Peegelpilt. Тана Френч
oksüümoron ja puha. „Sam,” ütlesin, „mis meil tema kohta on?”
Sam heitis mulle kiire uuriva pilgu; kui ta aga taipas, et ma ei hakka minestama ega pista karjuma või mis iganes see oli, mida ta minult eeldas, noogutas ta põgusalt. Ta oli hakanud jälle veidi rohkem enda moodi paistma. „Valge naine,” ütles ta, „kahekümnendate keskpaigas või varastes kolmekümnendates, üksainus torkehaav rindkeres. Cooper ütleb, et ta suri kesköö paiku, üks tund siia-sinna. Ta ei oska täpsemalt öelda: šokk, muutuv temperatuur, kas surmale eelnes füüsilist tegevust, kõik see.”
Erinevalt paljudest teistest saan mina Cooperiga hästi läbi, ometi oli mul hea meel, et ma olin siia jõudnud pärast teda. Väike majake tundus liiga täis, täis tammuvaid jalgu ja liikuvaid inimesi ja mind puurivaid silmi. „Kas pussitati siin?” küsisin.
Sam raputas pead. „Raske öelda. Ootame labori aruande ära, kuid öine vihm uhtus paljud asitõendid minema – me ei leia rajalt jalajälgi, vererida, ei midagi sellist. Aga mulle tundub, et see ei ole meie esmane kuriteopaik. Ta liikus vähemalt mõnda aega pärast pussitamist omal jalal ringi. Vaata sinna. Veri on tilkunud otse mööda püksisäärt alla.” Frank liigutas kuulekalt taskulambivihku. „Ning mõlemal püksipõlvel on muda, üks on kärisenud, nagu oleks ta jooksu pealt kukkunud.”
„Otsis varju,” ütlesin. Kujutluspilt kerkis mu silme ette nagu sulam kõikidest ununenud õudusunenägudest: loogeldes pimedusse kaduv rada ja jooksev tüdruk, kelle jalad abitult kividel libisevad, hingeldamine kõrvus kurdistav. Ma tundsin, kuidas Frank hoolikalt sammu eemale astub, vaikib; jälgib.
„Võimalik,” sõnas Sam, „Võib-olla ajas mõrvar teda taga või tundus tüdrukule, et teda aetakse taga. Ta võis vabalt ka mõrvari majauksest kuni siiani endast jäljeraja maha jätta, kuid nüüdseks on see ammu läinud.”
Tahtsin oma kätele tegevust leida, nendega läbi juuste tõmmata, üle oma suu, teha midagigi. Pressisin käed taskusse, et need paigal püsiksid. „Niisiis leidis ta turvalise koha ja kukkus kokku.”
„Mitte päris. Ma arvan, et ta suri hoopis seal.” Sam tõmbas põldmurakaväädid eest ja osutas eestoa nurga poole. „Seal on üsna korraliku suurusega vereloik. Võimatu täpselt öelda, kui palju – vaatame, kas labori omad saavad meid siin aidata –, aga kui pärast sellist ööd sinna veel nii palju verd järele on jäänud, pidi seda alustuseks ikka kõvasti olema. Ta istus arvatavasti selle seina najal – enamik verd on tema särgiesisel ja süles ja püksitagumikul. Kui ta oleks pikali olnud, oleks see tema küljele imbunud. Seda näed?”
Ta osutas tüdruku T-särgile ja ma sain korraga aru: see polnudki batikamuster. „Ta kortsutas särgi kokku ja surus selle haavale, üritas verejooksu peatada.”
Nurgas kössis; ladistav vihm, soe veri sõrmede vahelt immitsemas. „Kuidas ta siis siia sai?” küsisin.
„Meie poiss sai ta viimaks kätte,” ütles Frank. „Või keegi, igatahes.”
Ta kummardus ja tõstis tüdruku jala tossupaelu pidi üles – see, et ta tüdrukut puudutas, saatis kuuma juti mööda mu selgroogu alla – ning kallutas taskulambi jalanõu kanna poole: see oli kulunud ja pruun, paksu mudakihiga kaetud. „Teda lohistati. Pärast surma, sest surnukeha all vereloiku ei ole: selleks ajaks, kui ta siia jõudis, oli verejooks lakanud. Tüdruku leidnud mees vannub, et tema surnukeha ei puutunud, ja ma usun teda. Tal oli selline nägu, nagu tahaks iga hetk kogu sisikonna välja oksendada; tema ei läinud kohe kindlasti laibale lähemale, kui vaja oli. Igatahes liigutati teda üsna varsti pärast surma. Cooper ütleb, et surnukangestust veel polnud ja sekundaarseid koolnulaike samuti mitte – ja ta ei olnud kaua õues vihma käes. Ta riided on vaevu niisked. Kui ta oleks kogu öö lageda taeva all olnud, oleks ta läbi ligunenud.”
Pikkamööda, otsekui hakkaksid mu silmad alles hämara valgusega harjuma, sain ma aru, et kõik need tumedad laigud, mida olin pidanud varjudeks ja vihmaveeks, olid tegelikult verelaigud. Verd oli kõikjal: üle põranda jooksvad triibud, tüdruku pükse immutavad laigud, tema käsi kuni randmeni katvad koorikud. Ma ei tahtnud talle näkku vaadata, ei tahtnud kellelegi näkku vaadata. Hoidsin silmad tema särgil ja lasin pilgul hajuda, nii et tume täht muutus hägusaks. „Jalajälgi on?”
