Peegelpilt. Тана Френч
politseinikest, kes oma päid majakese uksest sisse pistsid, et jõllitada märga surnud mind.
Mõne hetke pärast lausus Frank mu selja taga veidi leebemalt: „Anna andeks, Cassie. Sinust poleks ma seda oodanud. Mõrvarühmast ehk küll, aga mitte sinust. Ma ei arvanud, et sa tõesti mõtlesid… Ma arvasin, et sa lihtsalt tahad kindel olla. Ma ei taibanud.”
Tema hääles oli siiras hämmeldus. Ma teadsin väga hästi, et ta töötleb mind edasi, ning oleksin võinud lugeda üles kõik tema kasutatud võtted, aga see polnud oluline, sest tal oli õigus. Viis aastat tagasi, aasta tagasi oleksin rõõmuga haaranud erakordsest võimalusest asuda tema kõrval sellele enneolematule rännakule, oleksin selle aja peale olnud juba tagasi majakeses, et vaadata, kas surnud tüdrukul olid kõrvades augud ja kust ta juuksed olid lahku kammitud. Vaatasin enda ees laiuvaid põlde ja mõtlesin väga selgelt ja end otsekui kõrvalt vaadates: mis kurat minuga juhtunud on?
„Okei,” ütlesin lõpuks. „See, mida sa pressile ütled, ei ole minu mure; see rääkige omavahel klaariks. Mina püsin nädalavahetuse toas. Aga Frank, see on ka kõik, mida ma sulle luban. Vahet pole, kelle Sam leiab või ei leia. See ei tähenda, et ma nõus oleksin. On selge?”
„See on juba minu tüdruku moodi,” ütles Frank. Ma kuulsin irvitust tema hääles. „Hetkeks hakkasin juba mõtlema, et tulnukad on sulle pähe mingi kiibi pannud.”
„Mine persse, Frank,” ütlesin ringi pöörates. Sam ei paistnud just õnnelik, aga sel hetkel ei olnud mul mahti tema pärast muretseda. Mul oli vaja omaette olla ja kõige üle järele mõelda.
„Mina ei ole veel oma nõusolekut andnud,” ütles Sam.
„Muidugi on see kokkuvõttes sinu otsustada,” vastas Frank. Ta ei paistnud eriti muretsevat. Mina aga teadsin, et teda ootab tõenäoliselt kõvem lahing, kui ta arvata oskab. Sam ei ole konfliktne tüüp, kuid aeg-ajalt tahab ta endale kindlaks jääda, ning tema meele muutmine võib osutuda sama keeruliseks kui maja teelt eest lükkamine. „Lihtsalt otsusta kiiresti. Kui me kavatseme seda teha, vähemalt praegu, peame kohe kiirabi kutsuma.”
„Anna teada, mis te otsustate,” ütlesin Samile. „Ma lähen koju. Õhtul näeme?” Franki kulmud kerkisid. Salaoperatsioonidega seotud inimestel on nende enda täiesti arvestatav kuulujutuveski, kuid enamasti hoiavad nad üleüldisest kõmust tahtlikult eemale, ning mina ja Sam olime niikuinii madalat profiili hoidnud. Frank heitis mulle lõbustatud pilgu, keel põses ringi käimas. Ma ei teinud temast välja.
„Ma ei tea, millal ma lõpetan,” ütles Sam.
Kehitasin õlgu. „Ma ei lähe kuhugi.”
„Varsti näeme, tibu,” ütles Frank rõõmsalt järgmise sigareti vahelt ja lehvitas hüvastijätuks.
Sam saatis mu tagasi alla, piisavalt lähedal, et tema õlg puudutas kaitsvalt minu oma; mul oli tunne, et ta ei taha, et ma surnukehast üksinda mööda läheksin. Tegelikult tahtsin ma seda väga uuesti näha, eelistatult ilma teiste juuresolekuta ja pikalt, kuid ma tundsin Franki pilku oma seljal, seega ei pööranud ma isegi pead, kui me majast möödusime.
„Ma tahtsin sind hoiatada,” ütles Sam korraga. „Mackey ei lubanud. Ta oli selles suhtes väga resoluutne ja ma ei suutnud piisavalt selgelt mõelda, et… Ma oleksin pidanud. Anna andeks.”
Oli selge, et Frank, nagu ka kõik teised minu kuradi universumis, oli kuulnud kõlakaid operatsioonist „Vestaal”. „Ta tahtis näha, kuidas ma selle vastu võtan,” laususin. „Mu närve testida. Ja tavaliselt ta saab seda, mida tahab. Pole hullu.”
„See Mackey. On ta hea võmm?”
Ma ei teadnud, kuidas sellele vastata. „Hea võmm” ei ole väljend, millesse me kerglaselt suhtuksime. See tähendab keerulist, mitmest asjast koosnevat konstellatsiooni, ning omab iga politseiniku jaoks erinevat tähendust. Ma polnud üldse kindel, kas Frank oleks sobinud Sami hea võmmi definitsiooniga, või, kui mõtlema hakata, kas see oleks sobinud minugi omaga. „Ta on kuradi nutikas,” ütlesin lõpuks, „ja ta saab pahad alati kätte. Ühel või teisel moel. Kas sa annad talle need kolm päeva?”
