Suverüütel. Джим Батчер
artikli lastes. „Ma olen temast kuulnud. Tal on vist Bucktownis ateljee.”
Mab noogutas. „Kiidetud Ameerika kunsti visionääriks. Ehkki ma oletan, et nad kasutavad seda mõistet kergekäeliselt.”
„Fantaasiamaailmade looja, öeldakse siin. Küllap öeldakse igasuguseid ilusaid asju nüüd, kus ta surnud on.” Lugesin artikli lõpuni. „Politsei ütles, et see oli õnnetusjuhtum.”
„Ei olnud,” vastas Mab.
Vaatasin üles tema poole. „Kust sa seda tead?”
Ta naeratas.
„Ja miks see sulle korda peaks minema?” küsisin ma. „Politsei ei tule ju sind taga ajama.”
„Peale surelike seaduse on muidki jõudusid, mis kohut mõistavad. Sulle piisab teadmisest, et ma soovin õigusemõistmist,” lausus ta. „Lihtsalt seda.”
„Mhmh,” ütlesin ma kulmu kortsutades. „Sa ütlesid, et temalt varastati midagi. Mis see oli?”
„Sa saad sellest aru.”
Panin pildi ümbrikku tagasi ja jätsin selle kirjutuslauale. „Ma mõtlen järele.”
Mab kinnitas mulle: „Sa nõustud seda soovi täitma, võlur Dresden.”
Vaatasin teda altkulmu ja lükkasin lõua ette. „Ma ütlesin, et ma mõtlen järele.”
Mabi kassisilmad lõid sätendama ja ta naeratus näitas mulle vägaväga valgeid hambaid. Ta võttis jakitaskust tumedad päikeseprillid. „Kas pole mitte viisakas klient ukseni saata?”
Põrnitsesin teda kurjalt, aga tõusin toolilt ja kõndisin ukse juurde, veidi oimetu paljalt haldjakuninganna joovastavast parfüümist, tema narkootilisest lõhnast. Tõrjusin seda tunnet ja üritasin kurja ilmet säilitada, ust tema ees järsult lahti tõmmates.
„Kas käsi valutab veel?” küsis ta.
„Mis sa ise arvad?”
Mab asetas oma kinnastatud käe minu haavatud käele ja läbi haava käis nagu skalpell äkiline puhas külmavahk, mis sööstis mööda käsivart üles, otse südame suunas. See võttis mul hinge kinni ja ma tundsin, kuidas süda paar lööki vahele jättis, enne kui vaevaliselt õigesse rütmi sai. Ahmisin õhku ja vankusin ning üksnes ukse najale toetumine hoidis mind päriselt kukkumast.
„Kurat võtaks,” pomisesin ma, püüdes mitte häält tõsta. „Meil oli kokkulepe.”
„Ma nõustusin sind keeldumise eest mitte karistama, võlur. Ma nõustusin sind mitte vahemeeste kaudu karistama ega ahistama.” Mab naeratas. „Seda tegin ma lihtsalt kiusu pärast.”
Urisesin. „See ei tee küll tõenäolisemaks, et ma selle juhtumi võtan.”
„Sa võtad selle, saadik,” sõnas Mab enesekindlalt. „Ole valmis täna õhtul oma vastaspoolega kokku saama.”
„Mis vastaspoolega?”
„Nii nagu sina oled selles asjas Talve esindaja, on ka Suvi otsinud kellegi oma huve esindama.”
„Mul on õhtuks plaanid tehtud,” porisesin ma. „Ja ma pole seda juhtumit vastu võtnud.”
Mab kallutas oma tumedad prillid alla, kassisilmade pilk minul. „Võlur. Kas sa tead lugu rebasest ja skorpionist?”
Raputasin kõrvale vaadates pead.
„Rebane ja skorpion jõudsid oja äärde,” rääkis Mab vaikselt, hääl madal ja malbe. „Lai oli vesi. Skorpion palus, et rebane ta selga võtaks. Rebane ütles: „Skorpion, ega sa mind ei nõela?” Skorpion ütles: „Kui seda teeksin, sureksime mõlemad.” Rebane jäi nõusse ja Skorpion ronis talle selga. Rebane ujus, aga poolel teel nõelas Skorpion teda oma surmaastlaga. Rebane ahmis õhku: „Narr, sa hukutasid meid mõlemaid. Miks?” „Ma olen skorpion,” ütles skorpion. „Selline on minu loomus.””
„Ja kogu lugu?” ütlesin ma. „Ära sellega leiba teenima hakka.”
