Pool kollast päikest. Chimamanda Ngozi Adichie
sa vist minna ei oska, ega ju? Ma palun, et Jomo sulle teed näitaks.”
„Jomo, ärra?”
„Jomo hoolitseb aia eest. Ta käib siin kolm korda nädalas. Naljakas mees, ma nägin korra, kuidas ta krootoniga juttu ajas.” Isand vaikis viivu. „Igatahes homme ta tuleb.”
Hiljem kirjutas Ugwu üles rea toiduaineid ja andis nimekirja Isandale.
Isand vahtis natuke aega nimekirja. „Tähelepanuväärne segu,” ütles ta inglise keeles. „Ehk õpetavad nad koolis sind rohkem vokaale kasutama.”
Ugwule ei meeldinud lõbustatud ilme Isanda näol. „Meil on puud vaja, ärra,” ütles ta.
„Puud?”
„Teie raamatute jaoks, ärra. Et ma saab nad korda panna.”
„Ohjaa, riiuleid. Arvatavasti annab kuhugi veel mõned riiulid mahutada küll, vahest ehk koridori. Ma räägin kellegagi haldusosakonnast.”
„Jah, ärra.”
„Odenigbo. Ütle mulle Odenigbo.”
Ugwu silmitses teda kõhklevalt. „Ärra?”
„Mu nimi ei ole Ärra. Ütle mulle Odenigbo.”
„Jah, ärra.”
„Minu nimi on Odenigbo, nüüd ja alati. Härra on meelevaldne. Homme võid hoopis sina härra olla.”
„Jah, ärra – Odenigbo.”
Ugwule meeldis tegelikult rohkem ärra, selles sõnas oli otsusekindlust ja võimukust, ja kui mõni päev hiljem tulid haldusosakonnast paar meest koridori riiuleid paigaldama, ütles ta, et nad peavad ootama, kuni Ärra koju jõuab; tema ise ei tohi anda allkirja nende valgele paberile, kus seisid masinakirjas sõnad. Ta ütles uhkusega Ärra.
„Jälle üks maalt tulnud majateenija,” ütles üks meestest üleolevalt, ja Ugwu vaatas mehele näkku ning pomises oma nina alla loitsu, et toda ja tema järeltulijaid elu lõpuni äge kõhulahtisus vaevaks. Isanda raamatuid korrastades tõotas ta endale, hoidudes siiski kõva häälega rääkimast, et kunagi õpib ta veel ka ametlikele paberitele alla kirjutama.
Järgnevate nädalate vältel – nädalate, mil ta õppis tundma bangalo iga viimast kui nurka, mil ta avastas, et nakrapuu otsa oli paigutatud mesipuu ja et liblikad kogunesid majaesise muruplatsi kohale ikka siis, kui päike seisis kõige kõrgemal – õppis ta täpselt sama hoolsalt tundma ka Isanda elurütme. Igal hommikul korjas ta maast üles Daily Timesi ja Renaissance’i, mille postimees ukse juurde maha oli poetanud, ning voltis need Isanda teetassi ja leivataldriku kõrvale hommikueinelauale. Opel oli tal puhtaks pestud juba enne, kui Isand hommikueine lõpetas; ja kui Isand töölt taas koju jõudis ning siestat pidas, käis ta auto veel korra üle, enne kui Isand tenniseplatsile siirdus. Neil päevil, kus Isand pikkadeks tundideks oma kabinetti tõmbus, liikus ta majas ringi hääletult. Kui Isand valjul häälel kõneldes koridoris edasi-tagasi sammus, kandis ta hoolt, et jätkuks kuuma vett tee tegemiseks. Ta küüris iga päev põrandaid. Ta nühkis aknaluuke, kuni need pärastlõunapäikeses hiilgasid, pööras tähelepanu tillukestele praokestele vanni emailis, poleeris taldrikuid, mida kasutas koolapähkli serveerimiseks Isanda sõpradele. Iga päev oli elutoas vähemalt kaks külalist ja raadio mängis tasakesi kummalist flöödiviisitaolist muusikat, küllalt vaikselt, et jutukõma ja naer ja klaaside kõlin võisid selgesti jõuda Ugwu kõrvu, kes töötas köögis või koridoris või triikis Isanda riideid.
Ta tahtis teha veel enam, tahtis end Isandale igati vajalikuks muuta, ja nii triikis ta ühel hommikul ära Isanda sokid. Ega need mustad soonikkoes sokid ennegi just kortsus paistnud, aga Ugwu arvates võinuksid need triigituna veelgi paremad välja näha. Tuline triikraud sisises, ja kui ta selle üles tõstis, nägi ta, et pool sokki oli selle külge kinni kleepunud. Ta tardus. Isand istus veel hommikueinet lõpetades laua ääres ja pidi nüüd iga hetk sisse astuma, et sokid ja kingad jalga tõmmata ning riiulilt kaustad haarata ja tööle minna. Ugwu oleks tahtnud sulanud soki tooli alla peita ja sahtli juurde uue paari järele söösta, aga ta jalad olid kui tardunud. Seal ta seisis, kõrbenud sokk käes, teades, et just niisugusena Isand ta eest leiab.
