Peegelpilt. Тана Френч
oli prantslane ja mingil moel sulandus prantsuse ja iiri veri kokku kombel, mis lõi midagi üsna spetsiifilist ja selgelt eristatavat. Õdesid-vendi mul pole, peamiselt on mul tädid, onud ja suur lõbus kamp teise astme nõbusid, ning keegi neist ei näe ligilähedaltki minu moodi välja.
Mu vanemad surid, kui ma olin viiene. Ema oli kabareelaulja, isa ajakirjanik; ühel vihmasel detsembriööl olid nad parasjagu ema Kilkennys toimunud esinemiselt teel kodu poole, kui isa libedal teel auto üle kontrolli kaotas. Nad käisid kolm korda üle katuse – arvatavasti ületas isa kiirust – ja paiskusid välja põllule, kuhu nad pea alaspidi toppama jäid, kuni üks talunik autotulesid märkas ja asja uurima läks. Isa suri järgmisel päeval; ema veel enne, kui kiirabi kohale jõudis. Tavaliselt räägin selle uutele tuttavatele kohe alguses ära, et asjaga ühele poole saada. Kõik muutuvad pärast seda alati kas kidakeelseks või siis liiga härdaks („Sa tunned neist kindlasti nii väga puudust”) ja mida paremini me teineteist tunneme, seda kauem peaks see harras hetk nende arvates kestma. Ma ei tea kunagi, mida neile vastata, arvestades, et ma olin viiene ja see juhtus rohkem kui kakskümmend aastat tagasi; ma usun, et võib üsna kindlalt öelda, et olen nüüdseks sellest üle saanud. Soovin, et mäletaksin neid nii palju, et neist puudust tunda, kuid ma saan puudust tunda vaid vanemate kontseptsioonist ja vahel neist lauludest, mida ema mulle laulis, aga sellest ma teistele ei räägi.
Mul vedas. Tuhanded teised minu olukorras lapsed on läbi süsteemi pragude libisenud, sattunud kasuperedesse või kohutavatesse eriinternaatkoolidesse. Aga teel kontserdile olid vanemad viinud mu ööseks isa õe ja tema abikaasa juurde Wicklow’sse. Ma mäletan keset ööd helisema hakanud telefoni, kiireid samme trepil ja ärevat sosistamist koridoris, automootori käivitamist, päevade kaupa sisse-välja saalivaid inimesi ja siis lõpuks tädi Louisat, kes mind hämaras elutoas istuma pani ja seletas, et jään veel mõneks ajaks nende juurde, sest mu ema ja isa ei tule enam tagasi.
Louisa oli isast palju vanem ning temal ja onu Gerardil ei olnud lapsi. Gerard on ajaloolane; nad mängivad palju bridži. Ma arvan, et nad ei harjunud lõpuni päriselt mõttega, et ma nende juures elan – nad paigutasid mu külalistetuppa, kus oli kõrge kaheinimesevoodi, palju kergesti purunevaid nipsasjakesi ja lapsele sobimatu „Veenuse sünni” repro, ning paistsid kergelt murelikud, kui ma piisavalt vanaks sain, et tahta seinale omaenda plakateid panna. Aga kaksteist ja pool aastat toitsid nad mind, maksid mu kooli ja võimlemistundide ja muusikaõpingute eest, patsutasid mind ebamääraselt, ent kiindumusega pealaele, mil iganes ma juhtusin läheduses olema, ning lasid mul rahus olla. Vastutasuks olin eriti hoolas, et nad ei saaks teada, kui ma koolist poppi tegin, kukkusin alla kohtadest, kuhu ma poleks tohtinud ronida, pärast tunde jäin või suitsetama hakkasin.
Mul oli – ja see paistab inimesi ikka ja jälle vapustavat – õnnelik lapsepõlv. Esimesed kuud veetsin suures osas aia tagaotsas, kus ma nutsin, kuni öökima hakkasin, ja karjusin roppusi naabruskonna lastele, kes üritasid minuga sõbraks saada. Aga lapsed on pragmaatilised, nad elavad üle ka palju hirmsamaid asju kui orvuks jäämine, ning ma ei suutnud lõputult sõdida tõsiasja vastu, et miski ei too mu vanemaid tagasi, ega nende miljoni meeldiva asja vastu nagu naabri-Emma, kes aia otsas kõõlus, minu uus jalgratas, mis päikese käes punaselt läikis, ja poolmetsikud kassipojad tööriistakuuris, mis kõik kannatamatult ootasid, et ma tardumusest virguksin ja välja mängima läheksin. Sain varakult selgeks, et kaotatut igatsedes on väga lihtne oma elu raisku lasta.
Ma kasvasin üles nostalgiaga, mis meenutab metadoonisõltuvust (kuigi see on vähem sõltuvusttekitav, vähem silmatorkav ning ei aja sind tõenäoliselt hulluks): igatsesin seda, mida mul pole kunagi olnud. Kui ma koos oma uute sõpradega poest Curly Wurly šokolaadi ostsin, jätsin mina poole enda šokolaadist oma kujuteldavale õele (hoidsin seda riidekapi põhjas, kus see kleepuvateks loikudeks muutus ja mu kingad ära määris); samuti jätsin talle ruumi oma kaheinimesevoodis, kui Emma või keegi teine meie pool ei ööbinud. Kui see jube Billy MacIntyre, kes koolis minu taga istus, mulle patsidesse tatikolle määris, andis mu kujuteldav vend talle senikaua peksa, kuni ma õppisin seda ise tegema. Minu kujutlustes vaatasid täiskasvanud meid kolme, meie ühesuguseid tumedaid peanuppe, ja ütlesid: heldeke, kohe saad aru, et üks pere, nad on ju kõik nii sarnased!