„Null,” ütles Frank. „Isegi tüdruku omi pole. Pehme pinnase järgi võiks ju arvata, et neid on, aga nagu Sam juba ütles, on vihm kõik hävitanud. Teises toas pole muud, kui perseauguni muda ning surnukehast teatanud mehe ja tema koera jäljed – see ongi põhjus, miks ma eriti ei muretsenud sinu siiatoomise pärast. Sama käib jalgraja kohta. Ja siin…” Ta valgustas taskulambiga põrandat ja seinaääri, varjulisi nurkasid: jäljetud mullapinnad, kaugelt liiga siledad. „Niimoodi siin välja nägigi, kui me kohale jõudsime. Need jäljed, mis on surnukeha ümber, kuuluvad meile ja Cooperile ja patrullile. Kes iganes teda liigutas, võttis vaevaks enda järelt kõik ära koristada. Heinamaa keskel on murtud astelherneoks, mis on arvatavasti pärit sellelt suurelt puhmalt maja ukse kõrval; ma pakun, et ta kasutas seda põranda pühkimiseks, kui ära läks. Vaatame, kas labori omad saavad sellelt midagi kätte. Ja lisaks puuduvatele jalajälgedele…”
Ta ulatas mulle järgmise asitõendikoti. „Kas näed siin midagi imelikku?”
See oli valgest kunstnahast rahakott, millel mõned õrnad verejäljed ja hõbedase niidiga tikitud liblikas. „See on liiga puhas,” laususin. „Sa ütlesid, et see oli ta püksitaskus ja veri jooksis talle otse sülle. See peaks üleni verine olema.”
„Bingo. Tasku on verest kange, läbi imbunud, aga mingil põhjusel on rahakott vaevu määritud. Sama käib taskulambi ja võtmete kohta: mitte tilkagi verd, lihtsalt mõni kriim. Paistab, et meie kutt otsis tal taskud läbi ja pühkis asjad enne tagasi panemist puhtaks. Laseme laboril otsida sõrmejälgi kõigelt, kust neid võtta kannatab, kuigi ma ei panustaks eriti tulemustele. Keegi on siin olnud väga-väga põhjalik.”
„Kas on märke seksuaalvägivallast?” küsisin. Sam võpatas. Mina olin sellest etapist juba edasi liikunud.
„Cooper ei taha enne spekuleerida, kui tal on lahang tehtud, aga esialgu ei ole midagi, mis laseks seda arvata. Võib-olla meil veab ja leiame temalt ka kellegi teise verd,” – paljud pussitajad vigastavad rünnaku käigus ka iseennast – „aga põhimõtteliselt ma sellele mingeid lootusi ei pane.”
Minu esmamulje – nähtamatu tapja, kellest pole jälgegi jäänud – oli olnud üsna täpne. Pärast paari kuud mõrvarühmas tunned Ühe Neist Juhtumitest juba kaugelt ära. Selle viimase ajurakukesega, mis veel selgelt mõelda suutis, tuletasin endale meelde, et paistku see kuidas tahes, minu probleem see igatahes ei olnud. „Vägev,” ütlesin. „Kas sul üldse midagi on? Midagi tüdruku kohta, peale selle, et ta käis Trinitys ja kasutab valenime?”
„Seersant Byrne ütleb, et ta on kohalik,” lausus Sam. „Elab Whitethorn House’is, siit võib-olla kilomeetri kaugusel, koos kamba tudengitega. Muud ta tüdruku kohta ei tea. Ma pole tema majakaaslastega veel rääkinud, sest…” Ta viipas Franki poole.
„Sest ma palusin tal sellega oodata,” ütles Frank sujuvalt. „Mul on üks väike mõte, mida tahtsin teiega arutada, enne kui juurdlus tuurid üles võtab.” Ta kergitas ukse ja kahe mundri poole kulmu. „Võib-olla peaksime veidi jalutama.”
„Miks mitte,” ütlesin. Tüdruku surnukeha tegi siinse õhuga midagi veidrat, ajas selle surisema nagu see vaevukuuldav undamine, mida teeb hääletuks keeratud televiisor; mul oli raske selgelt mõelda. „Kui me liiga kauaks samasse ruumi jääme, võib universum antimateeriaks muutuda.” Ulatasin Frankile tema asitõendikoti tagasi ja pühkisin kätt vastu püksisäärt.
Hetk enne ukseavast välja astumist vaatasin üle õla uuesti tema poole. Frank oli taskulambi kustutanud, kuid põldmurakaväätide ukse eest kõrvale lükkamine lasi sisse voogava kevadise päikesepaiste ja üheks lühikeseks hetkeks, enne kui mu keha valguse jälle varjas, tõusis ta leegitsedes pimedusest üles, langetatud lõug ja rusikas käed ja kõri metsik kaar ere ja verine, sama halastamatu nagu mu enda hävitatud vaim.
See