Suverüütel. Джим Батчер
pingutamagi, et mõista. See ilmetu mask pani mu kõri krampi tõmbuma ja ma pidin vaeva nägema, et relv käes ei väriseks. Ent siis tegi ta midagi, mis muutis ta veel võõramaks, veel hirmuäratavamaks.
Ta naeratas. Aeglane naeratus, julm nagu kidadega nuga. Kui ta rääkima hakkas, kõlas hääl sama armsasti nagu enne. Aga see oli tühi, vaikne, kummituslik. Ta hakkas rääkima ja see tekitas tahtmise talle lähemale küünitada, et selgemalt kuulda. „Taibukas,” pomises ta. „Jah. Mitte liiga hajevil, et mõelda. Just see, mida mul vaja.”
Külmavärin tantsiskles mööda mu selgroogu alla. „Ma ei taha mingeid probleeme,” ütlesin. „Mine lihtsalt ära ja me mõlemad võime teeselda, et midagi ei juhtunud.”
„Aga juhtus,” ümises ta. Paljalt ta häälekõla pani ruumi külmemana tunduma. „Sa nägid sellest loorist läbi. Tõestasid oma väärtust. Kuidas sa seda tegid?”
„Staatiline laeng uksenupul,” vastasin ma. „See oleks pidanud lukus olema. Sa poleks pidanud siia sisse saama, seega pidid minema läbi ukse. Ja sa põiklesid mu küsimustest kõrvale, mitte lihtsalt ei vastanud.”
Ta noogutas ikka veel naeratades. „Räägi edasi.”
„Sul pole käekotti. Pole palju selliseid naisi, kes paneksid selga kolme tuhande dollarilise kostüümi, aga läheksid välja ilma käekotita.”
„Hmmm,” ütles ta. „Jah. Sa sobid suurepäraselt, härra Dresden.”
„Ma ei tea, millest jutt on,” laususin. „Ma ei taha haldjatega enam mingit tegemist teha.”
„Mulle ei meeldi, kui mind niimoodi nimetatakse, härra Dresden.”
„Saad üle. Kao mu kontorist.”
„Härra Dresden, sina peaksid teadma, et minu sugu, suurtest väikesteni, peab rääkima tõtt.”
„See pole teie pettusi takistanud.”
Ta silmad lõid kiiskama ja ma nägin, kuidas pupillid muutuvad, nihkuvad sureliku ümaratest sõõridest aeglasteks kassilikult piklikeks. Ta silmitses mind kassisilmsena, pilgutamata. „Ometi olen ma rääkinud. Ma kavatsen õnnemängu mängida. Ja ma teen panuse sinu peale.”
„Äh... Mida?”
„Mul on sinu teeneid vaja. On varastatud midagi hinnalist. Ma soovin, et sina selle tagasi tooksid.”
„Teeme selle asja nüüd selgeks,” ütlesin. „Sina tahad, et ma sulle varastatud kraami tagasi tooksin?”
„Mitte mulle,” rääkis ta. „Õigetele omanikele. Ma tahan, et sa varga välja selgitaksid ja kinni püüaksid ja minu süüst puhtaks peseksid.”
„Tee seda ise,” ütlesin.
„Selles asjas ei saa ma täiesti üksi tegutseda,” umises ta hääl. „Seepärast olen ma valinud sinu oma saadikuks. Oma vahemeheks.”
Naersin talle näkku. See tõi sellesse täiuslikku kahvatusse näkku veel midagi – viha. Viha, külm ja kohutav, välkus ta silmades ja peaaegu tarretas naeru mu kurgus. „Ei lähe läbi,” ütlesin. „Ma ei tee teie rahvaga rohkem tehinguid. Ma ei tea isegi seda, kes sa oled.”
„Kallis laps,” ümises naine aeglaselt, hääles kerge ärritusnoot. „Tehing on juba tehtud. Sa andsid oma elu, oma saatuse, oma tuleviku vastutasuks väe eest.”
„Jaa. Oma ristiemale. Ja see on veel vaidluse all.”
„Enam mitte,” sõnas ta. „Isegi selles surelike maailmas läheb võlg ühe käest teise kätte. Hüpoteekide müük, jah?”
Mul läks südame alt külmaks. „Mida sa öelda tahad?”
Ta paljastas hambad, teravad ja valged. See ei olnud naeratus. „Sinu hüpoteek on müüdud, surelik laps. Mina ostsin selle. Sa oled minu oma. Ja sa aitad mind selles asjas.”