Ma ei janunenud kiindumuse järele, asi polnud selles. Ma tahtsin, et mul oleks keegi, kellega ilma igasuguste kahtluste või mööndusteta ühte kuuluda; keegi, kelle iga pilk oleks kinnitus, vankumatu tõend sellest, et me olime kogu eluks teineteise külge köidetud. Fotodel tunnen ära iseenda sarnasuse ema, aga mitte kellegi teisega; mitte iialgi. Ma ei tea, kas te üldse suudate seda ette kujutada. Kõigil mu koolikaaslastel oli kas perekonnale omane ninakuju või isa juuksed või õe silmad. Isegi üks tüdruk Jenny Bailey, kes oli adopteeritud, nägi välja, nagu oleks ta suure tõenäosusega kogu ülejäänud klassi nõbu – need olid kaheksakümnendad ja kõik iirlased olid ühel või teisel moel omavahel suguluses. Kui ma otsisin lapsena midagi, mille pärast muretseda, oligi just see põhjus, miks ma tundsin, nagu ei oleks mul peegelpilti. Polnud midagi, mis tõestaks, et mul on õigus siin olla. Ma oleksin samahästi võinud pärineda kust iganes, võib-olla saatsid tulnukad mu maa peale või vahetasid haldjad mu ära, võib-olla loodi mind CIA laboris katseklaasis, ja kui nad ühel päeval välja ilmuvad, et mind sinna tagasi viia, ei oleks maailmas midagi, mis mind siin kinni hoiaks.
Kui see saladuslik tüdruk oleks tollal minu klassi sisse astunud, oleks sellest saanud parim päev mu elus. Aga kuna ta seda ei teinud, kasvasin ma suureks, võtsin end kokku ja lõpetasin sellest mõtlemise. Nüüd, täiesti ootamatult, oli mul naabruskonna parim peegelpilt ja see ei meeldinud mulle mitte üks põrm. Ma olin harjunud olema ainult mina ise, ühegi sidemeta. See tüdruk oli aga nagu käerauad, mis mulle täiesti tühja koha pealt randmete ümber laksatakse ja kuni luuni pingule tõmmatakse.
Ja ma teadsin, kust ta Lexie Madisoni identiteedi sai. See oli mu peas ere ja terav nagu katkine klaas, sama selge, nagu oleks see juhtunud minuga, ning ka see ei meeldinud mulle mitte üks põrm. See pidi juhtuma kusagil linnas, rahvast täis pubi baarileti ääres või poes rõivaväljapanekute vahel kõndides, kui korraga: Lexie? Lexie Madison? Appi, ma pole sind sada aastat näinud! Ja pärast seda polnud vaja muud, kui olla hoolikas ja esitada mõned süütud küsimused (Nii palju aega on mööda läinud, ma isegi ei mäleta, millega ma tegelesin, kui me viimati kohtusime?), õngitseda välja kogu vajaminev informatsioon. See tüdruk polnud kaugeltki rumal.
Paljud mõrvajuhtumid kujunevad kahe mõistuse vägikaikaveoks, et näha, kumb teise üle kavaldab, kuid see siin oli teistmoodi. See oli esimene kord, kui ma tundsin, et minu tõeline vastane ei olnud mõrvar, vaid ohver: kangekaelne, kõiki oma saladusi kiivalt enda teada hoidev, mulle igas mõttes täiuslik vastane, liiga võrdne kõiges.
Laupäeva lõunaks olin end nii piisavalt hulluks ajanud, et ronisin köögilauale, võtsin kapi otsast alla oma tähtsat paberikraami täis kingakarbi, kallasin dokumendid põrandale laiali ja otsisin nende hulgast välja oma sünnitunnistuse. Maddox, Cassandra Jeanne, naine, 3500 grammi. Üksiksünd.
„Idioot,” ütlesin valjult ja ronisin tagasi laua peale.
___
Sel pärastlõunal tuli Frank minu juurest läbi. Olin selleks ajaks juba nii rahutuks muutunud – mu korter on väga väike ja mul ei olnud enam midagi, mida küürida –, et mul oli isegi hea meel läbi fonoluku tema häält kuulda.
„Mis aasta meil on?” küsisin, kui ta trepist üles jõudis. „Kes on president?”
„Lõpeta vingumine,” ütles ta ja embas mind ühe käega. „Sul on terve see kena korter, kus aega veeta. Sa võiksid sama hästi olla sihtmärki varitsev snaiper, kes peab päevade kaupa ühtegi lihast liigutamata paigal passima ja pudelisse kusema. Ja ma tõin sulle kraami.”
Ta ulatas mulle kilekoti. Kõik peamised toidurühmad olid esindatud: šokolaadiküpsised, sigaretid, jahvatatud kohv ja kaks pudelit veini. „Sa oled kullatükk, Frank,” ütlesin. „Ja tunned mind liiga hästi.” Ja tundiski; neli aastat oli möödunud ja tal oli endiselt meeles, et ma eelistan Lucky Strike Lights’e. See arusaamine ei andnud mulle kindlust juurde, aga ta polnud seda plaaninudki.
Frank kergitas