Peegelpilt. Тана Френч
Cassie Maddox,” tutvustas Frank, „seersant Noel Byrne ja garda[2.] Joe Doherty Rathoweni jaoskonnast. Glenskehy jääb nende haldusalasse.”
„Meie pattude pärast,” ütles Byrne. Tundus, et ta mõtleb seda tõsiselt. Ta oli viiekümnendates, küürus selja ja vesiste siniste silmadega, ning lõhnas märja mundri ja allaandmise järele.
Doherty oli üsna õnnetute kõrvadega vibalik noormees, ja kui ma talle käe sirutasin, tõmbus ta ehmatusest eemale nagu mõni multikategelane; ma peaaegu nägin, kuidas ta silmamunad plõnni saatel tagasi oma kohtadele maandusid. Jumal teab, mida ta minust kuulnud oli – võmmide kuulujutuveski on palju tõhusam kui ükskõik millisel bingoklubil –, kuid mul polnud praegu aega sellepärast muretseda. Kostitasin teda oma naerata-ja-põrnitse tervitusega ning ta pobises midagi vastuseks ja lasi mu käe nii kiiresti lahti, nagu oleks see teda kõrvetanud.
„Me tahaksime, et uurija Maddox meie surnukeha üle vaataks,” ütles Frank.
„Seda on arvata, jah,” ütles Byrne mind vahtides. Ma ei saanud aru, kas ta tõesti mõtles seda nii, nagu see kõlas; tal ei paistnud sedasorti lõõpimiseks jaksu olevat. Doherty itsitas närviliselt.
„Valmis?” küsis Sam minult vaikselt.
„Ei jõua ära oodata,” ütlesin. See kõlas veidi nipsakamalt, kui olin tahtnud. Frank lipsas juba majja sisse ja lükkas eemale pikki põldmurakaoksi, mis kardinana tuppa viivat ukseava varjasid.
„Daamid enne,” ütles ta pidulikult viibates. Riputasin playboy-prillid üht sanga pidi endale särgikaelusesse, hingasin sügavalt sisse ja astusin majja.
See oleks pidanud olema vaikne kurblik toake. Pikad vildakad päikesesiilud, mis läbi katkise katuse tuppa tungivad ja pressivad sisse akende kohal rippuva okstevaiba avadest, väreledes nagu valgus veepinnal; ühe perekonna juba sada aastat külmalt seisnud kolle, kuhu on korstnast sisse kukkunud katkine linnupesa, ja keedupoti riputamiseks mõeldud roostetanud rauast konks, mis on endiselt ootevalmis. Kusagil lähedal kudrutab rahulolevalt metstuvi.
Aga kui olete korra surnukeha näinud, teate, kuidas see muudab kogu õhkkonda, tekitab tohutu vaikuse, tühjuse, mis sarnaneb musta auguga, seisma jäänud aeg ja tardunud molekulid selle liikumatu asja ümber, mis teab nüüd maailma viimast saladust, seda, mida ta kellelegi enam rääkida ei saa. Enamik surnukehi jääbki ainsaks asjaks toas. Mõrvaohvritega on teisiti; nemad ei tule üksinda. Vaikus valjeneb kurdistavaks karjeks ja õhk muutub säbruliseks, saab käejälgi täis, surnukeha suitseb selle teise isiku jälgedest, kes mõjub sulle sama häirivalt kui tapetu ise: mõrvar.
Esimene asi, mis mind selle kuriteopaiga juures hämmastas, oli see, kui ähmase jälje oli mõrvar endast jätnud. Olin valmistunud nägema asju, mida ei tahaks ettegi kujutada – alasti kistud kuju, käed-jalad laiali, kohutavad tumedad haavad, löödud liiga tihedalt, et kokku lugeda, nurkadesse laiali paisatud kehaosad –, aga see tüdruk nägi välja, nagu oleks ta end hoolikalt põrandale pikali sättinud ja teinud oma viimase hingetõmbe, pika ühtlase ohke, valinud omaenda aja ja koha, ilma et keegi oleks pidanud teda siia jõudmisel aitama. Ta lebas selili kamina ees varjudes, kuidagi liiga korralikult, jalad koos ja käed külgedel. Tal oli seljas tumesinine, eest lahti poolmantel; selle all olid indigosinised teksased – korralikult jalas, püksilukk kinni –, tossud ja sinine särk, mille keskel batikatehnikas täht. Ainus tavapäratu asi tema juures olid ta kõvasti rusikasse surutud käed. Frank ja Sam olid minu kõrvale astunud ning ma saatsin Frankile küsiva pilgu – ja mis siin nii väga erakordset on? –, kuid tema vaid jälgis mind, näol loetamatu ilme.
Tüdruk oli keskmist kasvu, kehaehituselt nagu mina – sale ja poisilik. Tema pea oli meist eemale pööratud, seina poole, ja ma nägin hämaruses vaid tema lühikesi tumedaid lokke ja siilu valget nahka: põsesarna kõrget kaart, väikese lõua tippu. „Vaata,” ütles Frank. Ta lülitas sisse väikese võimsa taskulambi ning tüdruku näole langes väike terav valguslaik.