Sam ohkas. „Kui sul pole midagi selle vastu, et pead terve nädalavahetuse kodus passima, siis jah, vist annan. Tegelikult pole üldse halb seda juhtumit veidi aega avalikkuse silme alt eemal hoida, kuni meil on rohkem aimu, millega on tegu – kuni meil on tüdruku identiteet, kahtlusalune, mida iganes. See aitab segadust ära hoida. Mulle väga ei meeldi see, et me tema sõpradele asjata lootust anname, aga jah, eks see vist leevendab veidi hoopi – kui neil on paar päeva aega harjuda mõttega, et ta ei pruugi ellu jääda…”
Hommikust oli saamas imeilus päev; päike kuivatas rohu ja oli nii vaikne, et võis kuulda, kuidas tillukesed putukad põllulillede vahel siia-sinna lendasid. Roheliste mäekülgede juures oli midagi, mis muutis mind ärevaks, midagi kangekaelset ja salalikku nagu sinu poole keeratud seljas. Mul läks hetk aega, et aru saada, mis see on: asi oli selles, et need olid tühjad. Terves Glenskehys polnud mitte kedagi, kes oleks tulnud vaatama, mis oli juhtunud.
Kui olime rajalt eemale jõudnud ning teiste silme eest puude ja põõsastega varjatud, tõmbas Sam mind kõvasti enda vastu.
„Ma mõtlesin, et see oled sina,” ütles ta mu juustesse. Tema hääl oli madal ja värises. „Ma mõtlesin, et see oled sina.”
1 Inglise keeles famine cottage. Iirimaa suure näljahäda aegu väga levinud talutüüp, rookatusega ühekorruseline kivimaja. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]
2 Garda on Iiri politsei nimetus. [ ↵ ]
2
Tegelikult ei veetnud ma järgmist kolme päeva telekast saasta vahtides, nagu Frankile ütlesin. Ma ei suuda niikuinii kaua ühe koha peal istuda ning kui mul on närvid ka veel pingul, on mul kohe eriti suur vajadus liikumise järele. Niisiis – kuna ma siiski teen seda tööd närvikõdi pärast – hakkasin koristama. Küürisin ja võtsin tolmu ja lõin läikima iga sentimeetri oma korterist, alates põrandaliistudest, lõpetades praeahjuga. Võtsin kardinad eest, pesin need vannis käsitsi ära ja riputasin tuletõrjeredelile kuivama. Heitsin teki üle aknalaua õue ja tagusin seda praelabidaga, et tolmu välja saada. Ma oleksin ka seinad üle värvinud, kui mul oleks värvi olnud. Kaalusin tõsiselt idioodivarustuse selga panemist, et otsida üles lähim ehituspood, kuid olin Frankile oma lubaduse andnud, seega pesin hoopis ära loputuskasti taguse seina.
Ja mõtlesin sellest, mida Frank oli mulle öelnud. Sinust poleks ma seda oodanud… Pärast operatsiooni „Vestaal” olin mõrvarühmast lahkunud. Sellega võrreldes ei pruugi koduvägivald just erilist väljakutset pakkuda, aga seal on nii rahulik, kuigi ma tean, et see on kummaline sõna, millega seda kirjeldada. Kedagi kas löödi või ei löödud, nii lihtne see kõik ongi; ja sina ei pea tegema muud, kui välja uurima, kes keda lõi ja sundima neid lõpetama. Koduvägivalla osakonna töö on selgepiiriline ja vaieldamatult tarvilik – ja seda viimast oli mul väga vaja. Ma olin nii väsinud kõrgete panustega mängimisest ja eetilistest dilemmadest ja komplikatsioonidest.
Sinust poleks ma seda oodanud; kas sa oled oma kontoritööga puhta tuimaks jäänud? Minu kena töökostüüm, mis triigituna kapiukse küljes rippus ja esmaspäeva ootas, pani mu sisemuse keerama. Lõpuks ei suutnud ma selle poole vaadatagi. Toppisin kostüümi kappi ja lõin ukse pauguga kinni.
Ja muidugi mõtlesin ma kogu selle aja, kõiki neid asju tehes sellest tüdrukust. Mul oli tunne, nagu oleks pidanud tema näos midagi olema, mingi salajane sõnum, mida ainult mina lugeda suudan, kui mul oleks ainult piisavalt oidu ja aega, et seda märgata. Kui ma oleksin veel mõrvarühmas, oleksin pannud pihta mõne foto kuriteopaigast või tema isikut tõendava dokumendi koopia, ja selle koju kaasa võtnud, et seda rahus uurida. Sam oleks mulle midagi toonud, kui ma oleksin palunud, aga ma ei teinud seda.
Kusagil seal väljas, millalgi nende järgneva kolme päeva jooksul, viib Cooper läbi lahkamise. See mõte ajas mu aju lühisesse.
Ma