaluse muutuda häbematuks, Kainene aga, nagu tavaliselt, ei öelnud midagi, tülpinud ilme näol.
„See on parim avokaado, mida ma üle tüki aja maitsta olen saanud,” ütles pealik Okonji.
„See on ühest meie oma talust,” ütles ema. „Sellest, mis on Asaba lähedal.”
„Ma