Hetkeks olin ma segaduses – kas Sam valetas? –, sest ma teadsin teda kusagilt, ma olin seda nägu miljon korda näinud. Siis astusin sammu lähemale, et paremini näha, ning kogu maailm jäi korraga vakka ja tardus, kui pimedus silmanurkadest möirgega peale tungis ja ma nägin ainult tüdruku nägu, mis leegitsevvalgena mu silmi põletas; sest see tüdruk olin mina. Ninajoon, lai kulmukaar, iga viimanegi tilluke detail ja nurk olid selged kui kristall: see olin mina, siniste huultega ja liikumatu, silmade all tumedad laigud nagu sinikad. Ma ei tundnud oma käsi, jalgu, ei tundnud, et ma hingaksin. Hetkeks mõtlesin, et heljun õhus, et olin end lahti tõuganud ja tuuleiilid kannavad mind eemale.
„Tunned teda?” küsis Frank kusagil kaugel. „Kas ta võib olla mõni sugulane?”
Mul oli tunne, nagu jääksin ma pimedaks; mu silmad ei suutnud tüdrukut hoomata. Ta oli võimatu: kõrgest palavikust tingitud hallutsinatsioon, kisendav pragu loodusseaduste reas. Ma taipasin, et olen kangestunud päkkadele, üks käsi poolel teel relva juurde, iga lihas valmis võitlema selle surnud tüdrukuga kuni surmani. „Ei,” ütlesin. Mu hääl kõlas veidralt, nagu oleks see kuskil minust väljaspool. „Ma pole teda kunagi varem näinud.”
„Kas sa oled adopteeritud?”
Sam keeras järsult pea Franki poole, ehmunud tema otsekohesusest, kuid sellest oli tegelikult veidikene abi. „Ei,” ütlesin. Ühe hirmsa, jalust niitva hetke pidin ise endalt sama küsima. Aga ma olen näinud fotosid emast, kes väsinu, kuid õnnelikuna haiglavoodis täiesti tutt-uut mind rinnal hoiab. Ei.
„Kumma moodi sa oled?”
„Mida?” Ma ei saanud kohe aru. Ei suutnud pöörata pilku tüdrukult; pidin sundima end silmi pilgutama. Pole ime, et Doherty ja tema kõrvad eemale põrkusid. „Ei. Ma olen ema moodi. Mu isa ei ajanud ringi ja see on… Ei.”
Frank kehitas õlgu. „Tasus küsida.”
„Räägitakse, et kõigil on kusagil teisik,” ütles Sam vaikselt minu kõrval. Ta oli liiga lähedal; ma ei saanud kohe aru, et ta oli valmis mind kinni püüdma, nii igaks juhuks.
Ma ei ole minestaja tüüpi. Hammustasin endale kiiresti ja kõvasti huule sisekülge; valusööst lõi mu pea klaariks. „Kas tal on mõni dokument kaasas?”
Põgusa pausi järel, mis sigines enne, kui kumbki neist vastata jõudis, teadsin ma, et siin on midagi valesti. Persse, mõtlesin, kui uus kivi mu sisikonda allapoole vedas: identiteedivargus. Ma polnud päris kindel, kuidas see töötab, aga üks pilk mulle ja natuke loovust ning oli täiesti võimalik, et see tüdruk käib ringi, minu pass taskus, ja liisib minu nimel BMW-sid.
„Tal oli üliõpilaskaart,” ütles Frank. „Mantli vasakus taskus võtmed, paremas taskulamp, teksaste taskus rahakott. Kaksteist naela ja mündid, pangakaart, paar vana tšekki ja see.” Ta võttis põrandalt teiste seast läbipaistva plastist asitõendikoti ja pistis mulle pihku.
See oli Trinity College’i tudengikaart, läikiv ja kiibiga, mitte nagu need lamineeritud värvilise paberi tükid, mis meil vanasti olid. Fotol olev tüdruk nägi kümme aastat noorem välja kui see valge, sissevajunud nägu toanurgas. Ta naeratas mulle minu naeratust, peas triibuline nokaga müts, mille nokk oli küljele keeratud, ja hetkeks jooksis mul juhe täiesti kokku: Aga mul pole sellist triibulist mütsi kunagi olnud, pole ju, millal mul selline… Teesklesin, et tahan kaarti väikese kirja lugemiseks valguse poole hoida, mis andis mulle ettekäände teistele selg keerata. Madison, Alexandra J.
Üheks peadpööritavaks hetkeks oli mul kõik selge: see oli minu ja Franki kätetöö. Meie olime loonud Lexie Madisoni, kont kondi haaval, üks kiud teise järel, meie ristisime ta ja mõneks kuuks andsime talle näo ja keha, ning kui me ta kõrvale heitsime, tahtis tema enamat. Ta oli veetnud neli aastat end tagasi tuues, sündides uuesti pimedast mullast ja öötuultest, ja nüüd on ta meid siia kutsunud, et meile näidata, mida me teinud oleme.
„Mida kuradit,” ütlesin ma, kui jälle hingata sain.
„Kui patrull kohale jõudis ja nad tema nime süsteemist läbi