„Nii et sa triikisid mu sokke, mis?” küsis Isand. „Oh sa rumal ignoramus.” Rumal ignoramus libises tal suust kui muusika.
„Palun andeks, ärra! Palun andeks!”
„Ma ütlesin juba, ära kutsu mind härraks.” Isand haaras riiulilt mingi kausta. „Ma olen hiljaks jäämas.”
„Ärra? Kas toon uue paari?” küsis Ugwu. Ent Isand oli juba kingad paljaste jalgade otsa libistanud ning tõttas välja. Ugwu kuulis, kuidas ta autoukse pauguga kinni lõi ja minema sõitis. Ta rind oli raske; ta ei mõistnud, miks oli ta neid sokke triikinud, miks ei olnud ta piirdunud üksnes safariülikonna triikimisega. Kurjad vaimud, muud ei midagi. Kurjad vaimud olid ajanud teda nii tegema. Eks luuranud nad ju igal pool. Kui tal palavik oli või kui ta ükskord puu otsast alla kukkus, hõõrus ema alati ta keha okwuma’ga, ise kõik see aeg pomisedes: „Me lööme nad tagasi, nad ei saa võitu.”
Ta läks välja eesõue, mööda kividest, mis olid seatud külg külje kõrval piirama hoolikalt pügatud muruplatsi. Kurjad vaimud ei saa võitu. Ta ei lase neil end alistada. Keset muruplatsi oli ümmargune rohuta laik nagu saareke rohelises meres, kus kasvas peenike palmipuu. Ugwu ei olnud kunagi näinud nii lühikest palmi ega ka puud, mille lehed nii täiusliku lehvikuna laiali hargneksid. See ei paistnud küllalt tugevana, et vilja kanda, ei paistnud ülepea olevat kasulik nagu enamik siinseid taimi. Ta võttis maast kivi ja viskas selle eemale. Nii palju raisatud ruumi. Tema külas harisid inimesed üles iga pisemagi maalapi oma kodu juures ning istutasid sinna kasulikke aedvilju ja ürte. Tema vanaemal ei olnud vaja oma lemmikürti arigbe’t ise kasvatada, sest see kasvas igal pool metsikult. Vanaema ütles ikka, et arigbe teeb mehe südame pehmeks. Ta oli kolmest naisest keskmine ega saanud lõigata kasu erilisest positsioonist, mis kaasnes esimese või viimase naise staatusega, ja nii, seletas ta Ugwule, oli ta enne abikaasalt millegi palumist alati keetnud talle vürtsikat jamsiputru arigbe’ga. See oli alati mõjunud. Võib-olla mõjub see ka Isandale.
Ugwu kõndis arigbe’t otsides ringi. Ta otsis roosade lillede seast, nakrapuu alt, mille ühel oksal kügeles käsnjas mesitaru, sidrunipuu juurest, mille tüve mööda saalisid üles ja alla mustad sõdursipelgad, ning papaiapuude vahelt, mille küpsevaid vilju trähnitasid lindude nokitud rasvased augud. Kuid maa oli puhas, ei mingeid ürte; Jomo oli põhjalik ja hoolas rohija ja millelgi soovimatul ei olnud lubatud kasvama jääda.
Kui nad esimest korda kohtusid, oli Ugwu Jomot tervitanud, Jomo aga noogutanud ning sõnagi lausumata tööd jätkanud. Ta oli väikest kasvu mees sitke kokkukuivanud kehaga, mis Ugwu meelest vajas kastmist rohkem kui nood taimed, mida ta oma metallkannuga sihtis. Lõpuks vaatas Jomo Ugwu poole üles. „Afa m bu Jomo,” kuulutas ta, nagu ei teaks Ugwu ta nime. „Mõned inimesed kutsuvad mind Kenyattaks, selle Keenia suure nina järgi. Ma olen jahimees.”
Ugwu ei osanud midagi kosta, sest Jomo vahtis talle otse silma sisse, otsekui lootes, et Ugwu talle nüüd oma tegemiste kohta midagi tähelepanuväärset ütleb.
„Mis sorti loomi sa tapad?” küsis Ugwu. Jomo säras, just nagu oleks see täpselt see küsimus, mida ta oli soovinud, ning hakkas oma jahipidamisest jutustama. Ugwu istus tagahoovi viiva trepi astmetel ja kuulas. Esimesest päevast peale ei uskunud ta kordagi Jomo jutte – kuidas mees oli paljaste kätega löönud tagasi leopardi rünnaku, kuidas ta üheainsa lasuga kaks paaviani tappis –, aga talle meeldis neid kuulata ning ta lükkas Isanda pesu pesemist edasi nende päevadeni, kui Jomo käis, et ta saaks istuda väljas, sel ajal kui Jomo tööd teeb. Jomo liigutused olid aeglased ja kaalutletud. Tema rehitsemine, kastmine ja istutamine tundusid ühtviisi küllastatuna pühalikust elutarkusest. Keset hekipügamist võis ta äkki pilgu tõsta ja lausuda: „See on hea liha,” ning minna siis oma jalgrattasadula taha seotud kitsenahkse koti juurde ja selles kada otsides ringi sobrada. Kord lasi ta väikese kiviga nakrapuu otsast metstuvi alla, keeras selle lehtede sisse ning pistis oma kotti.
„Vaata, et sa selle