Asetasin relva lauale ja avasin ülemise sahtli. Võtsin välja oma paberinoa, tavalise masinatöö, raske sileda tera ja kruvikäepidemega. „Sa eksid,” laususin, ja mu hääles kõlas mulle endalegi ilmselgelt puhas tahtmatus leppida. „Ristiema ei teeks seda. Võib väga hästi olla, et sa püüad mind sisse vedada.”
Ta naeratas, vaadates mind teraselt. „Luba mul siis ometigi tõde selgeks teha.”
Mu vasak peopesa lajatas lauale. Vaatasin hirmunult, kuidas parem käsi haarab paberinoa, rapperifilmi stiilis. Püüdsin kätt paaniliselt tagasi hoida, paberinuga käest pillata, aga käed tegutsesid autopiloodil, nagu kuuluksid kellelegi teisele.
„Oota!” karjatasin.
Naine silmitses mind, külm ja eemalviibiv ja huvitatud.
Virutasin paberinoaga vastu omaenda käeselga, jõuliselt. Mul on odav kirjutuslaud. Teras hammustas puhtalt läbi pöidla ja nimetissõrme vahele jääva liha ning vajus lauapinda, mind selle külge naelutades. Valu uhkas mööda käsivart üles, haavast hakkas immitsema verd. Püüdsin valu alla suruda, aga ma olin paanikas, üldse mitte sellises seisundis, et end oluliselt valitseda. Suust pääses niitsatus. Püüdsin tera ära tõmmata, käe seest välja saada, aga käsivars lihtsalt keeras end, väänates paberinuga vastupäeva.
Valu tegi mu maatasa. Ma ei suutnud sissegi hingata, et karjuda.
Naine, see haldjas, sirutas käe ja kangutas mu sõrmed paberinoa ümbert ära. Ta tõmbas noa järsult, otsustavalt välja ja asetas verest läikivana lauale. „Võlur, sina tead seda sama hästi kui mina. Poleks sa minu kütkes, ei oleks mul sinu üle säärast võimu.”
Sel hetkel teadsin ma peamiselt seda, et käsi valutab, aga mingi hämar osa minust taipas, et ta räägib tõtt. Haldjad ei saa lihtsalt sisse traavida ja nukuisandat mängima hakata. Nad tuleb sisse lasta. Mina olin oma ristiema Lea sisse lasknud aastaid tagasi, kui olin noorem ja rumalam. Eelmisel aastal lipsasin tal käest, sundisin teda andma ajapikendust, mis oleks pidanud mind kaitsma aasta ja ühe päeva.
Aga nüüd oli ta ohjad kellelegi teisele üle andnud. Kellelegi, kes ei olnud teises tehingus osalenud.
Vaatasin tema poole üles, hääl valust ja äkilisest vihast karedaks urinaks madaldunud. „Kes sa oled?”
Naine tõmbas küütleva sõrmeküünega läbi vere kirjutuslaual. Ta tõstis sõrme suu juurde ja seadis selle nagu muuseas vastu keeleotsa. Ta naeratas, aeglasemalt, meelelisemalt ja viimseni sama võõrikult. „Mul on palju nimesid,” kurises ta. „Aga sina võid öelda mulle Mab. Õhu ja öö kuninganna. Sidhe Talvekoja valitseja.”
3. peatükk
Mul vajus süda saapasäärde.
Haldjakuninganna. Minu kontoris seisis haldjakuninganna. Ma vaatasin haldjakuningannale otsa. Rääkisin haldjakuningannaga.
Ja ma olin tal pihus.
Sa pagan, ja mina arvasin, et mu elu on niigi lootusetute juhtumite nimekirjas.
Hirmutunne võib olla sõna otseses mõttes nagu jäävesi. See võib olla nagu külmaaisting, mille sa alla neelad, mis rullub kõrist alla ja valgub rinnus laiali. Ta teeb su hingetuks ja paneb südame kloppima, kuigi seda poleks tarvis, laieneb siis kõhu ja puusadeni, jättes endast maha värinad. Seejärel suundub reitesse, põlvedesse (tehes mõnikord piinlikkust tekitava vahepeatuse), röövides jõu pikkadest lihastest, mis arvavad, et sa peaksid neid kasutama, et joosta, kuidas jalad võtavad.
Mina neelasin hirmulonksu, pilk teisel pool lauda seisval mürgiselt kaunil haldjal.
See pani Mabi naeratama.
„Jah,” ümises ta. „Küllalt tark, et karta. Et mõista, vähemasti osaliselt. Mis tunne see on, laps, teada seda, mida sina tead?”
Mu hääl värises ja kõlas vaiksemalt, kui mulle meeldinud oleks. „Umbes nagu Tokyol, kui Godzilla merest välja tuleb.”
Mab