Mab puhkes naerma, see kõlas nagu sametine jää ja ajas mulle uuesti judinad peale. „Sa võtad selle juhtumi, võlur. Sa oled selline. See on sinu loomus.” Siis ta pöördus ja kõndis mööda koridori minema, eemalviibiv, reserveeritud, külm. Vahtisin talle umbes minut aega järele, enne kui ukse sulgesin.
Võib-olla olin end liiga kauaks laborisse sulgenud, aga Spenser ei maini üldse, et haldjakuningannal on kena taguots.
Jah, ma märkan selliseid asju. Eks kaevake mu peale.
1 Tervikväljend kõlab nii: „Kui sa petad mind ühe korra, siis häbi sulle, kui petad mind teist korda, siis häbi mulle.” [ ↵ ]
4. peatükk
Toetusin kinnisilmi vastu ust ja püüdsin mõelda. Mul oli hirm. Mitte selline pooleldi meeldiv adrenaliinilaenguga, vaid vaikne. Analüüsitulemuste ootamise hirm. See on niisugune ratsionaalne hirm, mis tirib lamamistooli su mõttemaastiku eesserva ja võtab joogikülmiku ka kaasa.
Ma töötasin kurjade haldjate kuninganna heaks – või igatahes Tumeda Koja haldjate Talvekuninganna heaks. Tumeda Koja haldjad polnud kuni viimseni õelad ja kurjad, nagu ka Heleda Koja omad, suvehaldjad polnud otsast lõpuni lahked ja targad. Nad olid väga selle aastaaja moodi, millelt olid nime saanud – külmad, kaunid, halastamatud ja täiesti hoolimatud. Ainult narr käiks vabatahtlikult nendega läbi.
Mitte et Mab oleks mulle erilist valikut jätnud, aga tehniliselt võttes oli valikuvõimalus siiski olnud. Oleksin võinud kindlalt keelduda ja võtta vastu, mis iganes tulemas oli.
Närisin huuli. Arvestades seda, millega ma tegelen, polnud ma vajalikuks pidanud hea pensioniplaani jahtimisele eriti aega kulutada. Võlurid võivad elada kaua-kaua, aga enamik neist, kes elavad, kipuvad olema niisugused, kes püsivad kodus oma kabinetis. Polnud palju neid, kes oleksid heitnud kinda nii paljudele, kui mina olin.
Olin olnud paar korda nutikas ja paar korda oli mul vedanud ja siiani olin peale jäänud – aga varem või hiljem pidid täringud maosilmi näitama. Niisama lihtne see oligi ja ma teadsin seda.
Hirm. Võib-olla sellepärast olingi Mabi kaubaga nõusse jäänud. Susani elu oli kohutaval kombel rikutud ja see oli minu süü. Tahtsin teda aidata, enne kui võideldes langen.
Aga tasane hääl kuklas ütles mulle, et pean end hirmus õilsaks inimese kohta, kes lõi põnnama, kui kuri karjas. See vaikne hääl ütles mulle, et tegelen enda välja vabandamisega. Mingi osa minust, mis eriti ei usalda ja veel vähemasse usub, sosistas, et olin lihtsalt kartnud öelda „ei” olendile, kes tõenäoliselt oleks suutnud panna mind surma ihkama, kui talle ära oleksin öelnud.
Igatpidi oli küsimuste jaoks liiga hilja. Olin kokkuleppe sõlminud, tulgu mis tuleb. Kui ma ei tahtnud, et asi halvasti lõpeks, oli parem mõtlema hakata, kuidas sellest välja vingerdada ilma haldjapoliitikasse uppumata. Olin kuradi kindel, et Ronald Reueli juhtumit vastu võttes ma seda ei tee. Mab poleks seda pakkunud, kui poleks arvanud, et see mässib mu hullemini sisse, kui ma juba olen. Ta võis ju olla mu metafüüsiliselt käsivarrelukku võtnud, aga see ei tähendanud, et pean iga kord hüppama, kui ta „konn” ütleb. Võisin midagi muud välja mõelda. Ja pealegi oli mul muidki probleeme.
Õhtuse Nõukogu koosolekuni polnud palju aega, niisiis korjasin asjad kokku ja seadsin end minekuvalmis. Seisatasin uksel selle näriva tundega, mis mul tekib, kui olen midagi unustanud. Pilk langes tasumata arvete virnale ja mulle meenus.
Raha. Ma olin tulnud siia juhtumit saama. Et raha teenida. Oma arvete maksmiseks. Nüüd olin kaelast saadik jamas ja pea ees tundmatusse sööstmas, aga ma polnud saanud käsiraha ega teeninud punast pennigi.
Vandusin omaette ja tõmbasin ukse enda järel kinni.
Võiks arvata, et kui ma juba oma hinge mängu panen, tuleb mul ühtlasi pähe lasta Mabil lisada viiskümmend dollarit